1996. aastal “Klavessiinipäevade” nime all alustanud Tallinna klavessiinifestival tähistas tänavu oma 30. aastapäeva. Selline festival on Euroopa muusikamaastikul haruldane maamärk, sest vähesed neist keskenduvad klavessiinile kui soolopillile. Seega eristub see varajase muusika festivalide tüüpilisest ansamblikesksest mudelist. Ehkki selline kitsas fookus muudab sündmuse suurte kevadfestivalide (Tallinn Music Week, Eesti muusika päevad) kõrval pigem nišinähtuseks, toetub kõnealune sündmus kindlalt oma püsipublikule. Festival on kinnistunud klavessiinisfääri tippude peatuspaigana, pakkudes selle kõrval läbilõiget kohalikust skeenest. Nõnda on see üritus oluliseks puutepunktiks omade ja rahvusvaheliste tegijate vahel.
Soolopillile pühendatud sündmuse puhul on vahelduse otsimine paratamatu, ent lahendused selleks on erinevad. Eelmise, 2024. aasta festivali kavas leevendati seda vajadust plokkflöödisolisti kaasamisega, mis paraku hajutas sündmuse unikaalset väärtust, milleks on range fookus klavessiinile. Tänavune festival ületas varasemaid ootusi just oma kuraatorliku eneseteadlikkuse ja terviklikkusega, leides lahenduse pilli enda võimaluste süvitsi avamise kaudu.
Programmi eredus peituski instrumendi võimes kanda sootuks erinevaid maske. Tuntud klavessinistide Aline Zylberajch-Gesteri (Prantsusmaa) ja Ketil Are Haugsandi (Norra) kohalolu ankurdas festivali varajase muusika valdkonna autoriteetide külge. Samas astus DUoÆ (Haugsand ja Yuko Inoue) publiku ette haruldase kahe klavessiini formaadiga. Värskendava nihke tõi aga Poola klavessinist Gośka Isphording, kelle avarapilguline nüüdismuusika programm avardas instrumendi piire elektroonika ja laiendatud mängutehnikatega. Festivali mitmekesine kava pälvis arvuka publiku sooja vastuvõtu. Ainsa anomaaliana eristus sellest DUoÆ – nende hõre kuulajaskond ei vastanud kuidagi esinejate kaalukale renomeele. See üksik ebakõla ei varjutanud aga programmi üldist õnnestumist. On ootuspärane, et juubelifestival lubab omale suuremat haaret, ent selline kuraatorlik julgus püstitab intrigeeriva küsimuse tuleviku osas. Kas kahe aasta pärast jätkatakse samal piire kompaval ja eklektilisel kursil, juurutades teadlikult eksperimentaalsemat suunda?
Aline Zylberajch-Gesteri avakontsert “Hinge maalikunstnikud” seadis festivalile väärika lähtepunkti. François Couperini karakterpaladest ja C. Ph. E. Bachi teostest koosnevas kavas avaldus tema interpretatsiooni erakordne küpsus, mille sügavus seisnes nüansitundlikus artikulatsioonis, peenes ajastuses ja maitsekas registratsioonis. Nii kehastas tema mäng tõelist prantsuse bon goût’ vaimu. Zylberajchi ajastus mõjus elegantselt ja kiirustamatult, toetudes “tahapoole nõjatuvale” (lean back) microtiming’ule, kus löök saabub tajutava viivitusega. Seda toetasid tema ülitundlik puudutus, sujuvad manuaalivahetused ning kõige taustal kumav soe huumorimeel. Nende koosmõjul sündis saalis kõlaline illusioon: mulle kui kuulajale viirastus klavessiini asemel kohati hoopis laulja koos lauto ja viola da gamba’ga.
Huvitavaks ühenduslüliks kahe kontserdi vahel kujunes C. Ph. E. Bachi g-moll sonaat, mis kõlas nii Zylberajchi soolokavas kui ka DUoÆ kontserdil Yuko Inoue esituses. C. Ph. E. Bach ja galantne stiil laiemalt on varajase muusika skeenel olnud viimastel aastatel populaarne, ent sama teose esituste nõnda kõrvutamine juhtis tähelepanu suurtele koolkondlikele erinevustele. Kui Zylberajch suutis vaatamata virtuoossusele panna teose kõlama äärmiselt prantsuspäraselt, siis Inoue esindas pigem pianistlikku virtuoosikuvandit. Tema edasitungiv, “ettepoole kummarduv” (lean in) ajastus kandis endas teatavat protestantlikku sirgjoonelisust. Kuigi Inoue virtuoosne haare ja duo sünkroonsus olid imetlusväärsed, jäi mõlema mängija puhul vajaka ootamatusest või üllatusmomentidest. Ometi valitses saalis väga soe ja vaba salongiõhkkond ning publik nõudis kahte lisapala, nagu ka eelmise õhtu Zylberajchi kontserdil.
Gośka Isphordingu ligi pooleteisetunnine nüüdismuusika maraton pakkus festivali kõige põnevama ja sotsiaalselt teadlikuma elamuse. Isphordingu lavaline olek oli väärikas ja tõsine ning ta avaldas ühtlasi muljet virtuoossuse ja süvenemisega. Kava sisaldas mitmekülgset valikut nüüdisaegsetest lähenemisviisidest klavessiinile, kus instrumenti käsitleti rütmipillina, kasutati laiendatud mänguvõtteid ning eelsalvestatud linti. Kiiduväärselt olid esindatud Mehhiko, Poola, Läti ja Iraani heliloojad, kellest pooled olid naised. Kava aktuaalsus joonistus eriti teravalt välja lõpuloos, Anahita Abbasi teoses “Intertwined distances”. Ehkki teose esitamine praeguse Iraani sõja ajal mõjus laetuna või taotluslikuna, selgus kontserdijärgses vestluses, et helitöö oli kavva valitud oluliselt varem ning tegu oli pigem juhusega. Iraani päritolu tuntud klavessinistile Mahan Esfahanile 2018. aastal kirjutatud lugu puudutab hoopis juurtetust, distantse ja keerulist sotsiaalset reaalsust, mis saadab Lähis-Ida päritolu muusikuid rahvusvahelisel areenil.
Noor Hispaania klavessinist Darío Cervera esitas kavas “Un tombeau de Ravel” oma debüütalbumi materjali. Tajusin, et esitus oli pigem väheke turvaline, kuid programmi idee oli nutikas: kui Maurice Ravel komponeeris oma tsükli austusavaldusena François Couperinile, siis Cervera album on justkui selle peegel, sisaldades ohtralt küll ka Couperini, aga peamiselt Manuel de Falla ja Raveli teoste seadeid klavessiinile. Paigutades Couperini teosed varamodernistlike seadete vahele, ei hülga ta pilli barokkidentiteeti, vaid raamistab seda. Selline struktuur loob narratiivse lõime, kus barokkmuusika kaotab oma ajaloolise süütuse ja hakkab peegeldama modernismile omast ärevust. Cervera albumil on ka humanistlik, idealistlik ambitsioon. Esitaja sõnul ei ole tegu nostalgilise tagasivaatega, vaid katsega vastandada muusikaline ilu ümbritsevale barbaarsusele. Kui arvestada, et Raveli algne teos sündis Esimese maailmasõja foonil, resoneerib Cervera valik ka tänapäevaste geopoliitiliste pingetega, esildades ilu kui vastupanu vormi.
Rahvusvaheliste esinejate järel andis pühapäevane traditsiooniline noortekontsert Kadriorus ülevaate kohaliku klavessiiniõppe olukorrast. See, et lavale astusid mängijad lisaks Tallinnale Rakverest, Pärnust, Viljandist, Võhmast, Jõelähtmelt, Viimsist ja Kohilast, näitlikustas hästi pilli algõppe võimalusi väljaspool pealinna. Võrreldes kahe aasta taguse festivaliga ilmnes noorte puhul tajutav taseme tõus ning heas mõttes pigem ühtlane tase eri koolide õpilaste vahel. Kontsert oli varasemast kompaktsem ning kui arvata välja üks ansambel, olid kavas vaid soolopalad. Selline koondatud pilk mõjus tegelikult hästi ja koherentsemalt võrreldes eelmise festivali noortekontserdiga.
Pühapäeval tõmbas sündmusele joone alla Eesti Klavessiinisõprade Tsunft. Õhtune galakontsert Kadriorus oli märgilise tähendusega, koondades endasse kolm olulist daatumit: festivali 30., kunstilise juhi Imbi Tarumi 70. ja ansambli LaBande 10. tähtpäeva. See kohaliku professionaalse võrgustiku koosviibimine andis kogu üritusele raami. Festivali läbinud prantsuse baroki liini tõi galal uuesti sisse Saale Fischer Louis Marchandi süidiga d-moll. Kava nüüdisaegset poolt esindas Ene Nael Liina Sumera värske teosega “Tremors”. Ene Naela silmapaistev lavaline kohalolu ja süvenemine andsid esiettekandele vajaliku kaalu. Õhtu sügavaima muusikalise elamuse pakkus aga Julia Ageyeva Hess, kelle esitatud Gustav Leonhardti seade Bachi d-moll chaconne’ist viiulile oli tehniliselt ja ülesehituselt meisterlik, peegeldades tema kohta Eesti võimekaimate klavessinistide seas. LaBande’i (koosseisus Melissa Jõesaar-Koel, Ingely Laiv-Järvi, Kristiina Are, Tõnu Jõesaar) esitatud Händeli triosonaat andis kontserdile piduliku lõppakordi. XIV Tallinna klavessiinifestival oli juubelile kohaselt kõrgetasemeline ja sisuliselt põnev sündmus, mis on järgmisele festivalile kahtlemata väljakutset pakkuv mõõdupuu.
