2017. aastal tegutsemist alustanud pärimusmuusikaansambli OOPUS loomingus kohtuvad eesti pärimusmuusika, elektrooniline tantsumuusika, valgus ja visuaalid. Oma stiili on nad nimetanud folktroonikaks – olemuselt võiks see olla pärimusmuusika ja elektroonilise tantsumuusika sümbioos. Ansambli liikmed on Mari Meentalo (laul, torupill, parmupill, flööt, luuperid), Johannes Ahun (analoogsüntesaatorid, helindamine), Aleksander Sprohgis (valgus, visuaalid, installatsioonid) ja Raho Aadla (tants ja liikumine). Selles koosluses on nad välja kujundanud oma jõulise ja isikupärase väljenduslaadi, kus vokaali ja naturaalpillide kõrval on elektroonilised vahendid, visuaal ja liikumine kõik võrdväärsed partnerid.
Oma viimase albumi pealkirja “Reivlender” sõnamängus on ühendatud reiv ja tants – reilender. Plaadi kõik 11 lugu moodustavad ühtse terviku. Seda on ansambli liikmed ise ka maininud, et ei näe oma palu pelgalt eraldiseisvate lugudena, vaid pideva vooluna. Nagu vanad rahvatantsud olid pikad, korduvad ja hüpnootilised, nii juhib ka nende muusika kuulajat läbi katkematu rituaali.
Esimene lugu on “Hanemäng”, kus mängulaulu töödeldakse erinevate rütmimustrite ja luuperiga lausa nagu mingisse peeglite metsa. Järgnevad palad “Pink” ja “Blade” oleks sinna justkui kinni jäänud. “Vanilla Sky” annab kätte uue otsa, palas “Jaanituli” naasevad vanemad viisid. “Karjakutsest” kujuneb jõuline rütmimürgel. Üks põnevamaid lugusid plaadil on “Põrgumõis”. Sellega käib kaasas lugu, et kui Johannes Ahun lõi sisendusjõulise sünge biidi, sobis see mõisa kurjusest rääkiva regilauluga. Loos tuleb tõepoolest esile muistse pärisorjuse süngem pool. “Rikas rahvas” on jõuline loits, “Torupilli Mari nr 150” Mari Meentalo virtuoosne torupillisoolo. Lõpulugu “Sissejuhatus” võtab kogu rituaalse teekonna kokku.
Äsja tunnustati ansambli OOPUS sisukust ja omapära ka Eesti mõjukamatel pärimusmuusika preemiatel “Etnokulp”, kus nad võitsid tervelt kolm preemiat: aasta artisti, aasta albumi ja aasta uusfolkartisti kategooriates.




