Nüüd, kui avasin artikli tarvis arvutis uue lehekülje, on Tõnu Sepa 80. aasta juubelini jäänud kolm päeva ja õpilaste initsiatiivil toimuva sünnipäevakontserdini pisut üle nädala. Et oleks juba algusest päris selge, et Vikipeedial ei ole minu kirjutisest vähematki kasu, siis alustagem ühest tunnist MUBAs. Kui sel kevadel juhendasin suurepärase muusiku Monika Väliste jätkuõppe uurimistööd, kus ta muuhulgas võrdles eestikeelseid plokkflöödiõpikuid XVI–XVIII sajandi omadega, sattusime ruttu hallile alale. Ilmselt on kõige kasutuskõlblikumate õpikute autor Tõnu Sepp. Neid aga raamatukogude kataloogist ei leia, sest õpikud ei ole kunagi trükki jõudnud. Vanamuusikud, vähemalt need kõige paremat tõugu, lähtuvad aga algallikatest, ja muidugi järgnes telefonikõne Tõnu Sepale. Tema koostatud materjalid on ringelnud aastakümneid ja nendega on tuttav suur osa nooremaid plokkflöödimängijaid ning Tõnu teadis seda. Tema kommentaari “need tuleks kõik tegelikult kokku korjata ja ära põletada” saab suhtuda muidugi mitmeti. Kriitiline meel võib aidata areneda, kuid siin on ka omad ohud. Õnneks lisas ta, et on muusikaõpetuse teemadel palju mõelnud ja tema pilt selles vallas oluliselt selginenud. Muidugi inspireeris see vastus edasi küsima, kuid Tõnu ütles, et on need põhimõtted ka hiljuti kirja pannud. Jah, postkasti kolksatas kirjatöö ja sai selgeks, et tema vedru ei ole kuhugi kadunud. Nagu ikka, on ta ajast eest. Ligikaudu 80 protsenti on kõige suurepärasemad mõtted, mis teeks igast muusikaõppeasutusest hoopis kaunima paiga, kuid see, nagu tema puhul reegliks, sisaldab ka väikest osa ideaalmaailmast, mis on ehk liigisiklik ja liiga kaugel tänasest päevast. Õpetajatele ebamugavad ja nõudlikud mõtted saab põhja lasta ja nendega koos paraku ka palju tõeliselt väärtuslikku.
Kõige põnevam osa on minu jaoks muidugi algus. Üldiselt on muusikaõppe ja diplomiga sedasi, et see paber on pillimängu seisukohast täiesti tarbetu. Ei ole ma kuulnud orkestrist või festivalidirektorist, kes huvituks muusiku hariduslikust taustast. Kõik aga pöördub, kui räägime õpetamisest. Siin algab kõik diplomist. Kui tahate õpetada klarnetit, siis eeldatakse, et olete läbinud sellel erialal kõrgkooli ja omate pedagoogilist väljaõpet. Tõnu Sepp alustas varajase muusika õpetamist Viljandi lastemuusikakoolis ajal, kui ta ei olnud veel isegi muusikakooli lõpetanud. Pisendamata sugugi tema osa, peame sisse tooma ka teise legendi. Viljandi muusikakooli direktor Kalle Tamra oli see mees, kes jäi uskuma kogemusteta ja veel ka vastava hariduseta noormehe juttu. Miks? Tema otsus võtta Tõnu Sepp muusikakooli tööle tundub tänini ebaloogiline, kuid prohvetlik. Aasta oli siis 1971. Tõnu ei kasutanud imbumistaktikat, vaid lõi kaardid lauda. Soov oli õpetada just vanamuusikat, millest keegi suurt ei teadnud, ja pille, millel ei olnud veel eestikeelset nimegi. Plokkflöödi ristisid nad prantsuse keele eeskujul nokkflöödiks. No olid sellel nimekujul omad kõrvalmõjud ja käiku läks uus variant – plokkflööt.
Ilmselt on tarbetu mainida, et ka pille ei olnud. Ida-Saksa plokkflöödilaadsed tooted troonisid võimaluste tipus. Kõikide teiste pillidega ei olnud olukord sugugi parem. Siit tuleb juurde täiest uus liin – pillide tegemine. Räägime siis sellest kõrvalliinist, sest õpetaja olemus ei kao ka töötoas. Tõnu näis töötavat kaunikesti ilma valikuta, tegi lihtsalt seda, mida parasjagu tarvis. Tema ahjuküttega korteris Pikal tänaval oli üks tuba töökojaks seatud. Minu praeguste arusaamade kohaselt oli seal kõige kvaliteetsem tööriist kahtlemata kirves. See eriti ei seganud. Indu ei peatanud ka jooniste puudus, rääkimata sellest, et ei olnud vanu pille, mida kopeerida. Ikonograafiast (loe: udusest pildist mõnes kunstikalendris) oli abi. Ja pille tuli. Nende hind oli taotluslikult võimalikult odav, ikka selleks, et vanamuusika kõlapind kasvaks. Tema tehtud renessanssflöödid kaunistavad ilmselt siiani paljude flöödimängijate riiuleid, sest neid kannatas osta ka siis, kui vanamuusika vastu vähimatki huvi ei olnud. Viola da gamba’dega oli keerukam ja neid jagus põhiliselt oma ansamblile. Tromba marina, fiidel või rebekid olid selle kõrval lihtsad pillikesed. Ka tsinki, mille kõver kooniline sisemus on kahest klotsist peitlikesega välja uuristatud ja siis kokku liimitud, ei peljanud ta sugugi. Veelgi enam, see sai inspiratsiooniks ka bassplokkflöödi tegemisel. Ilmselt on see maailmas ainus kahest poolest välja uuristatud bassplokkflööt. Metallist hõõritsa valmistamine puhkpillide sisemuse tegemiseks käis üle jõu ja seda kuskilt tellida, eriti veel odava raha eest, oli ilmvõimatu. Ka altpommer, mille eeskujuks oli Hortuses siiani kasutatav Moecki pillilaadne toode, mis disainitud 1960-ndatel kaasaja pillide puhujaid silmas pidades, ning mis omas erinevalt originaalidest oboe eeskujul lausa kahte oktaavi ava, ei osutunud Tõnu jaoks keerukaks. Pika koonilise osa tarvis sobis kasutada erineva jämedusega puure. Selle treppi meenutava sisemise osa sai hiljem liivapaberiga pisut siledamaks.
Tõnu Sepp on ilmselt koos ühe oma õpilase isa Julius Tulbiga esimese Eestis tehtud klavessiini autor. Kuskilt kolakambrist tuli välja lootusetult pihta saanud Steinway klaver ja tema kõlalaud leidis taaskasutust. Kui palju armastust, kui palju suuri ringe ja lootust. Pillid aga kõik moel või teisel mängisid ja täitsid oma ülesannet. Ka tänaseks ei ole pillide tegemine minevik, Tõnu ostis aasta-kahe eest esimese korraliku treipingi ja läks flöötidega uuele ringile. Keskajast ei ole ju säilinud ühtegi flööti, kuid seda muusikat mängida tahaks. Mis muud, kui eksperimenteerima. Pillid, mis arvestavad kasutuses olnud kirikulaade, on maailmale tundmatud ja seega piisavaks inspiratsiooniks. Esimesed tulemused olla olemas. Soovime Tõnule edu, kuid sajad noored on tema pillide abil jõudnud varajase muusika juurde, ja ka mina mõistsin, et pilli saamiseks ei pea minema reedesel keskööl surnud kassiga seitsme tee ristile, vaid neid võib lihtsalt ise teha. Kümned Tõnu õpilased tegid oma esimesed pillid tema töötoas ning näiteks Roland Suits ja Martin Chhabra ongi jäänud selle ameti peale.
Muidugi on pillid tähtsad, kuid inimesed on veel tähtsamad ja Tõnu näis seda mõistvat. Kuidas muidu seletada seda, et Eesti konkurentsitult mitmekülgseima pillimeistri töö põhieesmärk oli üksnes varajase muusika haridus ja laiemalt selle muusika tagasitoomine meie ühiskonda.
Nüüd aga õpetamisest. Tõnu taipas kiiresti, et kui hoolega otsida, on võimalik varajase muusika varasalvedest leida palju väärt lugusid, mis tehnilisest aspektist ei ole teab kui nõudlikud. Need leiud, mis muidugi ei tulnud lihtsalt – noodimaterjali nappis ja tuli juhuslikelt meie maile jõudnud helikandjatelt lugusid maha kirjutada –, moodustasid õpetuse selgroo ja võimaldasid Eesti esimese vanamuusikaansambli, Viljandi Linnakapelli sünni juba 1971. aastal. Jah, see on muusika, mis võimaldab koosmängu juba esimestes tundides. Eks iga pilli seltsis peavad lapsed veetma pikki tunde, kuid kellegagi koos musitseerimisel on suur inspireeriv jõud ja sellel teel on väsijaid õige vähe. Peatselt mängisid Viljandi Linnakapellis ka tublimad õpilased koos üksikute õpetajatega. Ansambel äratas kiiresti tähelepanu, sest erinevus tollasest muusikapildist oli rabav. Põhitähelepanu ei läinud nootide äramängimisele, vaid muusikalise selguse otsimisele, kuulamisele ja koos olemisele. Mõned kapelli muusikud tegid kaasa Ugala teatri vabaõhulavastuses “Mare ja ta poeg”. Just sealt tulid esimesed kostüümid ja teised lihtsalt õmmeldi juurde. Varajase muusika algusaegadel oli see tõsiselt tähtis ja ma usun, et noorte puhul võib sama ka tänapäeval toimida. Ikkagi toonitab kuuluvust ja ühendab kogukonda. Seda tegi ka Tõnu Sepp, kuid võimalik, et mitte väga teadlikult. Ei mingit erilist smalltalk’i ega saunaõhtuid, vaid peaasjalikult ja kirglikult üks teema – varajane muusika. See kajastus ka tema klassis, kus visuaal pillide näol seda pidevalt rõhutas. Väärib märkimist, et tal oli luba pidada tunde ka oma Pika tänava kodus, mille õhustik rõhutas elavalt põhitemaatikat. Õpilase vaatevinklist, ja just seda peaks kõik õppeasutused ju arvestama, oli tegu peaaegu ideaalmaailmaga. Kõik pillitundides omandatu leidis väljundi ja nii kahanes pea olematuks vajadus õpilasi täiendavalt stimuleerida või inspireerida. Alates 1982. aastast lisandusid suvised Viljandi vanamuusika päevad, mille põhiline töö käis Uue-Karistes. Seal kohtusid kõik mõttekaaslased ja hämmastav hulk vanamuusikuid üle N Liidu. Inspiratsioon missugune. Just sedasi, kalameeste keeles justkui kaaspüügina, oli salamahti alguse saanud Eesti vanim festival – Viljandi vanamuusika festival.
Kõigil, kes maitsnud muusikaõpetaja töö vilju, tekivad ilmselt küsimused. Aastad ei ole ju vennad ja õpilased, kuigi kõik arenevad, on vägagi erinevate võimetega. Pillimängu õppimine on aga pikk protsess. Mis siis imestada, et Viljandi Linnakapelli tase oli küllalt kõikuv. Oli mitmeid kõrgperioode, kus see oli suurepäraste noorte muusikute kohtumispaigaks. Seejärel sai aga kool läbi, tänati, kergitati kübarat ja öeldi, et ees ootavad õpingud Tallinnas või Tartus. Kõik algas otsast. Sellist lainetamist on mõistagi raske taluda ja seda eriti Tõnul, kes kippus oma õpilastesse ka
vahel kiinduma. Paradoksaalsel kombel, ja see on minu väga subjektiivne hinnang, sai üks selline kõrgaeg ansamblile saatuslikuks. Nimelt oli Viljandi Linnakapell kohalikus kultuuripildis muutunud sedavõrd tähtsaks, et Jaak Allik, kes mängis sealses kultuuriilmas esimest viiulit, leidis võimaluse muuta Viljandi Linnakapell palgaliseks. Seal sai töötada küll poole kohaga, kuid siiski. Tõnu Sepp oli alati tegelenud päris asjadega ja juurpõhjustega. Lastega töötades ei nõudnud ta lihtsalt kvaliteeti, vaid ütles, mis kell peaks magama minema, mida süüa ja eeldas neilt temaga samasugust pühendumist. Kuigi tänases kontekstis tundub see mitte ainult võimatu, vaid ka peaaegu kohatu, siis suuresti tänu oma eeskujule see mingis osas kindlasti ka toimis. 1989. aastal olid paljud tugevad õpilased läinud ning suurest kohusetundest säilitada ja täiendada kvaliteeti kuulutati ansamblisse konkurss. Ansambel koosnes nüüd täiskasvanutest ja sellega sai otsa Viljandi Linnakapell, mida varasemalt tundsime. Ansambel, kus makstakse töötasu, kellel on ruumid ja pillid, omab aga suurt inertsi. Tõnu kirglikkus ja pühendumus aina kasvasid ja siin jäi ta üksinda. Otsus Viljandist lahkuda tuli siiski kõigile üllatusena, seda enam, et Tõnu Sepp oli värskelt saanud kokkuleppele, et kultuurikolledžis avatakse varajase muusika osakond, mida ta oleks eeldatavasti juhtima asunud.
Ent algas hoopis Tõnu Sepa Tallinna ja Vanalinna Hariduskolleegiumi periood. Sellele eelnenud lühiajaline Saaremaa eksirännak lubab siiski oletada, et nende muutuse põhjused ei olnud ehk üksnes muusikalised. Pettununa luteri kiriku valdavas muusikavalikus, ühines ta katoliku kirikuga ja hakkas juhtima VHK muusikakooli. Lõpuks ometi ei saa ta mitte ainult teha kõike oma tõekspidamisi arvestades, vaid tal avaneb reaalne võimalus mõjutada oma kolleege. Andestatagu mulle mustvalge toon, kuid esmalt omandatagu rebekil keskaja instrumentaalmuusika, siis tuleb fiidel ja kui sellega on ette näidata tähelepanuväärsed tulemused, võib juba mõelda barokkviiuli mängimisele. Selline mõtteviis ei levinud õpetajate seas aga soovitud kiirusega ja ka administratiivne pool röövis liialt palju aega. Uueks direktoriks sai Siiri Siimer ja sündis Tõnu Sepa Vaikuse Muusika. Nagu tema puhul ka edaspidi kombeks, on ta seotud riikliku süsteemiga, kuid järgib vaid oma parimat arusaama. Tema kategooriline suhtumine meelelahutusse ja iseäranis kõrtsidesse pehmeneb teatud tingimustel ja nendele vastab kõige paremini Olde Hansa. Jah, seal võiks kõlada keskaegne muusika ja Tõnu paneb õla alla. Tema õpilastel on makstud väljund ja keskaegsete viiside peast mängimine muutub järjest populaarsemaks. Kuigi ühiskonnas on juba toimunud selged muutused ja tema õppemetoodika võiks tunduda “kahtlane”, kasvab ka sellest perioodist rida tuntud muusikuid. Võimalik, et esmakordselt osaleb ta kollektiivis, mida ise ei juhi – ta teeb kaasa Taivo Niitvägi Linnamuusikutes.
Traditsiooniliselt ei olnud ka suvi puhkuseks. Raho Langsepa valdused Võsul sobisid suvekursusteks. Suuresti olid Tõnu Sepa kuulajateks flöödiõpetajad, kellele plokkflööt ja keskaegse muusika mängimine oli selgelt avastuslik. Üle Eesti tekkis palju keskaja muusikast lugupidavaid kostüümides lapsi ja hoog oli sedavõrd suur, et Saaremaa õpetaja Tiiu Maripuu alustas Kuressaares Laste vanamuusikafestivaliga. Kunstiliseks juhiks, läbiviijaks ja dirigendiks muidugi Tõnu Sepp.
Kuigi Tõnu oli järjekordselt ametis riiklikus süsteemis ja suutis suurel määral ignoreerida üldtuntud teid, tallates täie veendumusega omi kauneid radu, oli siiski tunda ühiskonna teatud mandumise märke, millele ta üksinda ei suutnud päriselt vastu seista. Ta otsis ja leidis oma stuudiosse mõttekaaslasi, kuid nende tegevus ei edenenud soovitud jõulisusega. Tartu varajase muusika korüfee Raho Langsepp maalis Tõnu Sepale pilti heade mõtete linnast. Olde Hansa oli vastu pidanud kõikidele majanduse madalseisudele ja muusikud said ka juba ilma Tõnuta hakkama. Vaikuse Muusika täitis küll oma eesmärki, kuid ei olnud sugugi VHK lipulaevaks, rääkimata kogu Tallinna varajase muusika areaalist. Oli aeg kolida Tartusse. Raho leidis õpilased ja ajutised ruumid. Töötoa kolimises oli Tõnu juba saavutanud suure meisterlikkuse. Õige pea leidis Vaikuse Muusika pelgupaiga katoliku kooli kaitsvate müüride vahel. Ees ootasid mõttekaaslased Triskelest, kellega Tõnu ka lava jagas. See ei ole sugugi tähtsusetu fakt, sest ilmselt võib väita, et keskkonna loojana on ta enese kui interpreedi suuresti ohverdanud.
Meie peategelase põhifookusesse jääb siiski õpetamine. Ikka ansamblid, ikka kõrva arendamine, ikka ja jälle uued tulijad, uued algused, uus õhin. Suvi ei ole endiselt puhkuseks, vaid laagrite korraldamiseks. Midagi on aga lootusetult muutunud. Osa õpilasi ei nõustu laagri reeglitega, toit ei sobi ei ihule, ei hingele. See rikub tuju, kuid mitte indu ega huumorimeelt, mis ei tundu Tõnu Seppa iial jätnud olevat. Tõsi, selle viimase tajumiseks tuleb teda muidugi hästi tunda, on teine väikese maski taga peidus, kuid see säde on pidevalt hõõgvel. Ühest teisest sädemest hakkab aga hoopis midagi uut kumama. Õpilasi on vaja hoida ja kõikvõimalikud muusikalised etendused on selleks vägagi paslikud. Keskaegne laulumäng oli suurepäraseks alguseks.
2013. aastal kannab ta õpilastega ette “Taanieli mängu”, mis jätab muusikalise juhi käed küllalt vabaks. Tuleb teha seaded kasutada olevale koosseisule ning komponeerimise ja olemasoleva materjali piirjooned hägustuvad. Nii see läks, järgmine samm on igati loogiline – originaallooming.
Läbi aastate etendus kolm Tõnu Sepa muusikaga keskajamaigulist muusikalist teatritükki. 2016 esietendus “Rõõmulaul”, 2019 järgnes “Kunstniku armastus” ja mõne aasta pärast “Püha Elisabeth”. Esitajateks ikka noored Vaikuse Stuudio õpilased ja mõned muusikud Triskelest. Kohe nagu päris – elav muusika, pikad tekstid, kostüümid – ühesõnaga suur amps. Kui suur aga nimelt, mõistavad vaid need, kes püüdnud kolme õpilasega ansambliproovi kokku leppida … Ärgem siis virisegem, et traagelniidid etendustel näha, vaid hinnakem parem seda, et mitmed osalejad on MUBAsse jõudnud ja kasutavad sealseid lõike sama märgiliselt kui meie “Kevadet” või “Viimset reliikviat”.
Aeg ja ühiskond kõnnivad aga omi radu, millega meil tuleb teatud määral arvestada. Isegi katoliku kool koosneb surelikest inimestest ja vahel kontseptsioon lihtsalt muutub. Tõnu Sepa järgmine peatuskoht on Smolnitsa. Ei, ta ei emigreerunud, vaid tegu on ühe pisikese Peipsi-äärse külakesega. Kuigi olen temaga kalal käinud – tema selleks, et kala saada ja selle tarvis ostab ta ka kohe kummipaadi, mina tont teab miks –, siis see ei ole ilmselt põhjus. Veelgi enam, Smolnitsas toob naabrimees talle mõned ahvenad ja Tõnu uurib, kuidas soomusest lahti saaks. Talle meenub, et asjadel on kolm olekut ja kui piisavalt kaua keeta, siis ehk sulavad ära. Ei, ta ei ole mingi totu, vaid mis toitu puutub, siis on ta lihtsalt väga askeetliku joonega. Ei ole harjunud selliste asjadega. Ta leiab, et toit ei tohiks olla liiga maitsev, muidu tarbime teist liialt. Kui laual on kapsaleht ja tükk porgandit, siis on kõik hästi. Imekombel pean tunnistama, et Tõnuga koos süües on sellest tõepoolest küllalt. Koonerdamine?
Kokkuhoid on vahel lõbus. Viljandi Linnakapell kutsuti Rootsi. Arvutuslikult oli kõige odavam reisida Leningradi kaudu ja nii ka tehti. Paraku mõnedel reisidel on kombeks hilineda ja seeläbi tuli viimaseks ümberistumiseks Helsingi sadamas vahemaa läbida jooksusammul. Kaasas pillid, kostüümid ja saepurust Lindholmi spinett … Laevale jõuti! Ehk on siin tunda kergeid ida mõjusid – Indias on kulutamine patt.
Tõnu ikkagi vahel “patustab”, sest armastab uusi autosid. Hoiab ta ju kätt elu ja muutumiste pulsil, sügiseti istub ta autosse või lennukisse. Temast on saanud kliimapõgenik. Talviti on tema koduks Euroopa “lõunaosariigid” ja minul on olnud au olla üks väljavalitutest, kellele ta vahel oma reisidelt mõne kirjakese saadab. Ei, muidugi mitte liivarannafoto, vaid mõne kohalikku muusikaelu puudutava kirjakese. Ah jaa, veel paari aasta eest pidas ta koolmeistriametit Ida-Virumaal, kus andis põhikooli muusikatunde. Lõpp ei olnud sellel lool kuigi kaunis ja teda võib muidugi süüdistada idealismis, kuid mulle tundub see hoopis kutsumusena. Oma viimast sõna ei ole Tõnu veel öelnud. Tal on toas kang ja ta rebib hoogsalt rauda. See hoiab vedru tugevana ja ta tahaks veel õpetada. Kui mul oleks veel sobivas eas laps, siis ma ei kahtleks hetkegi, päriselt!
Kõige põnevam osa minu jaoks on muidugi algus. Noored on igal ajal vajanud iidoleid. Tõnul läks hästi. Ilmselt on vähe neid, kes teavad Heimar Ilvese muusikat. Kuuldused vaimuaristokraadist, kelle jüngriteks nõnda erinevad loomeinimesed, nagu Leho Muldre, Arvo Pärt, Tõnu Sepp, Haljand Udam või Jaan Rääts, on ehk paremini levinud. See ei olnud mingi vennaskond, vaid noored avara pilguga loomeinimesed, kes otsisid ja said juhatust. Tihti kaunis individuaalset. Ilvese uksed olid lahti. Tänu Ilvese fenomenaalsele mälule oli teemadering lai. Seda, et tema ületamatuks lemmikuks oli gregoriaani koraal, ta muidugi ei varjanud. Keskaeg ja religioon … Minu jaoks on nüüd pusle viimane tükk paigas ja suure pildi kontuurid aimatavad.
