Viiuldaja Anna-Liisa Bezrodny juhib Tallinna Kammermuusika Festivali alates 2023. aastast. Tänavu toimub see juba 22. korda ja kannab pealkirja “Folkloori sillad”. Mitmendat aastat järjest on Euroopa Festivalide Liit omistanud festivalile EFFE kvaliteedimärgi, mis peegeldab sündmuse kultuurilist mõju ja kasvavat rahvusvahelist tähelepanu.
Vestlesin Anna-Liisaga festivalist, tema tulevastest projektidest ja muidugi ka elust enesest.
Juhid Eestis toimuvat festivali juba neljandat aastat järjest. Millist tähendust see kannab sinu rahvusvahelise karjääri kontekstis?
Mul on läbi aegade kujunenud väga tugevad sidemed paljude fantastiliste eesti interpreetide ja heliloojatega, aga samuti eluolu, kultuuri ja loodusega. Seega kui Pille Lill tegi mulle ettepaneku alustada festivali kunstilise juhina, tunnetasin seda loomuliku jätkuna oma pikaajalisele tegevusele Eestis. Muusikafestivali kunstiline kokkupanek on äärmiselt nauditav töö, võimalus luua kordumatu kombinatsioon teostest ja isiksustest. Olen väga tänulik sellise võimaluse eest.
Oled ka aktiivne eesti heliloomingu tellija.
Loomulikult loob festivali korraldamine ka paremad võimalused uudisloomingu tellimiseks. Kunstilise juhina olen teinud koostööd Rein Rannapi, Lauri Jõelehe ja Mihkel Keremiga, varasemast mainiksin meeldejäävat kogemust viibida Jaan Räätsa, Tõnu Kõrvitsa ja Ülo Kriguli uudisteoste sünni juures ning neid ka ette kanda. Tänavu on meil resideeruvaks heliloojaks Robert Jürjendal ja esitamisele tuleb ka Lauri Jõelehe uudisteos “Carillon”.
Robert Jürjendali esimene viiulikontsert, mis tuleb esiettekandele lõppkontserdil, on kirjutatud spetsiaalselt sulle. Kuidas on kujunenud sinu koostöö heliloojaga?
Tavaliselt on heliloojaga kohtumine ja loomeprotsessi ühine ülesehitamine erakordselt huvitav, seekord aga kirjutas Robert täiesti omaette. Kuid vaatamata sellele “eraldatusele” tundsin siis, kui minuni jõudsid teose partituur ja helifail, et teos on mulle kuidagi väga omane ning armusin sellesse muusikasse otsekohe. Tihtipeale ongi nii, et kas räägid seda keelt või mitte, kas tunnetad kohe või ei … On nii joovastav ja inspireeriv, kui tunned, et oled heliloojaga samal lainepikkusel. Praegu, esiettekandeks valmistudes, ongi just see kõige olulisem. Viiulikontsert on põneva ülesehitusega, sellel on kaks kadentsi. Ootan juba väga esimest proovi orkestriga, et kogeda teost selle terviklikkuses!
Jürjendali kontserdi üks olulisi elemente on Eesti saarte folkloor. Milline mõte on tänavuse teema “folkloori sillad” taga ja miks just praegu selline fookus?
Miks just praegu … kes teab. Teema jõudis minuni ise ja hakkas vaikselt peas ketrama. Seejuures on huvitav, et hoolimata planeerimisest muundub kogu festival alati omaette olendiks, kellega tuleb ka minul alles tuttavaks saada. Teema “folkloori sillad” on nagu üks lõputu lugu ja punane niit, mis jookseb läbi festivali. Seoste leidmine folkloori oma elementide vahel, selle vastukaja kuulmine oma olemuse sügavamates kihtides on ju meil alati aidanud luua paremat arusaama enda ja teiste identiteedist, suhestuda terviklikumalt kogu maailma ja oma juurtega – seda nii indiviidide, rahvuste kui ka kogukondadena.
Kuidas näeb sinu jaoks välja festivali programmi kokkupanemise protsess? Kust tuleb esimene idee või teema?
Kunstilise juhina tunnetan festivali kujunemist samasuguse loomeprotsessina nagu interpreedina uude suurvormi süvenemist. Minu sooviks on luua publikule võimalus näha iga üksikut artisti või koosseisu mitmest küljest. Seetõttu on kontseptsiooni keskmes alati olnud “artist-in-residence”, mitte vaid teosed ja kavad. Kuigi teinekord loovad esinejate graafikud siin erandeid. Mulle tundub, et selles seisnebki festivalide peamine võlu: artistid saavad võimaluse teiste muusikutega intensiivses kultuurikatlas koos luua ja publik ainulaadse kutse seda protsessi seestpoolt kogeda.
Ideede tekkimise hetke on keeruline kirjeldada või kinni püüda. Aga näiteks sel korral hakkas festivali temaatika kujunema tänu ameerika pianisti Mackenzie Melemedi juhuslikule kommentaarile autos pärast inspireerivat ühist ülesastumist.
Mis selleks kommentaariks oli?
Las kokale jääda tema saladused! Vihjeks niipalju, et tulge Mackenzie Melemedi soolokontserdile 28. augustil kell 19 Tallinna Raekojas.
Kuidas valid esinejad?
Kui mõtisklen selle üle, mida kavasse võtta, kujutlen juba, kes võiks üht või teist teost mängida, millises sünergias kellegi teisega. Esinejate valikut suunab ka minu tihe osalemine festivalidel erinevates riikides, kõik need fantastilised kogemused ja kohtumised, mille eest olen ääretult tänulik. Pea alati olen kaasanud just nendel muusikalistel randevuudel kohatud erakordseid isiksusi meie festivalile, nii ka tänavu.
Loomulikult seab esinejate valikule piirid ka reaalsus: nii ajaline kui ka rahaline. Siinkohal tahangi väljendada oma piiritut tänu kõigile artistidele, kes on nõustunud tulema mängima ka kitsamate võimalustega ajal. Samuti arvukatele toetajatele, ilma kelle panuseta see kõik ei oleks võimalik. Eriliselt soovin tänada perekond Kelamit ja Eesti Kultuurkapitali, kes on aastate jooksul pannud õla alla, samuti meie pikaajalisi partnereid Nordic Hotel Forumit ja Reval Café’d.
Tänases olukorras on väljakutsed kultuurikorraldajatele tohutud …
Tõepoolest loob kultuuri (nagu ka paljude teiste sektorite) seis praegu mitmeid väljakutseid, millega tegelemine on korraldajatele kulisside taga igapäevane ja energiamahukas töö. Sellest hoolimata on PLMF püüdnud alati leida võimaluse tuua festivalile tippartiste Eestist ja välismaalt. Tunnistan, et kohati on teadmatus rahastuse osas närvesööv, kuid kui kõik õnnestub, on tunne suurepärane.
Folkloori sillad ühendavad ju ka inimesi, mitte üksnes traditsioone. Tänavu saabuvad külalisartistid Soomest, Ameerikast ja Prantsusmaalt. Kuidas neid iseloomustaksid?
Kõik festivalil osalevad artistid on erakordsed! Lisaks meie publikule tuntud ja juba armsaks saanud interpreetidele on festivalil mitmeid fantastilisi väliskülalisi ja mul on olnud suur rõõm neid kõiki omavahel kokku viia.
Tuomas Ylineniga, kes on praegu Helsingi Filharmoonia Orkestri soolotšellist, seob mind tutvus juba Sibeliuse Akadeemia noorteosakonna ajast. On väga suur rõõm olla pärast pikka pausi temaga taas koos laval ja tajuda seda sooja muusikalist kontakti, mis on säilinud vaatamata vahele jäänud aastakümnetele ja dünaamilisele isiklikule arengule.
Mackenzie Melemed on tõesti erakordne muusik, kelle mängust kumab põhjatu intelligents, musikaalsus ja elegants. Mulle tundub, et ta on oma vanusest palju vanem hing.
Mika Rännäliga salvestasime sel aastal plaadi Madetoja loominguga. Mind paelub eriliselt tema soe ja vahetu mäng ning artistlikkus, mis ei saa kedagi külmaks jätta.
Lasse Joamets, keda tunnen juba Ivi Tiviku klassist, on muusik, kelle sünnipärane loomingulisus ja geniaalne jazzimprovisatsiooni anne paneb kõik tema esinemised justkui iseenesest voolama.
Ka Nicolas Dautricourt, kellega olen kohtunud paljudel rahvusvahelistel festivalidel, valdab võrdselt meisterlikult jazzi ja klassikat ning on erakordselt siiras kunstnik.
Sinu enda teel on olnud olulisi õpetajaid. Pühendasid 23. augustil toimunud kontserdi “Leevi Madetoja – Melodia intima” Ivi Tivikule. Miks talle ja miks just selle kontserdi?
Ivi Tivik on üks figuuridest, kes on mind, aga ka minu ema Mari Tampere-Bezrodnyt väga palju mõjutanud – nii artisti, pedagoogi kui ka inimesena. Ta oli geniaalne lastepedagoog, kes suutis märkamatult ja mänguliselt panna paika lapsele sobiva mängupositsiooni ning oma temperamendi ja suure sisemise musikaalsusega inspireerida kasvandikus huvi tekkimist ja säilimist. Nõnda ka minu puhul. Hiljem, juba kontsertartistina, käisin ikka tal külas ette mängimas ning muusikast ja elust vestlemas. Kuna Tivikul oli tihe side Soomega (töötas ta ju omal ajal ka Joensuu Linnaorkestri kontsertmeistrina) ning Madetojale sarnane sissepoole vaatav ja peene maitsega natuur, siis tundus just see kontsert pühenduseks kõige sobilikum.
Mida sooviksid, et publik festivalilt kaasa võtaks?
Kõige olulisemana soovin, et publik sukelduks koos esinejatega igal kontserdil eri seisundisse, tunnetaks esitatavat muusikat vahetult iga oma rakuga. Sellepärast meil ju ongi elav muusika! Ka artistid laval tajuvad igal hetkel publiku kohalolekut, kaasaelamist ja energiat, mis on iga kord unikaalne.
Rääkisime enne sinu rahvusvahelise tegevuse mõjust festivali korraldamisele. Millised on järgmised põnevamad projektid, milles osaled?
Üks emotsionaalselt olulisemaid kontserte eeloleval sügisel toimub 18. septembril Tbilisis, kus mängin koos oma abikaasa, tšellist Jan-Erik Gustafssoniga Brahmsi topeltkontserti Liana Isakadze mälestuskontserdil. Isakadze oli legendaarne viiuldaja ja on suur au mängida Brahmsi kontserti just tema mälestuskontserdil, mis läheb ka otse-eetrisse. Pärast seda tuleb kohe tuur koos Nigel Kennedyga, mitmed kammermuusikafestivalid üle Euroopa, Bruchi Šoti fantaasia, Corigliano kontsert “The Red Violin” (“Punane viiul”), salvestused koos Nigel Kennedyga ja veel paljud põnevad projektid. Võin tänuga öelda, et igavus mind praegu ei ohusta.
Sa oled ka pedagoog. Kui mõtled oma õpilastele, siis mis on kõige olulisem asi, mida soovid neile edasi anda?
Julguse olla laval siiralt sina ise ja leida iseenda hääl. Oskuse ümber kehastuda ja jääda seejuures ehedaks. Kas näitleja laval saab avaldada publikule mõju ilma omaenda hääleta? Samamoodi ei saa seda ka interpreet.
Mis aitab sul pärast intensiivset kontserdiperioodi ennast laadida?
Paadisõit ja kunstinäitused, vaikus. Mida küll viimasel ajal just palju ei ole, sest kodus tulevad klaverist karu hääled ja viiulist mesilase pinin. Kasvatan pisipõnni, kelle näpud juba sügelevad kõikvõimalike instrumentide järele. Õnneks ei ole meil kodus veel trumme ega trompetit. Väga armastan ka ratsutada, millega kahjuks ei ole viimasel ajal olnud palju aega tegeleda. See on minu ratsatreenerist tädi käest õpitud hobi, mis ilmselt jääb mind saatma alatiseks.
