Leoš Janáčeki ooper “Väike kaval rebane”. Esietendus Rahvusooperis Estonia 30. jaanuaril ja Berliini Riigiooperis 28. veebruaril 2026.
Leoš Janáčeki (1854–1928) “Väike kaval rebane” (1924) on keeruline ooper. Mida teha, kui teose kangelanna ja veel terve hulk tegelaskujusid on loomad? Kohati inimlike joontega ja käituvad nagu inimesed, päriselt aga on ikka osa metsikust loodusest oma vabadustungi ja eksistentsiõigusega. Janáčeki enda kirjutatud libreto põhineb Brno ajalehes ilmunud populaarsel koomiksil-järjejutul rebase Teravkõrva seiklustest, mis kajastasid huumori- ja satiirivõtmes tolle aja elu-olu, inimtüüpe ja poliitilisi debatte. Suur loodusearmastaja Janáček, kes noorest saati rändas igal suvel Määrimaa metsades ja külades, tõstis koomiksit aluseks võttes esiplaanile looduse ning inimese ja looduse suhted. Õigupoolest on ooperi peategelane mets/loodus, mida kajastab orkestripartituur. Orkestril on teoses kandev ja mahukas roll, helilooja peen ja fantaasiarikas orkestratsioon paneb kõlama metsa salapärased hääled ja kahinad, valguslaigud ja tumedad varjud. Loodus võib olla nii sõbralik kui julm ja ähvardav. Orkestrikangasse põimib Janáček enamasti fragmentaarsed tekstilõigud, mille puhul mõnigi kord näib, et jälgime juba alustatud vestlust ja ooperit tundmata võib kohati võtta aega aru saada, millest jutt käib. Libretos mainitakse korduvalt kaunitar Terynkat, kellesse kõik on armunud ja kes lõpuks saab salakütt Haraštalt pulmakingiks rebasenahast krae. “Väikese kavala rebase” ühe legendaarsema lavastuse (Berliini Koomiline Ooper, 1956) autor Walter Felsenstein tegi üsna julgelt ooperi süžeed ümber, tõi Terynka tegelaskuju selguse huvides lavale ja andis talle iseseisva süžeeliini.
Janáčeki lavaloomingust on Eestis seni esitatud vaid ta varasemasse loomeperioodi kuuluvat ooperit “Jenůfa” – 1979. aastal Vanemuises (dirigent Endel Nõgene). Nüüd võttis RO Estonia kavva “Väikese kavala rebase”, jätkates väga tervitatavat liini tuua publiku ette XX sajandi muusikateatri tippteoseid, nagu näiteks Debussy ooperi “Pelléas ja Mélisande” õnnestunud tõlgendus mõned aastad tagasi. “Rebast” esitatakse eesti keeles, mis on kindlasti õige otsus. Kuigi sobitada eesti keelt ja Janáčeki vokaalpartii eripärast rütmikat ei ole kerge ülesanne ning tõlge näis eriti esimeses vaatuses oma stiili ja väljenduse põhitooni veel otsivat (teatri kodulehel on tõlkijaks märgitud Peeter Volkonski).
Janáček näeb oma tegelasi läbi poeetilise, kohati ka humoorika ja satiirilise prisma. Teose poeesia hingab kõige rohkem Rosita Raua lavakujunduses, mis ühendab sujuvalt looduse ja inimese keskkonnad, meeleolu aitavad süvendada videoprojektsioonid lava tagaseinal (videokunstnik Alyona Movko-Mägi). Tavaliselt valmistavad “Rebase” lavastusmeeskondadele suurt peavalu kostüümid – kuidas leida kompromiss looma ja inimese (st osatäitja) vahel. Raud on loonud veenvad ja vaimukad lahendused, mis mõjuvad loomulikuna ja annavad hästi edasi tegelaskuju karakterit. Kahjuks on laval kohati liiga pime (valguskunstnik Priidu Adlas).
Metsaelanike (konn, ritsikas, rohutirts, rebasekutsikad) ja Metsavahi laste rollides on RO Estonia poistekoori lauljad (dirigent-vokaalpedagoog Külli Kiivet), kes mängivad ja laulavad julgelt ja vahvalt, nagu ka neiud Väikese Kavalpea osas. Teatri naiskoor hiilgab kanakarja stseenis ja üldse võib kogu kooriga (koormeister Heli Jürgenson) rahule jääda. Küsimusi tekitas ooperi sissejuhatuse koreograafiline lahendus (Ingmar Jõela), mis mõjus Janáčeki muusika kontekstis ootamatult militaarselt.
Priit Võigemasti lavastuse üks tugevusi on eri stseenide-fragmentide liitmine tervikuks ja suure tegelaskonna ülevaatlik organiseerimine laval, elavad massistseenid. On ka toredaid ideid, nagu näiteks rekvisiit-jänesest omaette tegelaskuju vormimine. Eri karakterid on välja joonistatud ja välja mängitud. Lavastuse kõige suurem probleem on Metsavahi ja Rebase Kavalpea suhete näitamine ooperi alguses, mis liiga plakatlikult ja üheselt osutab Rebasele kui Metsavahi armukesele. See võtab ära võimaluse näidata mõlema tegelaskuju, eriti aga Rebase Kavalpea mitmeplaanilisust ja ambivalentsust ning kahandab nii Janáčekile olulise kui ka tänapäeval akuutse inimese (ühiskonna) ja looduse teema arenguruumi. Kristel Pärtna ja Elena Brazhnyk Rebase Kavalpea rollis toovad esile oma tegelaskuju võluvat ja lüürilist, aga ka karmi ja metsikut poolt, Pärtna on selles dramaatilisem, Brazhnyk õrnem, mõlemad lauljad on veenvad. Tamar Nugise Metsavaht on teravamate ja tõsisemate karakterijoontega, Rauno Elp elutargem ja mõtlikum. Mõlemad lauljad kandsid mõjuvalt välja Metsavahi kuulsa lõpumonoloogi vananemisest, aja kaduvusest ja looduse paratamatust ringkäigust. Rebase Kuldkihara “püksrolli” esitas muhedalt ja suveräänselt Helen Lokuta. Jõulise kontrasti tõi tegelaskonda salakütt Harašta Priit Volmeri mõjuvas tõlgenduses. Janáčeki-aegse külaelu tüüpilisi tegelasi esindasid Koolmeister (Mart Madiste) ja Pastor (Mart Laur, Stanislav Šeljahhovski). “Väikeses kavalas rebases” on terve eripalgeliste karakterite mosaiik, mida lauljad nähtud etendustel meeldejäävalt kujundasid.
Muusikalisest küljest oli esietenduse ja hooaja viimase “Rebase” etenduse vahel toimunud märkimisväärne areng (muusikajuht Arvo Volmer, dirigent Kaspar Mänd). Esietendusel näis, et orkestrandid vajavad veel harjumist Janáčeki helikeelega: esines ebatäpsusi ansamblimängus ja kõlakultuur kannatas. Viimasel etendusel oli kõlapilt muutunud palju soojemaks ja värviküllasemaks ning koosmäng ladusamaks. Probleemiks jääb siiski balanss orkestri ja lauljate vahel.
“Väikest kavalat rebast” mängitakse maailma lavadel suure eduga. Aasta tagasi esietendus teos näiteks Oslos meilgi tuntud Stefan Herheimi lavastuses, üsna hiljuti, 28. veebruaril aga Berliini Riigiooperis Sir Simon Rattle’i dirigeerimisel. Rattle tunneb ja tunnetab tšehhi muusikat oivaliselt ning ta oli kokku pannud suurepärase, omavahel hästi sobiva lauljate ansambli. Rebase Kavalpea rollis oli Vera-Lotte Boecker, Rebast Kuldkiharat laulis Rattle’i abikaasa Magdalena Kožená, Metsavaht oli Svatopluk Sem ja salakütt Harašta Carles Pachon. Heameel oli Koera ja Rähni kaksikrollis kuulda ja näha Sandra Laagust, kes täiendab ennast riigiooperi stuudios. Orkestri hingestatud kõla ja justkui kõnelev fraseerimine lõid maagilise atmosfääri, milles oli ka dramaatilisust ja rütmiteravust. Rebase Kavalpea ja Metsavahi lugu oli siin looduse allumatuse ja vabaduse lugu, mis esitas küsimuse, kuidas sellesse peaks suhtuma inimene. Aina metsa hävitades?
Lavastama oli kutsutud eriti Aix-en-Provence’i festivalil silma paistnud ja nüüd festivali juhtiv ameeriklane Ted Huffman. Huffmani lavastusstiili iseloomustab tegevuse paigutamine steriilsena mõjuvate valgete seinte keskele, olenemata süžeest. Metsa kujutamisel on antud üksnes vihjeid (kunstnik Nadja Sofie Eller), loodust tähistab väike küngas (nagu suur sipelgapesa või kivirahn) lava keskel või paar pooleldi maharaiutud puutüve. Stseenid Metsavahi kodus ja kõrtsis toimuvad toas, kus on kellakapid, laud, toolid jms. Huvitav, et ka Huffman (nagu kunagi ammu Felsenstein) tundis vajadust Terynka tegelaskuju seletada: mitte küll lugu muutes, aga projitseerides orkestri vahemängude ajal eesriidele Terynka austajate fiktiivseid kirju ihaldatud neiule. Väikese Rebase küpsemisele viitas väike roosa seelik, mille ta orkestri vahemängu ajal ühelt neiult (Terynkalt?) saab. Ooperit raamivates piltides metsast ja selle elanikest on rakendatud mitte ainult riigiooperi lastekoori ja teatri oma koori, vaid ka balleti- ja akrobaatikakooli õpilasi. Lavastuse miinuseks on mõned tühjad hetked, kus psühholoogiline ja tegevuslik liin seiskub ning lauljal on raske leida oma tegelaskujule õigustust lavaloluks (näiteks viimases kõrtsistseenis seisab Kõrtsiproua nõutult laval, hari käes). Üldiselt jättis tervik helge, kunstiliselt tugeva mulje.
Ja väikest rebast võib kohata pärast etendust Berliini kesklinnas mõne pargi läheduses jalutades. Kuhu ta kuulub? Kus on tema mets?
