New Yorgi Metropolitan Opera kaubamärk on endiselt üks võimsamaid maailmas ning selle, iga ooperilaulja unistustes oleva maja traditsioonid omandavad üha uusi nüansse, mille väärtused ajas aina kasvavad. Seda eriti tänavu, mil Ameerika Ühendriigid tähistavad 4. juulil oma 250. sünnipäeva.
Kahe lavastuse, 1. mail mängitud Puccini “Boheemi” ja 3. mail etendunud Verdi “Traviata” põhjal võib öelda, et Ameerika (maailma) esiooperi laval valitseb kindel tendents, mil nimeks renessanss. Taas on moodi tulnud vanad head, Euroopas kunagi moes olnud traditsioonid, mis siinsetelt ooperilavadelt praeguseks kadumas, ent Ühendriikides hoopis pead tõstavad. Nagu kunagi ammu, on esiplaanil ilu, romantism, puhtad, siirad ja helged tunded. Laval on mehed ja naised, mitte sootud või kesksoost planetaarobjektid. Vanem 1 ja Vanem 2 kultus on asendumas igimuutumatute Ema ja Isa rollidega. Tekib lootus, et taastub kõik see, mille on röövinud tehisaru, internet, mobiilside ja sotsiaalmeedia, ning inimene ja inimsuhted saavad uuesti normiks. Kõik see kaunis ja hingepuudutav, mis kunagi oli väärtuseks Euroopa ooperilavadel, teeb vähemalt METi järgi otsustades kindlalt taassündi Uue Maailma muusikaelus.
Seega klassikaliselt lavastatud ooperid METi lavalaudadel: nukker ja tundeline “Boheem” ning traditsiooniline, mehe ja naise armastust ülistav “Traviata”. Mõlemad lavastused meenutasid Franco Zeffirelli omaaegseid šedöövreid samal laval, mida ka minul õnnestus paarkümmend aastat tagasi näha.
METi etenduste retsenseerimine jäägu pigem The New York Timesi kogenud muusikakriitikute hooleks, väiksemate teatrite ooperilauljad tuleks aga kasvõi kord elus sinna teatrisse loomingulisse komandeeringusse saata. Midagi ikka külge jääb ning saab selgeks, et muusika naba ei pruugigi olla seal, kus arvad olevat iseenda. Kõik muutub ajas ja mida rohkem näed erinevates maailma teatrites kõrgtasemel ooperit, seda enam oskad hoomata ja mõista, mis on mis tegelikult. Ja vahel hakkab kurb ja häbi.
METis on kõik paigas, orkester lauljatega sünkroonis, hiigelsaalis kostub hingestatud piano kõikjale, kooris on laval korraga viiskümmend ja enam lauljat. Elamuse garanteerivad lavakujundus ning muidugi pea täiuseni filigraanne musitseerimine. Nii sünnib muusikaime, mida kirjeldada on raske. Kõik oleks justkui standardne, kuid on oma lihvituses ja harmoonias ebaharilikult hurmav.
METi “Boheemi” 1429. etendust dirigeeris Ühendkuningriigi dirigent Karel Mark Chichon. Mimina Hamburgis õppinud Aleksandra Kurzak ja Rodolfona sillerdavate kõrgete nootidega kõrva jäänud hiina tenor Long Long moodustasid kauni paari nii visuaalselt kui ka muusikaliselt. METis puuduvad keskpärased lauljad ja etendused – isegi väga noriva kõrva jaoks on kõik paigas. Verismile omased pika hingamisega fraasid, mis kulmineeruvad Puccinile iseloomulike, lauljatele küllalt raskete hüpetega, seda nii Mimi kui Rodolfo aarias – neid kuulad, vaatad, naudid ja saad elamuse. 3600 inimest mahutavas saalis valitseb tihe, pingestatud vaikus, mis pärast aariate lõppu teiseneb pikkadeks aplausideks ja braavo-hüüeteks. Pärast eesriide langemist ovatsioonid, ovatsioonid, ovatsioonid … ja orkestriaugu ees fännid, kes soliste lavalt lahkuda lasta ei taha.
Verdi “Traviata” 1065. etendus METi laval läks veelgi enam hinge. Michael Mayeri klassikaline lavastus, Susan Hilferty värviküllased ja sõna otseses mõttes traditsiooniliselt kaunid kostüümid ja juba legendiks kujunenud itaalia dirigendi Marco Armiliato suurepärased muusikalised lahendused. Nauding oli kuulata Alfredona üles astunud armeenia tenori Liparit Avetisjani ja Violettat laulnud itaalia soprani Rosa Feola imetlusväärset duetti. Loogilised fraasid, mis üles ehitatud autori mõtet järgides, kantileen ja loomulikkus, rohke piano ja ainult mõned võimsalt kulmineeruvad fortissimo’d. Huvitav, et kõik tempod olid kogu ooperi vältel tavapärasest aeglasemad, fermaate ja aeglustusi tehti sedavõrd loogiliselt, et need haakusid nii sõna kui muusikaga. Ooper on kunstide süntees – puudutas hinge, et etenduse muusikaline juht osutas sõnale samavõrd palju tähelepanu kui muusikale. Tulemus oli vapustavalt kaunis, ooper just sellises mõttes, nagu olema peab. Selles ansamblis moodustas kolmanda tugeva samba Germont – mongoolia bariton Enkhbatyn Amartüvshin, võimsa hääle ja isikupärase karismaga artist.
Kõige ilusam ongi see, mis loomulik. Loomulikkus sünnib ande ja tehnika kooskõlast ja veel millestki, millele nime anda ei saa. Nimetu miski ongi see, mis iseloomustab maailma ühe parima ooperimaja, New Yorgi Metropolitan Opera iga etendust. Eestlastest on sel legendaarsel laval laulnud Ain Anger, dirigeerinud Neeme Järvi. Mais 2026 laulis kõigis Tšaikovski “Jevgeni Onegini” etendustes nimiosa 2011. aasta Klaudia Taevi konkursi finalist, käesoleval ajal tõelist maailmakarjääri tegev ukraina bariton Iurii Samoilov, kõigi sama ooperi maikuu etenduste Tatjana oli aga 2009. aasta Taevi konkursi III koht Asmik Grigorian.
Ernest Hemingway ütles kunagi, et Pariis olevat pidu sinus eneses. MET on pidu iga ooperit armastava inimese hinges. Seda eriti nüüd, mil Uue Maailma ooperis tõstavad kindlalt pead Vana Maailma ooperist kaduma kippuvad väärtused.
