2025. aasta 23. mail möödus 95 aastat sädeleva eesti viiuldaja, pedagoogi ja muusikakriitiku, raadio- ja telesaadete autori Ines Rannapi (Tiikvee) sünnist. See aasta lisas veel teisegi ümmarguse daatumi, nimelt oli veebruaris Ines Rannapi 10. surma-aastapäev. Kuid tähtpäevade jada jätkub, sest samal kuul oli ka viiuldajaga tihedalt seotud kontserte vahendava organisatsiooni Eesti Riikliku Filharmoonia (praeguse Eesti Kontserdi) 85. aastapäev.
Kirjatööd alustades kerkis minus tahtmatult esile küsimus: kas saab inimene, kes isiklikult Ines Rannapit ei tundnud, sellelaadset mälestusjuttu kirjutada? Mitmedki äratundmised ja teadasaamised julgustasid mind ajaloolise materjaliga tegelemise käigus ometi vastutusrikast ülesannet oma peale võtma – mingil määral olen ju ise sama ajastu laps ning õppinud koguni Ines Rannapi õpetaja Herbert Laane ja ansamblipartneri Vaike Vahi käe all. Tutvunud mõningate Rannapi kirjatööde ja Eesti Rahvusringhäälingu arhiivisalvestistega, saingi kokku armastatud viiuldaja eluloolise mosaiigi, mis pole loomulikult kaugeltki ammendav pilt selle loovisiksuse elumissiooni kogu ulatusest.
Ja muide, seda tööd alustama inspireeris mind hoopiski mitte muusikainimene, vaid Inese kauaaegne sõber Eve Tõlgu, kellega nad tutvusid siis, kui viimane töötas Liivalaia (Kingissepa) tänaval asuvas laste ja noorte raamatukogus ning kellega Ines Rannap suhtles oma elu lõpuni.
Eluloolist
Ines Rannap sai muusikahariduse Tallinna Muusikakoolis (hilisem Georg Otsa nimeline Tallinna Muusikakool) ja Tallinna Riiklikus Konservatooriumis (nüüdne Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia). Mõlemas õppeasutuses oli tema õpetajaks Herbert Laan, kes intuitiivselt tunnetas õpilase solisti- ja pedagoogikutsumust. Ines Rannap on kirjutanud raamatus “Meie interpreete” Vladimir Alumäe, August Karjuse ja Evald Turgani kõrval ka oma õpetajast: “Teoretiseerimine ja filosofeerimine oli H. Laanele-pedagoogile üsna võõras, praktikuna hindas ta üllatava täpsusega oma õpilaste kalduvusi – kellel prevaleerisid pedagoogilised, kellel kammermuusika-, kellel orkestrandi eeldused. Võiks isegi öelda, et ta tunnetas oma materjali otsekui skulptor – kes õpilastest tehtud graniidist, kes puust, marmorist või savist.”
1958. aastal asus Ines Rannap Otsa koolis keelpilliosakonna etteotsa ning jäi pedagoogitööle kolmeks aastakümneks. Lisaks õpetas ta kammeransamblit ja keelpillimuusika ajalugu. Pikk elu sidus neid ka koos abikaasa, pedagoogikateadlase, G. Otsa nim Tallinna Muusikakooli direktori, paljude akadeemiliste üksuste juhi Heino Rannapiga.
Samaväärselt pühendus Rannap ka solistitööle. Ansamblipartnereid ja kolleege meenutab ta ülima heatahtlikkusega oma 2012. aastal ilmunud elulooraamatus “36 aastat koos filharmooniaga”. Ines Rannapit sidus aktiivne koostöö pianist Vaike Vahiga. Pianisti iseloomustas loomupärane peenetundelisus, tasakaalukus, mingi eriline heasüdamlikkus, samuti põhjalikkus ja täpsus. Rannapi ja Vahi koosmusitseerimist kirjeldavad viiuldaja repliigid, nagu: “… kellega tekkis laval võimalus end tunda loojana!” või “ega me proovides palju juttu rääkinud, kuulasime teineteist”.
Selles samas, oma viimases raamatus kirjutab ta suure tänutundega pianist Helju Taugist, lektor Helgi Ridamäest, kandlemängija Els Roodest, lauljatest Jelena Solovjovast, Jüri Pärjast, Georg Otsast, oma andekast pojast – pianistist ja heliloojast Rein Rannapist jt. Mitmed tema kaasaegsed on rõhutanud, et inimesena oli Ines Rannap esmamulje põhjal tõrges, kuidagi mossis ja tõsine. Ta ei avanud end igaühele, aga kui avas, siis jäägitult ning seejärel tulvanud temast suurt empaatiat, südamlikkust ja usaldust.
Pikk lavastaaž solistina
Viiuldaja annab eelviidatud raamatus ülevaate filharmoonia ajaloo eri etappidest, direktoritest, peamistest kolleegidest (nii klassikalise muusika kui estraadiartistidest) – esinejatest, kellega oli nauditav koos musitseerida ja samal ajal nõuka-aegset “plaani täita”. Aastaplaanid olid äärmuseni tihedad ja neist tuli rangelt kinni pidada, sest tarifitseerimised olid karmid ja palka maksti punktide alusel. Klassikalisele muusikale lisaks pakuti estraadimuusika õhtuid, mis tõid saali palju arvukama kuulajaskonna, esinejaiks Helgi Sallo, Marju Kuut, Heli Lääts, Kasimir Žypris, Kalmer Tennosaar, Viktor Gurjev, Lembit Saarsalu, Vladimir Sapožnin, näitlejad Heino Mandri, Peeter Volkonski, Helmut Vaag, Eino Baskin, Jaanus Orgulas, Jüri Järvet. Neile lisandusid tantsupaarid ja akrobaadid.
Ines Rannapi esimene esinemine ENSV Riikliku Filharmoonia solistina leidis 22. novembril 1953. aastal aset koostöös klaverisaatja Aino Himbekiga. Milline hämmastav kokkusattumus, et see langes muusikute kaitsepühaku Püha Cecilia päevale! Rannapi sõnul oli tal solistina ette nähtud igas kuus anda 14,5 soolokontserti. Esinemistele Eestis lisandusid üleliidulised gastrollid mööda “suurt kodumaad”.
Interpreedina populariseeris ta suure missioonitundega eesti viiulimuusikat ning oli paljude meie heliloojate, näiteks Edgar Arro, Hillar Kareva, Hugo Lepnurme, Eino Tambergi, Helmut Rosenvaldi, Harri Otsa jt viiuliteoste esmaesitaja.
Telesaates “Tähelaev” nr 64 (2005) väljendas Ines Rannap rõõmu ja rahulolu, et sai olla solist, mitte üksnes orkestrant, mis ju keelpillimängijate põhiline amet.
1944/45 tehti filharmoonias algust loengkontsertidega. 1960. aastast esines seal üle kolme kümnendi lektorina unustamatu Helgi Ridamäe. Ta olevat osanud suurepäraselt koondada laste ja noorte tähelepanu, pakkunud lustakaid vahepalu jne. Rannapil tuli mõnikord teda asendada ning lastele tehti sageli viktoriin, kus vastusteid lugedes sai kõvasti naerda, kui kirjapildis selgusid heliloojad, nagu Pah, Moodsard, Soman, Peedhoven ning kõrgema muusikaõppeasutuse nimena “sanatoorium”.
Gastrollid “suurel kodumaal”
Eesti piires esineti palju ja see pakkus muusikutele pea alati suurt jagamisrõõmu ja rahuldust vaatamata sellele, et sõjajärgseil aastail olid klaverid sageli hullusti häälest ära, saalid talumatult külmad või et kohale tuli sõita palgivirnade või kartulikottide vahel. Veelgi kirevam oli gastrollide aeg Venemaal, mil satuti erinevatesse kultuuridesse ja paikadesse, sageli teadmata, mis ees ootab. Kontserdibrigaadid reisisid impeeriumi eri nurkadesse: Usbekistani, Valgevenesse, Kasahstani, Kaug-Itta, Sahhalini saarele, Volgogradi, Murmanskisse, Norilskisse jm. Ühte kava esitati gastrollil oma 50 korda!
Vladimir Sapožnin oli üks paljudest Rannapi saatusekaaslastest ringreisidel. Heino Pedusaare raamatust “Boba – mees kui orkester” loeme: “Mida nendel aegadel tähendas rändamine mööda Nõukogudemaad? Seda olustikku on nüüd isegi raske ette kujutada. Artistid olid mitu pikka kuud aheldatud oma kimpsude-kompsude külge. Kaasas pidid olema esinemisülikonnad, pillid, noodid, igaks juhuks isegi teatav toiduvaru, mis näljasemates piirkondades üsnagi marjaks ära kulus. Mida kaugemale jõuti, seda tülikamaks kõik muutus. Eesti kunstisaadikute elu- ja olmetingimused, alates toidujahtimisest ja jätkates kesiste ööbimisvõimalustega, võisid teinekord omandada vägagi küsitava taseme. Tuli ette sedagi, et kohalikud ametipulgad planeerisid esinemise mingisse kolkasse, kus polnud ei kuulajaid ega isegi klaverit!”. Ning veel: “Kuulajaskonda kohtas igasugust – head, keskmist ja … talumatut. Sageli ajas publik omavahel juttu ja jõi veini. [—] Hotellid on närused, teenindamine söögikohtades käib teokiirusel, söök ei maitse, pagas – niisiis pillid ja esinemiskostüümid – ei jõua õigeks ajaks kohale, bussid on alatasa rikkis, teed väljakannatamatud või tegelikult olematud ning mõnigi kontsert tuleb esinejate hilinemise (sõiduolud!) või publiku puudumise (polnud reklaami!) tõttu ära jätta.”
Ometi võis seesama kontserdireiside ja kolleegidega kohtumise aeg olla vägagi inspireeriv. Rannap kirjutab oma unustamatutest tutvustest vene muusikutega, nagu Maria Judina, David Oistrahh, Mstislav Rostropovitš, ning 1970-ndatel nn raudse eesriide paotudes suurtest elamustest kuulata esinejaid raja tagant, nagu näiteks organisti Jiří Reinbergerit või itaalia orkestrit Virtuosi di Roma.
Rannapil õnnestus jääda parteituks, ometi usaldati talle töö filharmoonia programmide kunstilise juhina. Tal tuli nii mõnigi kord anda vastust teatud instantside ees, miks üks või teine esineja oli kasutanud keelatud tekste, nagu nt on Tormise “Mõtisklusi Hando Runneliga”. Neil puhkudel sai Rannap tööandjalt karistuse – jäi preemiast ilma ning kriips tõmmati peale ka näiteks Saksamaa-sõidule.
Muusikud on ju teatavasti naljalembesed inimesed, seepärast jutustati üksteisele kurioossetest juhtumitest reisidel: keegi oli Napolis käinud ja tahtnud poes müüjalt küsida: “Mis see maksab?”, aga küsinud kogemata hoopis: “Cosa nostra?”, mispeale müüja putku pani … (Õige küsimus olnuks: “Quanto costa?”)
Heliarhiiv
Need, kes soovivad Ines Rannapi meisterlikke esitusi kuulata, leiavad ajaloolisi salvestisi Eesti Muusikaakadeemia heliarhiivist, nt Artur Lemba “Sonatiin viiulile ja klaverile” (1959) kolmes osas, esitavad Ines Rannap ja Vaike Vahi (“Artur Lemba arhiivisalvestisi II”). Samuti Eino Tambergi “Prelüüd ja metamorfoos viiulile, metsasarvele ja klaverile”, kus Rannapi partneriteks on Uve Uustalu ja Helju Tauk, ning Heino Elleri 1916. aastal loodud “Fantaasia” g-moll, kus Rannapit saadab orelil Rolf Uusväli. Salvestisi kuulates võlus mind viiuldaja kristallpuhas intonatsioon, värvikad ja temperamentsed karakterid ning hingestatud laulvus meloodiates.
Kriitikat avaldati Ines Rannapi interpretatsioonist üldiselt põgusalt, kuigi näiteks Endel Lippus kirjutas tema mängust, et “tehnika põimus tihedalt tundeerksusega”, ning mitmel korral on mainitud erilist sisemist soojust tema mängus.
Ines Rannapil oli veel palju tahke, mida võiks käsitleda, näiteks tema tegevus muusikakriitikuna. Samuti kujuneks põnevaks paluda tema arvukal õpilaskonnal oma õpetajat meenutada, nii et valmiks Rannapi kui pedagoogi koondportree.
Mind ja küllap veel paljusid hämmastab Ines Rannapi mitmekülgne andekus. Nimelt on ta tegutsenud ka tõlkijana, harrastades lisaks arvukalt meelistegevusi, nagu käsitöö, joonistamine, kokakunst, fotograafia, reisimine. Rannap kirjutas, et Vaike Vahiga ühendas neid kolm sarnast tegevusala: harjutamine, lugemine, käsitöö. Tõepoolest, kas poleks see iseäranis tänapäeval iga loojaisiksuse unistuste elu! Interpreedi staatus ühiskonnas oli praegusest vägagi erinev.
Lõpetan oma subjektiivse tähelepanekuga, kuidas muusikud väldivad rääkimast oma hobidest väljaspool muusikat, justkui tähendaks see läbikukkumist, kui kogu nende elu ei keerlegi pillimängu ümber. Mäletan oma suurt austust näitleja Ants Eskola vastu, kelle maalid ja joonistused ilmusid ühtäkki, aastakümneid pärast näitleja surma, teatri- ja muusikamuuseumi seintele. See äratas minus veel suuremat imetlust selle võrratu näitleja elu ja töö vastu. Mõtlesin kahetsusega, miks ma seda ometi enne ei teadnud …
Suur india filosoof Jiddu Krishnamurti on öelnud: “Püüa mõista elu kui tervikut, mitte vaid üht elu tahku. Sestap peaksid lugema, tõstma pilgu taevasse, laule laulma, tantsima, luuletama, kannatama valu ja mõistma, et kõik see ongi elu.”
