Pianist Diana Liiv on üks neid inimesi Eesti muusikaelus, kelle tegevus ulatub ammu kaugemale interpreeditööst. Ligi kaks aastakümmet on ta vedanud MTÜ-d Kammermuusikud, korraldanud sadu kontserte üle Eesti ning algatanud kontserdisarju, mis on toonud kammermuusika nii mõisatesse, väiksematesse maakohtadesse kui ka tavapärasest erinevatesse kultuurikeskkondadesse. Nende sarjade seas on “Kammermuusikud linnas”, “Mõisamängud” ning “HELIjaKEEL”, mille kunstilise juhina pälvis Diana Liiv 2018. aastal Eesti Kultuurkapitali helikunsti aastapreemia.
Vestlesime Diana Liiviga kontserdikorralduse argipäevast, kammermuusika järelkasvust ning sellest, kuidas on aastate jooksul kujunenud tema huvi otsida seoseid heli- ja sõnakunsti vahel.
Oled ligi kaks aastakümmet vedanud Kammermuusikute tegevust ja korraldanud suure hulga kontserte üle Eesti. Kuidas see kõik alguse sai?
Diana Liiv: Alustasin kontsertide korraldamisega tudengipõlves, kui tulin Eestisse tagasi pärast kolme aastat õpinguid Ameerikas Bostonis Longy muusikakoolis (1995–1998). Olin saanud küll sisse New Yorgi Manhattani muusikakooli, kuid majanduslikel põhjustel ning soovist õppida professor Peep Lassmanni juures otsustasin jätkata õpinguid EMTAs.
Samas jäid mind saatma Bostonis saadud kogemused. Tol ajal olid Eesti uksed lääne kultuurimaailmale alles avanemas, seetõttu oli minu kokkupuude Bostoni kontserdieluga suur kultuurišokk. Eriti sügava mulje jättis mulle Yo-Yo Ma kontsert ning lugu sellest, kuidas ta käis koolides õpilastele esinemas, et äratada noortes huvi klassikalise muusika vastu. Arvan, et see mõjutas tugevalt ka minu hilisemat initsiatiivi korraldada koolikontserte. Samuti tundsin vajadust, et muusikainterpretatsioon, mida ma nii kõrgel tasemel õppisin, ei jääks ainult kooliseinte vahele. Tol ajal ma selleks muud võimalust ei näinud, kui hakata ise kontserte korraldama. Kuna soovisin mängida rohkem kammermuusikat ja mind paelus eesti muusika – olles olnud aastaid Eestist eemal, omandas see minu jaoks erilise tähenduse ja väärtuse –, sündis sari “Kammermuusikud linnas”, mis kestab regulaarse kontserdisarjana tänaseni.
Tähe-Lee sünniga aastal 2003 tekkis mul omakorda sügavam huvi tutvustada muusikat väikelastele. Sellest sündisid koos CD-ga ilmunud raamatud “Neli heldet haldjat” ja “Võluvitsa vägi”. Doris Kareva aitas toona raamatuid toimetada. Mõni aasta hiljem nägi ilmavalgust sari “HELIjaKEEL”, mille avakontsert oligi just Doris ja Hillar Kareva loomingust. Samal hooajal (2012/2013) järgnesid kontserdid ka teiste tuntud lastest ja vanematest koosnevate kirjanike ja heliloojate paaride loominguga: Maarja ja Raimo Kangro, Andrei ja Peeter Volkonski ning Jaan Kaplinski ja Märt-Matis Lill. Sellest sai alguse minu teadlikum huvi otsida seoseid heli- ja sõnakunsti vahel, sari kestab tänaseni.
Korraldad aastas väga palju kontserte. Mis on selle töö juures osutunud kõige keerulisemaks?
Kontsertide hulk on olnud küsimus läbi aastate: kas neid on piisavalt, liiga vähe või hoopis liiga palju. Ja loomulikult kaasneb alati küsimus, milliseid kontserte teha ja miks. Väga palju sõltub rahastusest – kontserte saab korraldada nii palju, kui olemasolevad toetused ja ressursid võimaldavad.
Läbi aastate on eraõiguslike kontserdikorraldajate refrään olnud üsna muutumatu: raske on ja rahastust ei ole piisavalt. Samas kõlab toetusmeetmete puhul sageli soovitus: tehke vähem. Väljaspool kitsast erakorraldajate ringi on aga keeruline mõista tingimusi, milles tegutsetakse, ning seda, kuidas see valdkond tegelikult toimib.
Olen püüdnud leida lahendusi, kuidas viia kokku olemasolevad võimalused ja vajadused. Näiteks ühelt poolt Eesti mõisad ja mõisakoolid, mis on sageli alakasutatud, kuid samas suurepärased paigad kammerkontsertideks, ning teiselt poolt Eesti professionaalsed muusikud, kes väärivad esinemisvõimalusi ja tunnustust. Olen teadlikult püüdnud vältida ainult “kuulsate nimede” esitlemist ning aidata kujundada mitmekesisemat ja tasakaalukamat kontserdielu.
Aastatega on tekkinud laiapõhjaline koostöövõrgustik kümnete mõisate ja mõisakoolidega üle Eesti. Sellise võrgustiku hoidmine ja arendamine eeldab aga järjepidevat tegevust. See tähendab omakorda, et kontsertide arvu ei saa lõputult vähendada, sest siis hakkavad kaduma ka sidemed ja koostöösuhted, mille ülesehitamine on võtnud aastaid.
Rahastus on olnud läbi aastate enam-vähem stabiilne, kuid kahjuks tuleb tõdeda, et stabiilselt minimaalne. Ometi oleme õppinud sellistes tingimustes toime tulema. Suures osas on see toimunud muusikute ja korraldusliku töö alarahastamise arvelt – suur osa erakontserdikorraldaja tööst tehakse lihtsalt tasuta. Samas on selle töö taga tugev missioonitunne – inimene, kes seda teeb, ei lähtu enamasti ainult majanduslikust loogikast. Just missioon aitab keerulistes oludes jätkata ega lase esimese ega ka pideva raskuse peale tegevusala vahetada.
Kui palju peab tänapäeva muusik olema lisaks interpreedile ka produtsent, turundaja ja projektijuht?
Mina läksin seda teed, sest ma ei näinud teist võimalust. Samas pean end selles mõttes pigem hoiatavaks näiteks.
Korralduslik pool nõuab väga palju tööd ja keskendumist täiesti teistsugusele valdkonnale. Kui püüda seda teha hästi ja tulemuslikult, on tegemist samasuguse lõputu viimistlemiskunstiga nagu interpreeditöö puhulgi. Nii nagu muusikas ei saa kunagi öelda, et nüüd on kõik tehtud ja teos lõplikult selge, ei saa seda öelda ka korralduse kohta. Ka siin tuleb pidevalt süveneda, luua seoseid, märgata nüansse ja sisuliselt luua midagi uut.
Mõlemat rolli on võimalik ühendada, kuid alati on oht, et olles korraga nii interpreet kui ka korraldaja, kannatavad lõpuks mõlemad valdkonnad. Mina olen teadlikult astunud aktiivsest interpreeditegevusest sammu tagasi. Hoian küll endiselt vormi, õpin juurde ja õpetan – õpetamine on viimastel aastatel saanud mulle väga oluliseks tegevuseks –, samuti esinen aeg-ajalt suure rõõmuga. Ma ei suudaks tegevmuusiku elust täielikult loobuda, sest see on siiski minu haridus, kutsumus ja identiteedi oluline osa. Kuid olude sunnil ning ka sisemisest huvist ja missioonitundest lähtuvalt olen keskendunud peamiselt korralduslikule poolele.
Tänapäeva maailmas ei piisa enam sellest, et istuda harjutusklassis nelja seina vahel ja loota, et sellest sünnib edukas muusikukarjäär. Samas ei usu ma, et eksisteerib üks kindel edu valem. Kui vaadata maailma tippinterpreete, siis leidub neidki, kellel puudub sotsiaalmeedia ja kes ei tegele praktiliselt üldse eneseturundusega. Ometi on nad suutnud luua olulisi suhteid, tuua esile oma isikupära, käia järjekindlalt oma teed ja kanda selgelt oma kunstilist sõnumit.
Teisalt näeme artiste, kelle karjäär on saanud hoo sisse just (sotsiaal)meedia abil. Elu loob pidevalt uusi ja ootamatuid kombinatsioone, mis osutuvad toimivaks. Kui midagi soovitada, siis ehk seda, et tasub hoida silmad ja kõrvad lahti kõige suhtes, mis maailmas toimub, ja püüda tunnetada, milline tee sobib just sulle. Kedagi ei saa sundida ennast pidevalt turundama, kui see on tema loomusele täiesti vastumeelne. Samamoodi ei pea iga muusik olema aktiivne sotsiaalmeedias. See ei tähenda automaatselt karjääri lõppu.
Küll aga usun väga meeskonnatöö tähtsusesse. Lõppkokkuvõttes on sageli kõige olulisem see, millised inimesed on sinu ümber ning kuidas sünnivad koostööd, mis aitavad sinu ideid ja loomingut ellu viia.
Kas Eestis on praegu kammermuusikul keerulisem ellu jääda kui näiteks kümme aastat tagasi?
Suur osa kammermuusika repertuaarist on seotud klaveriga, pianistina oskan kõige paremini rääkida just sellest valdkonnast. Pean tunnistama, et mõnevõrra teeb mind murelikuks pianistide-kammermuusikute järelkasv – näiteks klaveri eriala õppijate arv kõrgkoolis on viimase kümnendi jooksul järjest vähenenud. Samuti jääb koolis tehtav töö sageli kooliseinte vahele ning õppetöö kõrval ei jõuta alati ulatuslikuma repertuaari või aktiivse kontserttegevuseni. Kammerkontserte küll toimub, kuid kontserdikavades kohtab enamasti ikka üsna väikest hulka tugevaid tegijaid. Seda on minu arvates eluterveks järelkasvuks liiga vähe. Korralikku kammerkava esitavat koosseisu polegi nii kerge leida, see on pigem muutumas defitsiidiks. Väga vähe on ka neid eesti soliste ja kammermuusikuid, kellel on aktiivne rahvusvaheline kontserdielu. Enamasti toetutakse peamiselt Eesti kontserditurule. Võibolla oleks lahendus suurem toetus ja väärtustamine ning suurem avatus nii sisse tuleva kui välja mineva hariduse ja kultuuri osas. Kuid kuidas selleni jõuda? Näiteks üks ja ainus aastatepikkuse traditsiooniga Eestis toimunud kammermuusikakursus “In corpore” Rakveres sulges eelmisel suvel oma uksed. Seda elus hoida muutus järjest keerulisemaks – osalejate arv kahanes aastatega ja tegijatel ei jätkunud enam jõudu ennastohverdavaks korraldustööks. MTÜ Kammermuusikud võttis idee üle ning tänavu viidi rahvusvahelised pianistide ja kammermuusika suvekursused esmakordselt läbi Võrumaal Rogosi mõisas. Püüame sel moel toetada pianistide järelkasvu, rahvusvahelisi kontakte ja huvi kammermuusika vastu. Naabermaades ja arenenud Euroopa kultuuririikides korraldatakse taolisi kursusi lugematul arvul, Eesti praktika jääb aga peaaegu eranditult riiklike õppeasutuste siseasjaks. Hoolimata kõrgest tasemest ei pruugi ainult koolis tehtu tagada piisavat mitmekesisust ja paindlikkust.
Rääkides sinu loodud kontserdisarjadest, siis oled öelnud, et tahtsid “HELIjaKEELega” vastanduda kultuuri rutiinsusele ja pealiskaudsusele. Kas tunned, et kunst muutub vahel liiga “mugavaks” või meelelahutuslikuks?
Olen loomulikult suur “puhta kunsti” austaja. Usun kunsti, mis kõnetab täiesti iseseisvalt – selles mõttes on ilma igasuguste lisanditeta läbi viidud akadeemiline kontsert suur väärtus, millist traditsiooni tuleb kindlasti hoida. Loomulikult eeldab see, et esituse tase on kõrge ja interpreet sisukas. Usun, et selline “puhas kunst” jõuab ka ilma täiendusteta tavapublikuni. Isegi inimene, kes arvab, et ta ei tea muusikast midagi või ei saa sellest aru, võib heast kunstist saada elamuse, küll omal moel.
Teisalt on olemas ka vastupidine äärmus, kus rõhk nihkub sisult pigem vormile ja tähelepanu köidavad eelkõige välised efektid, kõmulisus või skandaalsus. Ma ei ole sellise lähenemise vastane, sellelgi on oma koht ja roll ühiskonnas. Küps ühiskond suudab aga hoida tasakaalu kunsti ja meelelahutuse vahel nii, et kunst ei kannataks.
Sari “HELIjaKEEL” kannab endas pigem teistsugust missiooni – otsida seoseid eri valdkondade vahel ja lisada kunstielamusele ka intellektuaalne mõõde. See on teadlikult teistsugune formaat ega ole akadeemilise kontserdi konkurent.
Kas mõni “HELIjaKEELe” kontsert on sind ennast eriti sügavalt mõjutanud või isegi muutnud?
Mulle on sarja “HELIjaKEEL” kontserdid olnud alati sügavalt sisekaemuslikud. Olen neid teinud täie pühendumisega, olles ühtaegu nii korraldaja kui ka justkui publiku rollis – uurides ja kogedes erinevate autorite ja vaimuhiiglaste sisemaailma nii nende loomingu kui ka isikliku väljenduse kaudu. Usun, et iga kontsert on mind mingil moel rikastanud ja mõjutanud. Ka esitajana on see kogemus olnud mitmes mõttes eriline. Olen tundnud suurt privileegi musitseerida koos erakordsete eesti muusikutega ning olla osa ühisest sõnumist, mis sünnib iga kord kordumatu koosseisu ja hetke kaudu.
Lõpetuseks: kas sul on tunne, et Eestis väärtustatakse kultuurikorraldaja tööd piisavalt?
Ma arvan, et riiklik kultuurikorralduse süsteem – kultuurimajad, koolide huvijuhid ja riiklikud kontserdiorganisatsioonid – on tervikuna üsna tugev. Samas on näiteks hiljutine kultuurimajade ühendamine mõnel juhul ka sisulist poolt veidi kõikuma löönud. Kõige keerulisemas positsioonis on aga erakontserdikorraldajad. MTÜ Kammermuusikud juhina kuulun ka Erakontserdiorganisatsioonide Liidu (EKOL) juhatusse koos Toivo Tuberiku (Uus Kontsert OÜ), Pille Lille (PLMF) ja Andrus Kallastuga (Pärnu Ooperiselts). Liit loodi eesmärgiga juhtida tähelepanu õiglase kontserdikorralduse põhimõtete probleemidele Eestis.
Riiklikud korraldajad ei kata kaugeltki kogu Eesti kontserdielu vajadusi ja erakorraldajad täidavad siin olulist rolli. Ometi on riigi tugi neile võrreldes riiklike institutsioonidega olnud aastakümneid ebaproportsionaalselt väike. Andrus Kallastu on toonud hea näite: miks toetab riik näiteks Irina Zahharenkova kontserdi organisatoorset kulu riikliku asutuse korraldatud kontserdi puhul oluliselt suurema summaga kui erakorraldaja puhul. Võrdsetel asjaoludel – kui kunstiline kvaliteet ja projekti maht on võrreldavad – peaks riik kõiki korraldajaid kohtlema võrdsetel alustel. Praegu see kahjuks nii ei ole. Loodame, et tulevikus nähakse ja väärtustatakse erakorraldajate tööd rohkem.
