Suve lõpp ja sügise algus ning eriti selle südames paiknev lõikuskuu tunduvad muusikamaastikul pakkuvat küllalt viljakat pinnast erinevat sorti kammermuusika sündmusteks, näiteks augusti hakul Eesti väikekirikutes toimunud TKO suvesari “Kvaliteetaeg Tallinna Kammerorkestriga”, tänavu oma viiendat suve tähistanud “Kammermuusika Fotografiskas” või nüüdseks küll kahetsusväärselt unustusse suikunud septembrikuine Tartu kammermuusika festivali traditsioon. Nii eesti kui välismaa tippsoliste kaasav Tallinna kammermuusika festival saab aga tunda uhkust enam kui kahe aastakümne pikkuse ajaloo üle, kusjuures viimased neli neist on kunstilist vankrit vedanud rahvusvahelise haardega viiuldaja Anna-Liisa Bezrodny.
Tänavuse festivali kontserdid toimusid suuremalt jaolt Tallinna raekojas, kuid muist mahtus ka Rootsi-Mihkli kirikusse ja pidulik lõppakord Tallinna Filharmoonia Mustpeade majja. Isiklikult jõudsin esimese festivalimaiguna Estonian Percussion Groupi (Tanel-Eiko Novikovi tiheda graafiku tõttu veidi muutunud koosseisus – Karl Johann Lattikas, Karl Martin Tombak, Lauri Metsvahi ja Tiit Joamets) kontserdile “Löökpilližonglöörid”. Kodumaiste autorite (Sumera, Pärt, Jõeleht) teosed põimusid Rootsi-Mihkli kirikus vahemeditatsioonidena mõjunud väljavõtetega Philip Glassi tsüklist “Águas da Amazônia”. Lõuna-Ameerika jõgedelt nime saanud teose – jõemuusika! – esitamine veeklaaside ja pudelitega (tsükli II osa “Rio Japurá”) on loomulikult enesestmõistetav ahvatlus, kuid kes on kunagi pidanud kirikus mõne kaasaegsema teose nimel näiteks veeklaasi häälestama, on ka ehk kogenud, et otsekui loodusjõu kombel on seegi kunst sageli ettearvamatu ja võib glassilike konsonantsikobarate ideaali täielikult minema uhtuda. Üks ebaõnnestunud esitus ei vajutanud aga pitserit edasisele ja Pärdi “Fratrese” vibrafonidialoogidesse kätketud vaheosadeks jõuti rabedusest rahuni. Muus osas oli rõõmu ka Glassi teose laiemal instrumentaariumil mängitud ülejäänud osadest, mille elavad esitused võimaldavad teravdada tähelepanu dünaamilistele kontrastidele, mis salvestustel sugugi mitte alati nii mõjuvana esile ei tule. Tanel-Eiko Novikovi seade Sumera “Palast aastast 1981” lasi aga kogeda omapärast jõuväljade ümberjoonistumist, kui originaalis sooloklaverile loodud teos oli jagatud nelja mängija vahel ning kütkestavaid kajasid ja igast nurgast värahtavaid klaasikilde selle võrra enam. Muuhulgas on nüüdseks viis aastat tegutsenud koosseis selle aja jooksul jõudnud tellida juba tervelt 11 uudisteost – see on kahtlemata rõõmustav tava ja piisav hulk, et ajaga kogutud väärtuslik materjal loodetavasti millalgi jäädavalt salvestada. Kiidusõnu väärib ka soe maneer, millega kontserdil lugusid ja lavalist logistikat sillati. Kõik žestid, mis tekitavad kontserdisaali kaleda akadeemilisuse asemel midagi vahetumat, on harilikult seda väärt.
Suuresti roteeruvatele ansamblikoosseisudele üles ehitatud festivali kirkamate hetkede hulgas oli ka 26. augustil toimunud kontsert “O Ecclesia”. Galina Grigorjeva “Palve” saatel rullus tol õhtul päikesevinese raekoja saali keskel laiali justkui terve inimhing oma kergelt melanhoolses hapruses ja saksofonist Virgo Veldi sai üllatusmomendina lisaks saksofonile täiendada teose värvigammat oma häälega, mis avas meditatiivsete mõttelõngade keskel veel nii mõnegi mõjusa kihi. Kontserdi avasid ja lõpetasid samuti äärmiselt tundlikud sooloteosed – vastavalt J. S. Bachi “Prelude”, “Allemande” ja “Courante” soolosüidist tšellole d-moll soome tšellisti Tuomas Ylineni esituses ning meie seast vaid mõned aastad tagasi lahkunud Jaakko Kuusisto mitmekihiline ja nõtkelt lainetav, ühtaegu samanimelise saare karmi kiviklibu kündev ning majakatulede mänglevates valgusvihkudes kümblev “Jurmo” pianist Mackenzie Melemedi tõlgenduses.
Festivali üks kütkestavamaid artiste oligi vaieldamatult tema, Ameerikas sündinud ja õppinud, kuid praegu Soomes resideeruv noor pianist Mackenzie Melemed, kelle mängust oli võimalik osa saada nii solisti kui ansamblikaaslasena. Uue ja igati teretulnud täiendusena oli sel aastal kontserdiprogrammile lisatud muusikalisele elamusele eelnev vestlus, kus nii Anna-Liisa Bezrodnylt kui ka publikust tulnud küsimuste najal sai soolokontserdi eel täpsemalt aimu Melemedi muusikalistest juurtest ja juhtideedest. See väärtuslik lisapilk aitas kuulajatel tutvuda ühe ajalooteadliku ja -tundliku artistiga, kelle koostatud kontserdiprogramm “Klahvid üle Ameerika” võimaldas muuhulgas (taas)kohtuda lääne muusikaloos ehk sageli teisejärguliseks jääma kippuvate ameerika heliloojatega, näiteks juba XIX sajandi lõpul ja XX sajandi algul tegutsenud Florence Price’i ja Amy Beachiga, kelle rohkest varamust pärinevat muusikat võiks meilgi sagedamini kuulda – kumbki lõi elu jooksul üle 300 teose. Kava puhul väärib tähelepanu ka tõsiasi, et Melemed on sellega oma kodumaa Ameerika 250. aastapäeva puhul juba mõnda aega kontserdisaalides tuuritanud ja kuigi Eestis esitlusele tulnud versioon oli mõnevõrra kärbitud, sai kontsentreeritud tunniajase kava vältel nautida tõelist mängulusti, mis kogemusele vaid kirkust juurde andis. Aaron Coplandi balletist “Rodeo” pärinev klaveriseade tantsuepisoodist “Buckaroo Holiday” oli esitaja jaoks isikliku puudutusega (tegu on esimese ameerika helilooja palaga, mille Melemed kunagi kavva võttis), kuid ka igati asjakohane muusikalise Ameerika-turnee särtsakas stardipunkt. Pärast Florence Price’i suvesulnist miniatuuri “Meditation” võttis tuurid uuesti üles Louis Moreau Gottschalki kontsertparafraas rahvaviisidel pealkirjaga “The Union” (“Liit”). Pöörasest klahviklirinast ja justkui festivali avakontserdi kavas olnud Skrjabini etüüde peegeldanud tehnilistest hetkedest kasvas välja üdini romantiliste sugemetega rahvushümn ning kohati tundus suisa, et Tallinna raekojas olev Estonia klaver jääb Melemedi lopsaka kõla jaoks vaat et kitsaks.
Pidulikkusest kantud lõppkontsert “Impressioonid ja ekspressioonid”, kus pianist Tähe-Lee Liivile anti üle PLMFi noore muusiku preemia, algas John Rutteri keelpillisüidiga, mis kätkes endas just parasjagu laia pintsliga joviaalsust kaunite pastoraalsete meloodiate keskel. Õhtu vaieldamatuks peateoseks oli aga festivali resideeruva helilooja Robert Jürjendali spetsiaalselt festivali tarbeks kirjutatud “Impressioonid ja ekspressioonid” viiulile ja kammerorkestrile (solist Anna-Liisa Bezrodny). Kuskilt vaikuse ja flažolettide uduselt piirilt alanud teos läks üsna pea mitme kraadi jagu tulisemaks ja suhteliselt hapra alguse järel end järjekindlalt ilmutanud südikate motiivide toel said faktuuri lahutamatuks osaks pulseerivad rütmifiguurid. Rannarootsi muusikast inspiratsiooni ammutanud teoses toimus ka rahvaviisidele omane varieerumine, mis lubas solistil meloodiaid nende esmakõlamise järel vaba käega kaunistada. Jürjendali teoses oli suhteliselt konkreetsest ideelättest hoolimata meeldivalt palju vabadust, mõnuga loodud kollaaže ja põnevaid tekstuure. Nooruslikult värske kõlaga Eesti Sinfonietta haakus igati solisti särava energiaga ja kuigi soolopartii oli teoses selgelt esiplaanil, oli ka orkestri funktsioon läbivalt lõpuni läbi mõtestatud.
22 aastat püsivust on eriti turbulentsete aegade keskel ühe muusikafestivali jaoks muljetavaldav saavutus, kuid ilmselt on kontserdikorraldaja jaoks alati õhus küsimus, kuidas tagada lisaks senise (püsi)publiku huvile järelkasv uue kuulajate põlvkonna näol. Kammermuusika austajate ring on küllalt spetsiifiline publikugrupp, kuid kindlasti on ka kodumaiste muusikute nooremas põlvkonnas neid, keda need kontserdid inspireerida ja kõnetada võiks. Publiku üldpildis oli noori sel korral – ehk osalt suvelõpu kireva sündmustevaliku tõttu – pigem vähe märgata. Festivali korraldavale muusikute fondile PLMF ei saa nende tegevust vaadeldes küll noorte vähest kaasamist ette heita, kuivõrd noored muusikud on fondil omamoodi südameasjaks, kuid just reklaami osa on see, mis edasistel festivalidel veidi enam tähelepanu vajaks. Usun, et näiteks noor ja karismaatiline Mackenzie Melemed oleks klahvitulevärgi kõrval oma vahetu ja avatud lavavälise maneeriga võinud olla ka märksa suuremaks publikusillaks lisaks juba festivali pealkirjas mainitud folkloorisildadele.
Positiivse aspektina tasub kindlasti veel esile tuua järjepidevat eesmärki uue eesti muusika tellimisel ning resideeruva helilooja kontseptsiooni, kelleks oli sel aasta paljudele ehk eeskätt jazzimaastikelt tuntud, kuid ka klassikamaailmast tegelikult sugugi mitte nii määramatult kaugel seisev helilooja ja kitarrist Robert Jürjendal. Lisaks Jürjendali uudisteosele oli Estonian Percussion Groupi esituses võimalik kuulda ka Lauri Jõelehe teose “Carillon” (“Kellade mäng”) esiettekannet. Festivali kava laiemalt vaadates jäi silma meeldiv mitmekesisus nii autorite kui koosseisude lõikes – pakub ju kammermuusika tõepoolest palju mänguruumi ja vaheldusrikkust. Festivali pealkiri “Folkloori sillad” ei olnud kuuldud kontsertide lõikes siduva märksõnana küll kuigi veenvalt tajutav, kuid samas polnud kontserdikülastajana pisut lõdvem kontseptsioon ja selle võrra kirevam kontserdipalett liiga range kasti sobitamise ja sellega kaasneva piiratuse asemel kindlasti tervikelamust pisendav.
Tallinna kammermuusika festivali näol on kahtlemata tegemist end kultuurimaastikul kehtestanud elujõulise muusikasündmusega, mis pakkus pealinna ajaloolises südames nädala jagu erinäolisi elamusi ning jõuab seda loodetavasti sama soojade tervituste ja särina saatel ühes kodumaiste tegijate ja põnevate rahvusvaheliste külalisartistidega teha ka edaspidi.
