Johan Randvere on tuntud pianist, hinnatud saate- ja õhtujuht, kelle graafik on aastast aastasse väga tihe. Hiljuti lisandus Johani tegevusse aga ka kontserdikorraldus – ta toob Eestisse esinema tipp-pianiste. Intervjuus räägib ta lähemalt, mida ta on sellel teekonnal kogenud.
Miks sind hakkas köitma kontserdikorraldus?
Johan Randvere: Olen oma elus olnud lava peal, lava taga, raadiopuldis, publikus ja ühel hetkel hakkas huvitama näha kõike seda veel ühest küljest. Mu väga hea sõber Justas Šervenikas on Leedus üks edukamaid kontserdikorraldajaid, tunneb isiklikult paljusid artiste, on seda tööd teinud juba ammu ja on mind pidevalt kutsunud ka proovima. Teine sõber, Ilja Goor, tegutseb Eestis ja on samuti aastaid kontserte korraldanud – ka tema kutsus mind. Nii et mul on justkui kaks partnerit: Leedus Justas ja Eestis Ilja.
See on tõesti väga põnev elu, sest saad tuttavaks näiteks selliste artistidega nagu Lucas Debargue, Leif Ove Andsnes, arutadki nendega laua taga ja saadad nad lavale.
Kas kõige esimene oli Grigori Sokolov?
Enne teda oli veel paar kontserti: Dmitri Levkovitš – väga tugev pianist, Ukrainast pärit, elab praegu Kanadas, ja leedu pianist Paulius Andersson. Need olid pigem väiksema mastaabiga ettevõtmised. Siis aga kirjutas mulle Ilja, et on võimalus Grigori Sokolov Eestisse tuua ja küsis, kas teeme ära. See tundus mulle omamoodi märgina ja otsustasin, et nüüd on õige aeg alustada.
Kuidas saite Sokolovi nõusse Eestisse tulema?
Sokolov valib väga teadlikult, kus ta esineb. Temaga suheldes jäi mulje, et ta oli Eestist huvitatud – ta polnud siin ammu käinud ja tahtis näha, mis meil praegu toimub. Ja kuna meie esimene koostöö õnnestus väga hästi, rääkis ta oma agendile kõike detailselt ja tänu sellele oli järgmine suhtlus juba märksa lihtsam. Ta tegi meile ka ühe väga suure erandi. Nimelt ei esine Sokolov kunagi Steinwayl, mis on vanem kui viis aastat. Meie Estonia kontserdisaali pill on aga juba 14-aastane … Üldse Sokolovi huvitab instrument väga põhjalikult – seerianumber, valmistamise aeg, hoolduse ajalugu. Klaver on nagu tema teine kodu ja ta valib esinemispaigadki selle järgi.
Sokolovil on ka erakordne mälu. Ta mäletas detailselt oma eelmist, mitmekümne aasta tagust esinemist Eestis. Ta meenutas, et oli mänginud Pärnu raekojas ja kirjeldas väga täpselt, milline saal seal oli – kui suur, kus oli rõdu. Jäi mulje, et talle meeldis Eestis ja ta poleks vastu siia tagasi tulema.
Räägi üldse natuke nende suurte isiksuste eripäradest, nende rituaalidest, soovidest.
Sokolovile on kõige olulisem saada saalis harjutada. Ideaalis tahab ta olla kontserdipaigas hommikust õhtuni: harjutada mitu tundi, seejärel suhelda häälestajaga ja anda täpsed juhised, millist kõla ta soovib. Siis ta teeb väikese pausi ja jätkab harjutamist nii kaua kui võimalik. Esimesel korral me ei saanud talle pakkuda tervet päeva Estonia kontserdisaalis, sest ERSO-l oli hommikul proov. Seetõttu harjutas ta hommikul EMTAs ja õhtul Estonias. Aega oli kuni kella 23-ni ja nii kaua ta ka harjutas, minutipealt. Võiks arvata, et ta on juba ammu ennast tõestanud ega peaks enam nii palju pingutama, kuid tema tööeetika on uskumatu. Ta on ka taimetoitlane, mida ta on selgelt väljendanud.
Sokolovi teisel kontserdil tänavu mais tekkis võimalus, et nad võiksid Neeme Järviga ka kohtuda. Nad said majas korraks kokku, meenutasid, et umbes 60 aastat tagasi olid nad koos salvestanud – mõlemal oli see detailideni meeles. Mõtlesin, et ehk saaks pikema kokkusaamise teha pärast kontserti, kuid Sokolov selgitas, et pärast esinemist on ta lihtsalt liiga väsinud ja siis ei ole see võimalik.
Nii et selliseid afterparty’sid ja bankette Sokoloviga pärast kontserti ei toimu, nagu mõne teise artisti puhul?
Sokoloviga tõesti mitte. Ta hoiab end selles mõttes väga teadlikult.Temaga ei käi kaasas ka intervjuud või videod. Ma ei ole talt kunagi küsinud, kas võiksin temaga intervjuu teha. Olen niigi saanud temaga palju rääkida ja ta on alati hea meelega vastanud.
Kas seal taga on mingi kindel põhimõte? Oled sa aru saanud, miks ta intervjuud ei anna?
Ega täpselt tea, aga ilmselt tal pole seda vaja. Orkestriga ta pole ka enam ammu mänginud. Ükskord küsiti talt, millal ta järgmine kord orkestriga mängib, ja ta vastas: “Loodan, et mitte kunagi.” Ta mängiks orkestriga küll hea meelega, aga nii lühikese ajaga, mis proovid kestavad, ei ole võimalik saavutada seda taset, mida ta orkestrist ja nendega koosmängust ootab.
On veel asju, mida ta lihtsalt ei tee. Loomulikult ei esine ta Venemaal, aga ta ei lähe esinema ka Inglismaale. Pärast Brexitit tuleb sinna viisat taotleda ja see talle ei sobi. Esiteks võtab see aega, teiseks meenutab talle Nõukogude Liitu ja ta ei taha seda kogemust uuesti läbi elada.
Ka Ameerikas ja Aasias ta ju viimasel ajal ei esine?
Ei ole märganud, et ta seda teeks.
Eks sealgi on omad põhjused. Aga kas ta on rääkinud ka oma kavade valikust, kuidas ta neid kokku paneb?
Seda ta otseselt ei avaldanud. Küll aga tuli see teema kaudselt jutuks, kui rääkisime Leif Ove Andsnesist. Mainisin, et Leif esines Tallinnas ja et neil on Münchenis järjestikustel päevadel kontserdid. Ta küsis kohe, mida Andsnes mängis, ja ma vastasin, kavas oli ka Beethoven. Tuli juttu, et järgmine aasta on Beethoveni aasta ja Andsnes plaanib mängida palju Beethovenit, sealhulgas viimaseid sonaate. Selle peale ütles Sokolov, et see pole kuigi hea mõte, Beethoveni juubeliaastal mängivad Beethovenit kõik: kes oskavad ja ka need, kes ei oska.
Rääkimata sellest, kes tulevad taas välja originaalse ideega esitada kõik Beethoveni 32 sonaati …
Sokolov elab oma elu, aga suhtub inimestesse väga inimlikult ja võrdselt. Mingit kõrkust temas küll ei ole. Kuid tundub, et ebaõiglusele reageerib ta väga selgelt ja otsustavalt.
On veel üks selline lugu. Sokolov oli kunagi Venemaal salvestusel, proov oli alanud, aga dirigent käitus temaga kuidagi üleolevalt. Sokolov ei öelnud midagi, aga vaheajal lahkus ta saalist ja kui järgmine proov pidi algama, ei olnud teda enam kuskil. Ta oli läinud lennujaama ja ära sõitnud. Selline käitumine temale ei sobinud.
Järgmine pianist pärast Sokolovi oli Lucas Debargue. Kuidas sul temaga kontakt tekkis?
Debargue’iga tekkis kontakt mu leedu sõbra Justas Šervenikase kaudu. Debargue’iga oli kokku lepitud, et ta tuleb esinema nende suurele festivalile Čiurlionise 100. juubeli puhul. Olin ka seal, veetsime üsna palju aega koos, rääkisime pikalt ja kontakt tekkis väga loomulikult.
Talle pakkus meie piirkond huvi – ütles kohe, et Põhja- ja Baltimaades mängiks ta hea meelega rohkem. Näiteks Soomes on ta ainult ühe korra esinenud.
Debargue oli ju pärast Tšaikovski konkurssi Venemaal tõeline megastaar. On isegi öeldud, et välismaalastest on vene publikule kolm kõige enam furoori tekitanud nime Van Cliburn, Glenn Gould ja Debargue. Aga niipea, kui sõda algas, oli selge, et sellega on praeguseks kõik.
Inimesena on ta väga huvitav. Ta on nagu filosoof, teda päriselt huvitabki muusika üle sügavuti arutleda. See pole mingi small talk, vaid küsimused, nagu: mis on aeg, miks mõni hetk tundub kiirem ja teine aeglasem, miks muusikas midagi just nii toimib jne. Ta loeb filosoofia, füüsika ja religiooni alaseid raamatuid, et neid teemasid paremini mõista.
Tundub, et ta tahab nagu pidevalt midagi uut avastada, see on sisemine sund.
Täpselt. Ta on ka öelnud, et kuigi see võib kõlada klišeena, tunneb ta, et tal on mingi sõnum edasi anda. Näiteks oli ta kohe nõus Eestis noortele meistrikursust andma. See ei ole sugugi tavapärane, paljud väga aktiivselt kontserte andvad artistid seda ei tee. Aga tema tahtis kohtuda meie noortega ja andis erakordse meistrikursuse.
Aga need kuulsad artistide rider’id?
Huvitaval kombel ei ole ma nende suurte artistide puhul näinud mingeid ekstreemseid nõudmisi. Sokolovil on see saalis harjutamise nõue. Andsnesil häälestaja ja salvestaja. Ja asi, mis Debargue’il selgelt välja tuli, oli triikraud – kas triikraud on olemas.
Triikraud?
Jah, ülikonna jaoks. Ja kui ei ole, pole viga, siis saab hotellist. Prantsuse härrasmehele ikka meeldib olla laitmatult korras.
Seejärel tõid sa Eestisse norra pianisti Leif Ove Andsnesi.
Andsnesi oli võibolla kõige keerulisem n-ö kätte saada. Ta on artist, kes valib väga hoolikalt, kus ta esineb, ja esineb maailma suurimatel lavadel. Näiteks Chicagos müüakse tema kontserdid välja aasta ette. Huvitav oli ka see, et kui mainisime teistele pianistidele, et korraldame Andsnesi kontserdi, reageerisid nad kõik väga selgelt – ta oli nende jaoks märgiline nimi.
Milline Andsnes inimesena on?
Väga asjalik ja põhjalik, kõige paremas mõttes väga normaalne. Kui Debargue on pigem kunstnikutüüp, keda põletavad suured küsimused, siis Andsnes on tasakaalukas ja struktureeritud. Tal on pere, kolm last, ja ta korraldab oma elu väga teadlikult. Tal on näiteks periood aastas, kus ta läheb perega Norras mägedesse – seal ei ole isegi mobiililevi –, et täielikult puhata. Siis tuleb ta tagasi ja jätkab.
Tallinna reisis ta kahe inimesega, kelle kulud kattis ise. Esiteks oli tal kaasas legendaarne klaverihäälestaja Thomas Hübsch, kes on töötanud peaaegu kõigi suurte pianistidega. Ja siis salvestaja, kes jäädvustab kõik tema kontserdid. Häälestaja analüüsis pilli väga põhjalikult, tal tuli piiratud ajaga teha maksimaalne töö. Ka Andsnes ise tegeleb tehniliste detailidega – tal on kaasas näiteks oma spetsiaalse pikkusega klaveri kaane tugipulk. Ta laseb kõik oma kontserdid salvestada ja kuulab need kohe pärast ka läbi. Ta andis ka meile tagasisidet pilli, üldise kõla, mikrofonide paigutuse kohta.
Andsnes on samuti Tallinnas paar korda varem käinud, esimest korda kohe pärast taasiseseisvumist. Ta pani tähele, kuidas linn ja riik on arenenud, ning rääkis sellest väga soojalt. Ta tõi eraldi esile ka publiku. Publikut mainis ka tema häälestaja ja samuti nii Sokolov kui Debargue. Kõik nad ütlesid, kui soliidne, teadlik, vaikselt kuulav publik teil on! Ei mingeid telefonide helinaid ega köhimist. Ja kuulatakse väga süvenenult, intensiivselt.
Tõesti, see on kõik väga huvitav! Nüüd aga on sul koostöös Ilja Gooriga tulemas septembris Ivo Pogorelić, kes on samuti legendaarne isiksus.
Kuna oleme juba teinud koostööd mitmete tugevate nimedega, siis tuli Pogorelić meieni just selle koostöö kaudu. Agendid suhtlevad omavahel ja teavad, millise tasemega korraldajad on. Meil on õnnestunud juba saavutada teatud kvaliteet. Seda oli näha, kui suhtlesime näiteks Lang Langi esindajatega. Kui mainisime oma varasemaid artiste – Sokolov, Leif Ove Andsnes, Lucas Debargue –, suhtuti sellesse väga positiivselt. Lang Langiga peab veel otsima võimalusi, kuidas teda Eestisse saada. Tema agentide jaoks koosneb maailm vist pigem suurtest keskustest nagu New York, Berliin, Peking … Aga pingutame edasi.
Milline Pogorelić praegu sinu pilgu läbi on?
Kõik, kes muusikamaailma vähegi tunnevad, teavad, et Pogorelić on eriline ja vastuoluline kunstnik. Ta on tõeline legend, nii oma Chopini konkursi ja Martha Argerichi looga, Scarlatti salvestiste kui ka keerulise elukäiguga, eriti pärast abikaasa surma. On neid, kellele tema mäng üldse ei meeldi, ja neid, kes arvavad, et ta oli kunagi suur meister, aga on nüüd muutunud ettearvamatuks.
Kunagi ei tea täpselt, kuidas ta mingis olukorras reageerib. Näiteks räägiti, et eelmisel korral Tallinnas tahtis ta minna lavale juba 15 minutit enne kontserdi algust. Kui talle öeldi, et aega veel on, vastas ta, et see on väga tore, aga tema tahab nüüd minna. Lõpuks suudeti ta siiski veidi ootama veenda.
Räägi natuke Pogorelići kontserdikavast ja ka Debargue’i kavast, kes tuleb jälle meile 23. novembril.
Pogorelić mängib Bachi “Inglise süite”. Bachis on teadagi palju tõlgendusruumi ja on huvitav, mida just tema nendega teeb. Siis on tal kavas Beethoveni viimane sonaat, lisaks Brahmsi intermetsod – see on midagi uut tema jaoks, ma ei mäleta, et oleksin kuulnud teda Brahmsi mängimas.
Debargue’il on Rahmaninovi 2. sonaat, Mussorgski “Pildid näituselt” ja ta oma kontsertvariatsioonid Gershwini teemale – kuna ta on ju ka helilooja, tal on juba päris palju loomingut. Neid variatsioone kirjutas ta juba oma eelmise Tallinna kontserdi ajal. Seal avab ta Gershwini teemat väga erinevates stiilides: fuuga, bossanoova, sambana.
Räägi siinkohal pisut lahti, mis on klaveriõhtu fenomen.
Klaveriõhtu on väga eriline kontserdivorm: laval on kogu õhtu üks inimene. Pianistina ma muidugi näen väga selgelt, et klaver suudab väljendada kõiki tundeid ja elu erinevaid tahke. Klaverile on kirjutatud suurepärast muusikat, rohkem kui ühelegi teisele pillile. Ja kui seda mängib maailmatasemel pianist, on see väga võimas kogemus. Muusikast ei pea väga palju teadma, et seda nautida. Mul oli kunagi sama kogemus balletiga – ma ei teadnud terminoloogiast kuigi palju, aga väga nautisin kõike, mida nägin.
Klaveriõhtu korraldamine ei ole lihtne. Oleme näinud kontserte, kus laval on tipptasemel pianist, aga saal on pooltühi.
See ongi selles töös kõige raskem. Praegusel ajal on infoväli nii lai, toimub nii palju, et inimesed ei jõua kõike jälgida. Korraldajale on suur küsimus, kuidas ja kuhu infot paigutada. Suurte artistide honorarid on kõrged ja kuidagi peab ellu jääma. Samas ei ole see mulle ainult äri. Need sündmused rikastavad meie kultuurimaastikku. Soovin, et inimesed saaksid neist osa, sest Eestis on tegelikult klaverimuusika publik olemas. Meil on tugev traditsioon ja väga head pianistid. Näiteks kui Ivari Ilja annab sooloõhtu, on saal alati täis. Samuti Mihkel Pollil, Kalle Randalul jt.
Aga sinu korraldatud kontserdid on ju lõpuks ikkagi täis, isegi kui nad kohe ei müü nii nagu Grigori Sokolovil. See tähendab, et teed midagi õigesti.
Seda on väga hea kuulda. Eks see on ka sellepärast, et ma ise väga usun neisse kontsertidesse, kuna olen ise pianist ja korraldan asju suure sisemise veendumusega. Erakorraldajana mõjutab kontsertide edu või ebaedu ju otseselt ja konkreetselt. See paneb ka rohkem pingutama. Aga ma tõesti ei pea midagi kunstlikult kiitma, vaid jagan siiralt oma vaimustust. Näiteks kui Lucas Debargue esimest korda tuli, olin ma teda paar kuud varem Vilniuses kuulnud. Mulle avaldas tema mäng nii sügavat muljet, et sain täiesti siiralt öelda: te peate teda kuulma, ta on erakordne artist!
Ava veel pisut oma kaugema tuleviku plaane.
Järgmise aasta veebruaris tuleb meile klaveriõhtut andma David Khrikuli.
Oo, see huvitav gruusia pianist Chopini konkursilt? Lugesin kõiki neid fännide nördimusi pärast viimast Chopini konkurssi, Facebooki kommentaarium kajas ülekohtust ja leiti, et ta jäeti ebaõiglaselt preemiast ilma.
Ja tead, mis on huvitav – meil siin esinevad nad mõnepäevase vahega: algul David Khrikuli ja siis EMTAs Chopini konkursi võitja Eric Lu. Khrikuli kontsert on meil ka EMTA suures saalis, sest seal on võrratu uus Steinway. Nii et igaüks saab oma kõrvaga kuulata ja võrrelda.
Mais tuleb Aleksei Volodin, samuti suur meister. Kui teda Vilniuses kohtasin, ütles ta, et Eesti on üks väheseid riike, kus ta pole kunagi esinenud. Kaugemas plaanis on veel Simon Trpčeski – väga väljapaistev pianist Makedooniast, konkursside laureaat.
Selles mõttes mul on tunne, et meie kontserdikorraldus kasvab tõenäoliselt veel suuremaks. Lähiaastatel tuleb ka Fazil Say ning tegelikult tahaks ka, et Sokolov igal aastal oma mänguga meid hellitab, nii et ka tema toome tagasi!
Mõtetes on festival ja ka mänedžment meie piirkonnas. Eestis on palju potentsiaali, meil on väga häid pianiste, palju klaveriõpetajaid, palju klaveriõppijaid ja unistus on, et saaksimegi kuulda kõiki neid kuulsaid nimesid. Kui artistid esinevad Pariisis, Milanos, Londonis, Berliinis, siis nende linnade seas oleks ka Tallinn. Korraldajana näen, mis riikidest tullakse siia juba kohale. Sokolovile tuli kuulajaid rohkem kui kümnest riigist, Andsnesile ja Debargue’ile samuti. Et kui näiteks pianisti kontserdile on Berliinis piletid otsas, siis Tallinna kontserdile veel saab. Arendame sellega meie turismi ning toome Eesti kogu maailmale lähemale. Ja kokkuvõttes – muusika teeb meile ja maailmale küll ainult head!
