Selleks, et end suvisest mõttelaiskusest virgeks mõelda, läksin enne “Birgitta festivali” lõppkontserti Pirita uue kloostri kirikusse hommikusele missale. Selleks, et süveneda Margo Kõlari “Pirita missa” helidemaailma. Oli ju õhtuse kontserdi põhiteoseks Kõlari “Pirita missa”, mis tuli siis ettekandele juba 200-liikmelise koori ja suure sümfooniaorkestri esituses. Kontrast oli muljetavaldav: intiimsest sissepoole pööratud mõtisklusest oli sündinud suurejooneline, masse haarav kontsertteos. Selle sümfoonilise missa tellis heliloojalt Tõnu Kaljuste ja oma esimesed tuleristsed sai teos juba 2009. aastal, kui kõlas Haapsalu toomkirikus.
Kuna Margo Kõlar kasutab eestikeelset missateksti, mille on ladina keelest tõlkinud Vello Salo, siis meenus, et olen kord varem selles väikeses kloostrikirikus käinud, siis, kui missat pidas isa Vello. Tollal kogesin taaskord suure isiksuse mõjujõudu, mis muutis rutiinse õhtuse palvetunni unustamatuks. Nüüd on soovijaile avatud Vello Salo mälestustoad. Tema isiklik arhiiv ja raamatukogu on niivõrd põnevad, et võid end sinna täiesti ära unustada.
Enne lõppkontserti jõudsin ära käia ka Metsakalmistul, et istutada Urmas Sisaski hauale tumepunased krüsanteemid. Urmase “Eesti missa” tuli ettekandele 1994. a laulupeol – selleks pidi dirigent Ene Üleoja läbima tugeva vastuseisu. Seda just keele osas, sest oldi veendunud, et missa peab ladinakeelne olema. Otsustajaid hirmutas ka šamaanitrumm, mida helilooja ise rütmipillina kaasa tagus. Sisaski teos sai Ene Üleoja juhatusel esiettekande rahvusvahelisel koorifestivalil Poolas, kus seda saatis meeletu edu. See triumf aitas avada Urmase teosele ka tee laulupeole.
Kuna kontsert algas Arthur Honeggeri verdtarretava ooperliku oratooriumiga “Surmatants”, siis olid Margo Kõlari heakõlalised kaunid meloodiad Honeggeri polütonaalsusele suureks kontrastiks ja Kõlari muusika kõlas nagu palsam hingele. Hämmastav, kui erinevas võtmes võib ühte ja sama ülestõusmise lugu jutustada. Prantsuse kirjanik Paul Claudel läks oma libretoga tõesti üle võlli. Kui teose algul kirjeldatakse avarat orgu, mille põhjas lamavad tuhanded luukered, siis hakkasid minu pea kohal kloostri ajutise katuse metalsed konstruktsioonid “klõbisema”. Oli tunne, et mõned luukered tantsivad siinsamas su pea kohal. Sellele aitas kaasa ka instrumentaalne äikesepuhang teose alguses, mis Honeggeri sõnul pidi sümboliseerima Jumala kohalolekut. Et Honeggeri-Claudeli teos on sündinud vahetult enne Teist maailmasõda, siis kinnitab see väidet, et geniaalsetel loojatel on erilised “antennid”, millega nad suudavad tõelisi õudusi ette näha.
Esituskoosseisud olid võimsad – hiigelkoori moodustasid Eesti Filharmoonia Kammerkoor, Eesti Rahvusmeeskoor, Tallinna Kammerkoor, segakoor HUIK!, kammerkoor Encore ja segakoor Vox Populi koos Eesti Riikliku Sümfooniaorkestriga! Solistid Andrea Lauren Brown, Kai Rüütel-Pajula ja Alvar Tiisler ning jutustaja Lembit Peterson. Margo Kõlari missa meloodiad kõlasid ühehäälse hiigelkoori esituses lummavalt. Muusika tõi esile ka eesti keele kaunikõlalisuse – asjata pole meie keelt oma laulvuselt võrreldud itaalia keelega. Kaljuste meistrikäe all kõlas Kõlari sümfooniline missa meeliülendavalt, viies publiku lausa katarsise lähedasse seisundisse. Lisapala valik haakus kõigega ideaalselt – Rudolf Tobiase “Eks teie tea” on ju nagu hümn inimeseks olemisele. Sellest kontserdist andis kohe mitu päeva maha rahuneda.
Tõnu Kaljuste pani selle suurejoonelise muusikaõhtuga “Birgitta festivali” kunstilise juhtimise ameti maha ning sealsamas andis linnapea Jevgeni Ossinovski Kaljustele üle ainulaadse tiitli – Tallinna audirigent! Publik kinnitas seda marulise aplausiga.
