31. jaanuaril tähistas 80. sünnipäeva XX sajandi üks mõjukaim helilooja Philip Glass, keda peetakse ühes Steve Reichiga minimalistliku muusikasuuna rajajaks. Glassi muusika on ületanud lõhe klassika ja popmuusika vahel ning ühendab ka erinevaid põlvkondi, seda ei kuule üksnes kontserdisaalides, vaid sellest on tugevalt mõjutatud terve popkultuur filmide soundtrack’idest telereklaamideni. Glass on mõjutanud ka selliseid muusikuid nagu David Bowie, Brian Eno, Michael Nyman ja John Adams. Glass on enda kohta öelnud, et ta pole minimalist, vaid helilooja, kes kirjutab korduvate struktuuride muusikat, et tema loomingulist kujunemist on mõjutanud Schubert, Šostakovitš ja Beethoven ning filmi-, teatri- ja multimeediamaailm. Kuigi Glass on enim tuntud ehk filmimuusika ja eksperimentaalsete ooperitega nagu “Einstein rannas”, on tal mitmeid keelpillikvartette ja nüüd ka üksteist sümfooniat. Juubelisünnipäeval toimus Carnegie Hallis kontsert, kus tuligi esiettekandele 11. sümfoonia Linzi Bruckneri orkestri esituses Dennis Russell Daviesi juhatusel. Helilooja usub, et tema sümfooniaid on saatnud menu just sellepärast, et igaüks neist on väga omapärane. Sümfoonilisse maailma süvenes ta 50. eluaastatel. 11. sümfoonias pöördub autor enda sõnul tagasi korduste maailma, millest ta oli end vahepeal juba mõnevõrra taandanud. Helilooja hinnangul on kordused nüüd teistsugused kui tema varasemas loomingus, mida iseloomustasid hüpnootilised ja harvade muudatustega korduvad rütmimustrid. Viimases sümfoonias kasutab Glass pigem väikesi kordustel põhinevaid mustreid, mis on koondatud pikemateks sümfoonilisteks struktuurideks.
Glass on külastanud ka Eestit. 2003. aastal oli ta “Pimedate ööde” filmifestivalil, kohtus austajatega ning saatis oma ansambliga filmi “Koyaanisqatsi”. Visiit möödus aga sedavõrd vaikselt, et paljud huvilised kuulsid sellest alles tagantjärele. Võibolla peegeldabki see kõige paremini Glassi fenomeni ja talle omast tagasihoidlikkust.
