Iga alpinist teab, et kõige raskem pole mitte mäkke tõus, vaid mäest laskumine. ERSO ja dirigent Paavo Järvi on seadnud igatahes sihiks vägagi järsu nõlvaga mäetipud, kuivõrd 16. augustil mängitud kava esimeses pooles kõlas Jean Sibeliuse “Tapiola” ja Lepo Sumera tšellokontsert (solist Theodor Sink), teises pooles võeti aga ette ei vähemat kui Richard Straussi “Alpisümfoonia”.
Noblessneri valukoda, kus ERSO sedapuhku mängis, pole kontserdipaigana just tundmatu. Tõsi, esmajärjekorras meenuvad sellega seoses kontsertetendused nagu kunagine “Aadama passioon” ja alles teises järjekorras sümfooniakontserdid. Praegu on käsil valukoja renoveerimine, mille järel peaks sellest saama “suurejooneline koguperekeskus” koos virtuaalreaalsuse ja muude tõmbenumbritega. Muusikalist rakendusala ei ole arendaja plaanides märgitud. Kas võib aga ometi oodata, et valukojal on kontserdipaigana vähemalt teoreetiline väljavaade?
Akustika poolest võiks betoonine valukoda sümfooniakontsertide paigana tulla vahelduse mõttes isegi kõne alla. Põhiprobleem on hoopis selle ristkülikukujuline saalipind, mille tõttu tagumised istekohad jäävad lavast liiga kaugele ja on äärmiselt piiratud nähtavusega. Nüüdisaja arusaama järgi peaksid esinejad olema enam-vähem näha saali igas nurgas, mitte üksnes lavaesistel kõrgema piletihinnaga kohtadel. Mõeldagu selle kinnituseks lähiminevikus püstitatud moodsatele kontserdisaalidele nagu Helsingi Musiikkitalo või Hamburgi Elbphilharmonie, kus publikukohad paiknevad lava ümber mitmel tasapinnal. Noblessneri valukoja kiiresti edenev ümbrus, industriaalne aura ja merelähedus lähevad arvesse plusspunktina. Mõjule pääsevad need eelised aga pigem sümfooniakontserdi tavaformaadist eemalduvate muusikalis-lavastuslike sündmuste puhul, kus lisatähendusele on rohkem mõtteruumi ja publikukohtade paigutamisel avaramad võimalused.
Kuigi ei saa jätta märkimata Richard Straussi “Alpisümfoonia” (1915) orkestraalset tummisust, on tegemist siiski sümfoonilise tavarepertuaariga, mis tingimata ei vaja erilist aega või kohta. Estonia kontserdisaal olnuks kontserdipaigana ootuspärasem kasvõi ainuüksi selles teoses nõutud orelipartii tõttu. Kavatervik kukkus siiski välja üsna õpetlik. Strauss ja Sibelius, vastavalt sünniaastaga 1864 ja 1865, esindavad kahte erinevat sümfoonilist suundumust: kui Strauss on oma helipoeemides tüüpiliselt ekstravertne ja piltlik, siis Sibeliuse loomingu tõukejõud on sisekaemus, looduselamus ja müütiliseks ülendatud kodukohatunne. Kui Strauss näeb looduses ainest helimaalinguks (“Alpisümfoonia” äikesetormi episood), siis Sibeliusel domineerib legendide endassesüüviv abstraktsus ja haldjas Tapio loodususundi panteism.
Sibeliuse järelkaja võib tajuda Eestis 1970. ja 1980. aastatel vallandunud folkloorimaigulises postminimalismis, millest kujunes Lepo Sumera sümfonismi lähtepunkt. ERSO tšellorühma kontsertmeister Theodor Sink on koduorkestri ees sage ja publiku seas nähtavasti oodatud solist, kelle repertuaar ulatub Haydnist nüüdisaega. Singi esituses oli Sumera tšellokontsert just nimelt see, mis ta tõenäoliselt peabki olema: orkestrikontsert, kus solist pole eeskõnelejana a ja o, vaid pigem “esimene võrdsete seas”. Ka Singi seekordne esitus näis reaktsiooni järgi otsustades kuulajaskonnale korda minevat, seevastu kava põhiteose, “Alpisümfoonia” järel vaatas igaüks, kuidas valukojast kiiremini minema saada.
“Alpisümfoonias” põimuvad Straussi varasemate helipoeemide filosoofiline ambitsioon (“Nõnda kõneles Zarathustra”) ja programmist ajendatud teravmeelne piltlikkus (“Don Quijote”). Orkestraalne massiivsus pole sugugi peamine, mida “Alpisümfoonia” põhijoonena alla joonida. Vastupidi, Straussi muusika on nüansirikas ja mitmekihiline, ülevoolavusele vaatamata põhiolemuselt lüüriline. Paavo Järvi juhatatuna möödusid ligi 50 minutit ladusalt, mis oleks ühemõtteliselt kiiduväärt, kui selle tõttu ei kannataks “Alpisümfoonia” vormiosade karakteersus ja teose kui terviku kulminatsioon. Harjumatul kontserdipaigal oli küllap oma roll selles, et teemaliinide peene dialoogi asemel võttis ühtelugu maad hall kõlamassiiv. Kõige valusamalt pigistas alpinisti saabas keelpillirühma, mille kõla tundus kõhetu ja fraseerimine kiretu, teisisõnu tõeliselt ebastraussilik, sarnanedes töiselt kohusetundliku “läbimängimisega” proovisaalis. Alanud kontserdihooaeg pakub alpinistlikeks vägitegudeks arvatavasti küllalt võimalusi. Sel puhul tasub aga meeles pidada tõsiasja, et keelpillide kõla- ja fraasiilust on sümfoonilisel mäkketõusul tihtipeale rohkem abi kui lumesaabastest ja kirkast.
