Prügi ei ole tavaliselt esimene asi, mis klassikalisest muusikast rääkides pähe kargab. Ent saksa helilooja ja dirigent Gregor Mayrhofer pöörab selle arusaama pea peale – tema “Recycling Concerto”, mis ilmus käesoleva aasta 30. märtsil, seab jäätmed muusikalise mõtlemise keskmesse. “Recycling Concerto” ei ole lihtsalt teos orkestrile ja löökpillisolistile. See on terviklik idee, kus nii muusika, instrumendid kui ka helikandja ise alluvad ühele ja samale loogikale: kõik on taaskasutatav.
Teos on salvestatud koos SWR sümfooniaorkestri ja löökpillivirtuoosi Vivi Vassilevaga ning ilmunud neljal LP-plaadil, mis on valmistatud ookeanist kogutud plastijäätmetest. See fakt üksi kõlab juba nagu keskkonnakaitse manifest. Kuid veelgi kõnekam on viis, kuidas need plaadid on loodud: neid ei pressita traditsiooniliselt vinüülist, vaid iga eksemplar graveeritakse reaalajas otse materjali sisse. Tulemuseks ei ole masstoodang, vaid ainulaadne ese, millel on nii akustiline kui ka visuaalne väärtus. Ka vorm ise seab siin oma piirid – ühele sellisel viisil valmistatud plaadipoolele mahub ligikaudu 14 minutit muusikat, mistõttu on teos jaotatud neljale LP-le. Nii ei ole ka teose kestus juhuslik, vaid tuleneb otseselt kasutatud meediumist.
Ent kui keskenduda vaid tehnilisele poolele, jääks selle ettevõtmise tuum tabamata. Mayrhoferi teose kese ei ole mitte materjali eksootika, vaid küsimus: milline on meie suhe ümbritseva maailmaga ja mida me teeme sellega, mida peame väärtusetuks.
“Recycling Concerto” toob orkestri kõrvale terve rea instrumente, mille päritolu on kõike muud kui tavapärane. Plastpudelitest saavad häälestatud löökpillid, korgid muutuvad sahistiteks, kohvikapslid helisevad õrnade kelladena. Ühes kesksemas episoodis kõlab nn plastpudeli-marimba – õhuga häälestatud pudelitest koosnev instrument, mille kõla on üllatavalt pehme ja isegi vokaalne. Eesmärk ei ole luua efekte publiku tähelepanu püüdmiseks, vaid panna need pillid toimima muusikalise tekstuuri orgaanilise osana. Veelgi enam, neid “prügiinstrumente” ei kasuta üksnes solist, vaid ka orkestrandid, tuues lavale ootamatu, peaaegu mängulise mõõtme.
Teose ülesehitus järgib ideelist telge, mis on korraga selge ja kõnekas. Esimene osa kujutab liialdatud tarbimishullust – kõlaliselt tihedat ja kohati groteskset, mis kasvab üle oma piiride. Järgneb lagunemine, kus materjal justkui kaotab oma kuju ja tähenduse. Kolmandas osas, plastpudelite kadentsis, toimub pööre: see, mida seni on tajutud jäägina, hakkab kõlama habraste, kuid selgete värvidena. Lõpuks jõuab teos taasühendamiseni – varasem muusikaline materjal ilmub uues valguses, muundatuna, kuid äratuntavana. Taaskasutus ei ole siin pelgalt metafoor, vaid ka kompositsiooniline võte.
Selline lähenemine asetab Mayrhoferi loomingu laiemasse konteksti, kus keskkonnateemad ei ole enam üksnes sõnum või taust, vaid kujundavad nüüd otseselt ka muusikat. Mayrhofer on ka oma varasemates teostes tegelenud looduse ja inimese suhtega, kuid “Recycling Concerto” viib selle mõtlemise sammu võrra edasi: enam ei kujutata lihtsalt probleemi, vaid töötatakse sellega otseselt materjali tasandil.
Plaadiväljaanne ise lisab teosele veel ühe tasandi. Koostöös PHONOCUTi ja plaadifirmaga decurio valminud LP-d ei ole lihtsalt heli kandjad. Nende visuaalne kujundus, läbipaistvad pinnad ja valmistamisviis muudavad iga eksemplari iseseisvaks kunstiesemeks. Nii kohtuvad ühes projektis kuulamine, vaatamine ja puudutamine – kogemus, mis on tänapäeva digitaalses muusikatarbimises üha haruldasem.
Teose autor Gregor Mayrhofer ei ole muide Eesti publikule sugugi tundmatu nimi. 2026. aasta alguses seisis ta Tallinnas dirigendipuldis, juhatades Tallinna Kammerorkestrit, ning naaseb sügisel, et juhatada festivalil “AFEKT” Eesti Riiklikku Sümfooniaorkestrit. See muudab tema loomingu siinse kuulaja jaoks vahetumaks – tegemist ei ole kauge nimega, vaid muusikuga, kes tegutseb aktiivselt ka meie kultuuriruumis.
“Recycling Concerto” puhul võib muidugi küsida, kas selline projekt toimib ka ilma oma kontseptuaalse raamita. Kas plastpudelitest tehtud pillid ja ookeanijäätmetest valmistatud LP on midagi enamat kui nutikas idee? Vastus sõltub kuulajast, kuid vähemalt ühes on Mayrhoferi töö veenev: see ei ole lihtsalt idee teostus välisel kujul. Muusikaline materjal ei allu ideele, vaid kannab seda. Ja võibolla ongi teose suurim väärtus just selles, et ta ei paku lihtsaid vastuseid ega valmis lahendusi, vaid jätab õhku küsimuse: mida me tegelikult väärtuslikuks peame ja kui kiiresti oleme valmis selle prügiks kuulutama.




