Raimo Kangro lastemuusikal “Saabastega kass” (1980), libreto Leelo Tungal Charles Perrault’ samanimelise muinasjutu ainetel. Lavastajad Ain Anger ja Oksana Tralla-Anger, kunstnik Ursula Goldstein, videokunstnik Andres Tenusaar, animaatorid Andres Tenusaar, Raivo Möllits ja Aleks Tenusaar, koreograafia Oksana Tralla-Anger ja tantsijad. Osades: Kass Ints – Ivo Posti, Karepea Jaan – Karmo Nigula, Kuningas – Priit Volmer, Printsess – Laura-Retti Laos, Inimsööja – Jaan Willem Sibul, Kujur – Ain Anger; lastekoori Ellerhein lauljad, TLÜ BFM koreograafia õppekava tudengid, Pärnu Linnaorkester, dirigent Henri Christofer Aavik. Produktsioon: MTÜ Ooperiga Söbraks, kaasproduktsioon: Eesti Kontsert. Etendused Eesti Kontserdi kontserdimajades.
Raimo Kangro ja Leelo Tungla lastemuusikal “Saabastega kass” jõudis Ain Angeri ja Oksana Tralla-Angeri lavastuses Eesti kontserdimajadesse mõnusalt lastepärasena, saavutades suhteliselt piiratud vahenditega värvikad ja meeleolukad stseenid. Aprillikuine ringsõit tõi lavale muljetavaldava meeskonna: Eesti ooperiilma raskekahurväest (Ain Anger, Priit Volmer, Jaan Willem Sibul) kuni noorte talentide ja Ellerheina koorini. Tulemus oli visuaalselt nauditav, jättes samal ajal õhku põnevad, osaliselt häirivad küsimused selle kohta, millest ja kuidas me võiks ja peaks lastele teatrilaval rääkima.
Kuna tegu oli kontserdisaalidesse kohandatud lavastusega, kus puudub klassikaline teatriruum, oli kunstnik Ursula Goldsteini ja videokunstnik Andres Tenusaare töö imetlusväärne. Videolahendused ja nutikas valgusmäng tegid ruumi dünaamiliseks ja muutsid edukalt tunnet selles osas, kus vaatajana oldi – olgu selleks siis jänesejaht ekraanil nälja korral või inimsööja lossi rõhuv atmosfäär. Eriti vaimukalt oli lahendatud nn Markii de Carabas’ uppumisstseen, kus tuukriülikondades tantsijad tõid lavale paraja annuse absurdi.
Raimo Kangro muusika on oma tuntud headuses – värviderohke, rütmikas ja mitmekihiline. Dirigent Henri Christofer Aavik ei piirdunud ainult taktikepi hoidmise ja muusika juhtimisega, vaid tegi publikule sümpaatse ja kaasahaarava sissejuhatuse. Publikuga suhtlemine, eriti lastega, on oluline, isegi sel teemal, mis laval saama hakkab, kuidas sobib kontserdisaalis käituda ja mismoodi oma rõõmust ning muusika nautimisest märku anda (aplausiga ja naeruga!).
Ivo Posti Kass Intsuna oli rollilahenduselt lausa tüütuseni alandlik nutikas “lobist”, kes pidi tegelema oma peremehe ebarealistlike soovide täitmise ja lolluste silumisega, et end mahalöömisest säästa. Vastukaaluks säras Priit Volmer Kuningana, kelle kassiallergia sisaldas läbivat koomilist elementi. Jaan Willem Sibula Inimsööja oli vokaalselt võimas ja karakterina meeldejääv, pakkudes oma lõbusa, teravmeelsete sõnadega n-ö moondamislauluga etenduse ühe tipphetke.
Erinevaid rahvahulki, nagu kassid, niitjad või inimsööja lossi teenijannad mängisid Ellerheina lastekoori lauljad – koor kõlas imekaunilt. Nad tegid ka toredaid kõrvalrolle ja viisid lugu vahvalt edasi. Niisamuti oli rõõm Pärnu Linnaorkestri üle, kes mängis energiliselt ja värvikalt. Kuigivõrd neile muidugi keskenduda ei jõudnud, sest kõik laval toimuv köitis tähelepanu, mis ongi ju etenduse puhul oluline ja ehk ka hea orkestri tunnus.
Loo sisu pani aga tõsiselt järele mõtlema. Kirjeldusest võis lugeda: “Muinasjutu peategelane Karepea Jaan, kellele ta kass mõtles välja uhke nime Markii de Carabas, oli üsna tavaline noormees, kelle saatus oleks olnud üpris kurb ja hall, kui ta poleks isalt saanud päranduseks peale saapapaari ka isakass Intsu. Inimese saabastes Ints aitas Jaanil võita nii printsessi südame kui ka võitluse kõikvõimsa inimsööjaga.” Karmo Nigula kehastatud Karepea Jaan oli kassi omanikuna pehmelt öeldes väga ebameeldiv. Loodan väga, et see ei anna väikestele kuulajatele-vaatajatele eeskuju. Ta oli laisk, nõudlik, ähvardas kassi maha lüüa ja unistas vaid lossist, printsessist, rahast ning piiramatust vabast ajast, ise selle nimel mitte midagi teha soovides. Need unistused ei kõlanud järele mõeldes loomulikult liiga imelikult. Soov olla rikas, vaba ja õnnelik on ilmselt pigem tavapärane, aga kas sealjuures peab inimene nii tobe, nõme ja isekas olema? Või see ehk ongi loo moraal ja et just sellisena jõuab tippu? Algul tundus, et Jaanile peaks kaasa elama ja head soovima, aga tõesti ei tahtnud. Avastasin end mõttelt, et miks kass ometi ära ei lähe, kui tema on see, kes saab hakkama, tuleb näiteks toime toidu hankimisega. Olgu öeldud, et loo lõpus ta kaobki ära, kui on täitnud Jaani kõik soovid.
“Saabastega kass” on ses mõttes huvitav, et erinevalt paljudest teistest muinasjuttudest, kus peategelane võidab tänu headusele või töökusele, on selle loo sõnum materialistlikule maailmale märksa sobivam: tippu viivad nii pealehakkamine, aga ka kavalus ja hea enesemüütamine (isegi bluffimine). Oleksin tahtnud mõnelt lapselt küsida, mida nemad sellest loost kaasa võtsid ja kuidas see neile meeldis. Ise mõtisklesin veel selle üle, et isegi kui etenduse alguses tegutseski laval tegelane, kes kohtles oma lemmiklooma halvasti ja oli muidu ka läbinisti nõme, siis kuidagi võiks see tegelane teose jooksul ehk siiski areneda, temaga võiks midagi ka emotsionaalsel tasandil juhtuda, ette tulevad sündmused võiksid temasse mingi jälje jätta. Jaan aga ei muutunud etenduse jooksul karvavõrdki ja tema tegelaskujule ei tahtnud üldse kaasa elada. Ta sai printsessi, lossi ja rikkuse kätte puhtalt kassi pingutuste abil, ilma et ta ise eriti midagi oleks teinud või paremaks inimeseks saanud. Ja ilma, et oleks märganud, et ta oleks tänulik. Veel oli näha, et printsess ja Jaan kahekesi olles hakkasid kohe vaidlema nagu ärahellitatud isekad lapsed. Ja ehk on ka see loo moraal? Et niisama kätte tulnud õnn ei ole sisuliselt miskit sellist, mida inimene oskaks hoida ja mille üle rõõmustada?
Kunstniku tegelane (Ain Anger), kelle ülesanne oli voolida inimsööja kuju, tõi sisse huvitava ühiskonnakriitilise noodi – mure kunsti vajalikkuse ja kaduvuse pärast. Meilgi on pidevalt juttu, kas ja kuidas kunstiinimesed peaksid kunsti luues saama ära elatud, kas kunst on ühiskonnale üldse oluline ning kui suur otsustusvabadus on kunstnikul endal ja kui suur tellijal.
“Saabastega kass” oli visuaalselt stiilne ja muusikaliselt nauditav rännak ajas tagasi, kuid kripeldama jäi soov näha loo uuslavastuses ehk ka sisu uuesti läbimõtlemist. Kass Intsu vabanemine ja tulek publiku sekka oli siiski sümboolne punkt: muinasjutt on läbi ja kass on lõpuks oma elu peremees. Mind jäi aga kiusama küsimus: miks ta seda ometi varem ei teinud?
Mida lapsed sellest jutustusest kaasa võtavad? Et näiteks kassi võib halvasti kohelda, sest ta on “sinu oma” (asi)? Et vabalt võid olla nõme ja ülbe inimene ja nii saadki omale “printsessi ja kogu riigi”? Mulle etendus kokkuvõttes ei meeldinud, hoolimata huvitavalt lahendatud lavastusest ja professionaalsest kaasahaaravast esitusest. Ehk on see ajastu märk. Aga ehk lihtsalt maitse asi, eks.
