4.–17. aprillil toimusid üle Eesti 37. rahvusvahelised trompetipäevad ja konkurss “Trompetitalendid Tallinn 2026″ (kunstiline juht Neeme Ots). Tähistati kolme olulist sünniaastapäeva: festivali rajaja Aavo Ots oleks tänavu saanud 75, helilooja Hillar Kareva 95 ning helilooja Harri Otsa 100-aastaseks. Nii Otsa kui Kareva osutusid festivali ja konkursi üheks oluliseks tõukejõuks.
Pinnase ettevalmistamine
1987. aasta 14. veebruaril kõlas Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri stuudiotunnis esiettekandes Harri Otsa trompetikontsert. Solist oli Neeme Birk, dirigeeris maestro Peeter Lilje. Sealses intervjuus tõstis helilooja mitmel korral esile noorte trompetistide tugevat järelkasvu. Märkides ära küll ainult Neeme Birki ja Jüri Leiteni kõrge taseme, oli ta trompetipedagoog Aavo Otsaga sageli suhtleva inimesena kindlasti teadlik asjaolust, et trompetimängijate järelkasv oli ka laiemalt märgatavalt hoogustunud. Üsna pea olid keskastet või kõrgkooli lõpetamas mitmed mängijad, kes siiani kujundavad Eesti orkestrite, sealhulgas ERSO ja RO Estonia sümfooniaorkestri trompetirühmade kõla.
Tol hetkel ei oleks helilooja ilmselt osanud küll ette näha, et selline areng tähendas ka festivali sündi, mille initsiatiivil mitmed Harri Otsa trompetiteosed ligi 50 aastat pärast nende loomist välja antakse. Kuigi – mine sa tea! Sest kui Ots sai Otsaga kokku, rändas vestlus ikka ja jälle trompetiga seonduvatele teemadele ning ehk seega ka uutele võimalustele.
Oli kuidas oli, aga noored talendid Harri Otsat igatahes inspireerisid ning sündiski tema trompetikontsert, mis, kui väljenduda nagu 20-aastane Neeme Birk stuudiotunnis, “ei ole just kergemate killast”. Ka Otsa möönis, et silme ees olnud võimekas noor solist inspireeris teda kirjutama senistest raskemat, kuid samas noortele suupärast teost: “Selle kontserdi juures võibolla ongi see eripära, et ma kasutasin üsna teadlikult trompetile võrdlemisi rasket faktuuri, ma mõtlen kõrguste osas. Konsultandiks oli siin [—] õpetaja Aavo Ots.”
1970.–1980. aastad olid Eesti kontekstis trompetile murrangulised, pill tõusis kunstmuusikas täisväärtuslikuks sooloinstrumendiks. Loodi mitmeid eesti trompetimuusika kullafondi kuuluvaid teoseid, nagu on Hillar Kareva “Neli gemmi” ja “Lamento”, Eino Tambergi 1. trompetikontsert, Harri Otsa “Quasi marcia” jt. Seega, kui 1977. aastal pedagoogina tööd alustanud Aavo Otsal tekkis pärast tegusat aastakümmet 1989. aastal idee luua trompetikonkurss ja trompetifestival, oli see loomulik, “trendi järgiv” samm muusikamaastikul, mis trompetit kui sooloinstrumenti juba soosis.
Esimene külv
Asi oli saadud käima ning Aavo Ots hakkas partnerite toel ehitama süsteemi, mis on aastakümneid toetanud sadu trompetiste ning tänaseks kujunenud mainekaks rahvusvaheliseks festivaliks.
Esimene festival toimus Pärnus, kontserdipaikadeks Eliisabeti kirik, kuursaal ja Koidula kool. Väliskülalisteks olid professor Juri Bolšijanov (Aavo Otsa õppejõud tolleaegsest Leningradi konservatooriumist) ja Priit Aimla kutsutud Jouko Harjanne (Soome). Harjanne, kes oli juba võitnud maineka “Praha kevade” konkursi, esitas tollal Pärnus ka Stanley Friedmani teose “Solus” (1975). Tegu on soolotrompeti looga, mis nihutas olulisel määral selle pilli tehnika piire, tuues sisse hulgaliselt uusi väljendusvahendeid. Esitus pakkus kuulajatele kahtlemata erakordse elamuse.
Äsja sündinud festivali õhustikku meenutab RO Estonia trompetist Priit Aimla: “Esimesed trompetipäevad aastal 1989 … Ega vist keegi teadnud ega arvanud, et sellest kujuneb iga-aastane traditsioon! Õhkkond oli erutav – põrkusid meile tuntud (Leningradi) ja Soome (Lääne) koolkond. Õhus oli pinget.” Aimla meenutab ka tolleaegsest olustikust tingitud humoorikaid seiku: “Ebamugavusi jagus. Lääne standarditega harjunud artistile kompenseeriti kesiseks jäänud hotelli hommikusöögi puudujäägid minu kodus Pärnu-Jaagupis ning valuuta puudusel sai artisti tasuks kunstisalongist ostetud kaunilt raamitud graafiline leht, mille rahastuse tagas tolleaegne kultuuriminister Ene Raid. Kartsime, et tollis võidakse pilt ära võtta, kuid hiljem nägin seda taiest Jouko kodus seinal.”
Hoolimata sekeldustest sai pandud nurgakivi pikale traditsioonile, mis on aastakümneid kokku toonud Euroopa tipporkestrite soolotrompetiste ja maailmamainega soliste, alustades legendaarsest Timofei Dokšitserist ja lõpetades kaasaja staaride Pacho Florese, Rubén Simeó Gijóni, Fábio Brumi, David Pastori ja Grammy võitja Charlie Porteriga, kui mainida vaid mõnda.
Sellele mineviku põllule külvati, teades, et vili ei pruugi tulla kohe ja et kunst ei nõua vilja eest avanssi.
Lõikus. Uue pinnase ettevalmistus
Hillar Kareva ja Aavo Otsa teed kulgesid paralleelselt, mõnelgi korral sai kohtutud ka helilooja kodus ning töötatud Kareva vast valminud trompetiteoste kallal. Tänavuse festivali teekond ristus erilisel moel Hillar Kareva teosega “Lamento”. 1978. aastal (kui esikoha pälvis Aavo Ots) oli “Lamento” VII vabariikliku puhkpillimängijate konkursi kohustuslik pala. Kuigi lummav teos on pikalt olnud eesti trompetistide repertuaaris, oli see praeguse ajani kättesaadav ainult konkursi jaoks kokku pandud kogumikus.
Sel aastal andis kirjastus SP Muusikaprojekt välja nii “Lamento” kui ka “Neli gemmi”. See samm võimaldas “Lamento” esituse eest välja panna konkursi “Trompetitalendid Tallinn 2026” eripreemia, mille pälvinud hispaania trompetist Francisco Gaspar Tomás López kommenteerib: “Kareva “Lamento” ettevalmistamine oli mulle väga huvitav. Teos on dramaatilise ja väljendusrikka helikeelega. Trompet laulab iga fraasi ja pakub kuulajale erinevaid emotsioone, mis kõik on seotud valuga – kord intiimselt, kord väljapoole suunatult ja deklameerivalt. Kareva on andnud hispaaniakeelsele sõnale lamento meisterliku muusikalise tõlke ning täpselt tabanud sõna alatooni.” Eriti huvitavaks teeb Tomás Lópezi sissevaate asjaolu, et artistil on tihe side Andaluusiaga: selle piirkonna folkloori üks alustalasid ongi lamento, mis avaldub peamiselt flamenko ja luule kaudu ning mis on sügavalt juurdunud regiooni ajaloos ja kultuuris. “Lamento” kõlas festivali galakontserdil hiina virtuoosi Xiao Kaiweni esituses. Seega võib öelda, et teose rahvusvaheline teekond on alanud.
Kummardus Harri Otsale ja Hillar Karevale ei piirdunud eripreemiaga konkursil. Sel aastal kanti teoseid ette ka Pärnus, Võrus ja Narvas. Pärnu kontserdimajas esinesid noored muusikud, kelle taga seisavad Chris Sommeri eestvedamisel Pärnu muusikakooli vaskpilliosakond ja Pärnu-Jaagupis mängijate järelkasvule pühendunud Kaido Kivi. Kontserdil lõi kaasa ka Pärnumaa juurtega, ligi 40 aastat RO Estonia trompetirühma juhtinud Priit Aimla.
Narvas astusid üles Irina Mintševa ja Nikita Sednev koos õpetaja Neeme Otsa ja Narva muusikakooli õpetaja Igor Tšeni vaskpilliklassiga.
Viimsi Artiumis sealse muusikakooliga koostöös toimunud lastehommik tõi kohale üle saja mudilase, kes said lisaks meeleolukale kontserdile ka trompetiga lähemat tutvust teha.
Trompetipäevade kavas oli veel Tallinn Brass Academy juba traditsiooniks saanud kontsert Tallinna Jaani kirikus. Dirigeeris Nordic Brass Ensemble’i asutajaliige ja kauaaegne kunstiline juht Hans Petter Stangnes (Norra).
Tallinn Brass Academy side festivali ja Harri Otsa muusikaga on olnud märgiline läbi aegade. Ansambli sünnist alates koosseisus musitseeriv Jüri Leiten sõnab: “Harri Otsa 100. sünniaastapäeva künnisel tahaks heliloojat tänada teose “Prelüüd ja fuuga rustico” eest, millele võiks omistada eesti vaskpilllimuusika esindusteose tiitli. Teos “läks lendu” suure hooga, kuna muusika sisaldab rahvusvaheliselt mõistetavat vaskpillilikku “visiitkaarti”. Teose pidulik kellade efekt, eesti tants ja suisa džässihõnguline polürütmia maalivad kokku väga eestiliku muusikalise maastiku. Kuna mul omal õnnestus samuti olla selle teose sünni juures, siis meenub üks väga harriotsalik kommentaar teose valmimisel: “Viiehäälse fuugaga ma elus enam ei tegele!” Hea, et “Prelüüd ja fuuga rustico” sellest hetkemeeleolust siiski kannatada ei saanud!”
Rõõm rikkalikust külvist
“Trompetitalentide” konkurss tõi tänavu kokku 113 mängijat kaheteistkümnest riigist. Osalejate arv purustas senise rekordi. IV ja V vanusegrupis ning professionaalide kategoorias panid peapreemiad välja mainekad pillifirmad Stomvi ja Schagerl ning festivali ja konkursi suurtoetaja Lux Express.
Esile tuleb tõsta Eesti trompetistide edu, eriliselt õpetaja Priit Sonni õpilast Alfred Vürsti, kes pälvis väga tugeva konkurentsiga IV vanusegrupis esikoha. Professionaalide kategoorias osutus võitjaks Hiina filharmooniaorkestri trompetisolist Xunji Yang, kes suundub peatselt andma preemiakontserti Saksamaale Nürnbergi sümfoonikute ette maestro Tarmo Vaaski juhatusel. Yang pälvis ka eripreemia Charlie Porteri etüüdi “Romanss” parima esituse eest.
II koha ja Eesti Kontserdi preemia pälvis Francisco Gaspar Tomás López (Hispaania), III koha ning Pärnu Linnaorkestri ja Velikogorički brassfestivali preemia Justas Drakšas (Leedu) ja RT Vanemuise preemia Bartłomiej Kiecana (Poola).
Vanemuise sümfooniaorkestri esimene soolotrompetist Priit Rusalepp jagab muljeid, et Kiecana esituse juures võlus teda eriti mängija musikaalsus, kaunis toon ja maitsekas vibraatokasutus ning huvitavad dünaamilised lahendused Henri Tomasi kontserdi I osas. Pärnu Linnaorkestri preemia võitja esitust kommenteerib orkestri esitrompetist Chris Sommer: “Justas Drakšas on eriline just oma nooruse ja sära poolest. Olles konkursil üks nooremaid osalejaid, suutis ta üllatada oma tehnika ja musikaalsusega.”
V vanusegrupis pälvis esikoha ja rahvusvaheliste trompetipäevade eripreemia ungarlane Győrgy Breznyán-Tokai. Eesti Rahvuskultuuri Fondi parima Eesti osaleja eripreemiad pälvisid Jan Marius Laur (V vanuserühm) ning Alfred Vürst (IV vanuserühm).
Kirkad õied aasal
Tänavuse festivali üheks tipphetkeks oli trompetimaailma superstaari Sergei Nakarjakovi esinemine koos pianist Maria Meerovitchiga. Erakordselt peenekoeline esitus sisaldas nii Jean-Baptiste Arbani originaalloomingut trompetile kui ka seadeid Tšaikovski ooperist “Jevgeni Onegin”, Kantšeli miniatuure jm. Kontserti täiustasid Meerovitchi eredad sooloklaverinumbrid.
Nakarjakovi meistrikursustel MUBAs osalesid algajad alates 6. eluaastast kuni ülikoolide tudengiteni. Artisti oskus suhestuda igas eas õpilastega oli muljetavaldav. MUBAs trompetiõpinguid alustav Uku Kõu Peiker kommenteerib kogetut: “Mulle meeldis tema trompetihääl, kui ta ette näitas!” Siin on järgitud Aavo Otsa põhimõtet “õpipoisid musitseerivad koos meistritega”. Kuigi alles 8 kuud pilli mänginud lapsele saab anda minimaalselt näpunäiteid, on väikestele trompetistidele meistriklass erilise mõjujõuga elamus. Mis sellest, et esitusele tuleb vaid üheminutine “Hüppenööri tants”!
Festivali üks tipphetki oli ka Valeri Petrovi uudisteose, eesti rahvaviisidel põhineva trompetikontserdi esiettekanne, solistideks Neeme Ots ja José Chafer Mompó (Hispaania) Tallinn Brass Academy saatel. Helilooja leiab, et tervikuna oli tegemist inspireeriva ja meeldejääva ettekandega: “Mõlema solisti kõla oli särav ja väljendusrikas, tuues esile nii virtuoossed passaažid kui ka lüürilisemad, pehmemad hetked. Samuti meeldis väga orkestri ja solistide vaheline suurepärane koostöö – ansamblitunnetus oli täpne ning tasakaal hästi paigas. Dirigent Hans Petter Stangnes kujundas teose kulgemise loogiliselt ja veenvalt, lastes muusikal loomulikult areneda.” Teos on pühendatud Neeme Otsale ja José Chafer Mompóle. Chafer kirjeldab, kuidas ta sukeldus esiettekande ettevalmistamisel eesti rahvalaulu ja koorimuusika kuulamisse ning leiab, et tegu on väga huvitava lisandiga trompetirepertuaari, kus folkloori on kasutatud mitte otseviitena, vaid see on aimatav. Teosest on valminud ka versioon keelpillidele ja trompetisolistile, mis on plaanis ette kanda Tallinna kammermuusika festivali lõppkontserdil 29. augustil Mustpeade majas.
Aavo Ots – elupõline võrokene – armastas suviti harjutada heinamaal ja metsatukas. Aas on koht, kust ideed lähevad lendu, ja mets koht, kust need põrkuvad tagasi. Vestlesin põgusalt Aavo tütre Ivi Otsaga festivali tulevikusihtidest.
Oled festivali ja konkursi projekti juhtinud viimased kolm aastat. Kuidas näed praegu realiseerumas oma isa kunagist visiooni?
Ivi Ots: See visioon ei ole kunagi olnud staatiline, vaid kollektiivse tegevuse tõttu pidevalt muutub. Isa oskas elu lõpuni ajaga kaasas käia ja headest ideedest kinni haarata. Mulle tundub, et ta mõistis: selge visioon on oluline, kuid tuleb olla avatud ka juhuslikult tekkivate võimaluste osas … Näiteks sai siiani elujõuline Hispaania-suund alguse noorema põlvkonna esindajate Aarne Otsa ja isa tolleaegse õpilase Mihkel Pulga initsiatiivil.
Konkursil on alati olnud tugev pedagoogiline funktsioon: isa pidas oluliseks, et noored saaksid end pidevalt omaealistega võrrelda. Praeguse trompetikogukonna toimetamist vaadates tundub, et see osa algsest visioonist on kandunud ka tänasesse päeva.
Konkursi kasv on olnud märgiline. Kuidas on see juhtunud?
Suurt rolli on mänginud meie partnerid, eriti pikaajalised suurtoetajad Lux Express ja Stomvi, kes on andnud kindluse panna tööle mainekas rahvusvaheline žürii ja tagada väärikas preemiafond.
Nii konkursi kui festivali kujundamine on nagu doomino: ehitada saab sellest, mis on, nähes ette tulevikustsenaariume ja riske. Kasvuks vajalike sammudega kaasneb pea alati ka mõni uus risk, kuid seda suurem on rõõm, kui see end ära tasub!
Kuhu on plaanis festivaliga suunduda?
Festival püsib kindlal Eesti vaskpillirepertuaari kasvatamise kursil, tehes tihedat koostööd heliloojate ja kirjastustega.
Mulle tundub, et Eestis toimuvad festivalid, mis viivad meie uudisteosed n-ö otse välisriikide artistide “seedesüsteemi”, ongi üks suurimaid eesti muusika ekspordivõimalusi! Loomulikult on oluline ka teoste esitamine välisriikides, aga valdkonnasisese leviku tagamiseks on vähemalt sama olulised just Eestis toimuvad rahvusvahelised üritused.
On sul mõni oluline sõnum noorele trompetimängijale, kes alles otsib oma teed?
Ei ole olemas sellist asja nagu kestev otsetee.
