Kvaliteetselt esitatud muusika muudab mistahes sündmuse alati meeldejäävaks. Kui sellele lisandub veel nooruslik värskus, perfektselt üles ehitatud kava ning hooliv ja pidulik korraldus, saab rääkida ajaloolisest tähthetkest. Just niisuguse elamuse pakkus #CY2026EU kultuuriprogrammi osana 6. mail Tallinnas Mustpeade majas toimunud kontsert, millega tähistati Küprose Euroopa Liidu eesistumise algus.
Esinejaks oli uus rahvusvaheline noorte muusikute keelpilliorkester Musica Vivere, kes debüteeris 2025. aasta algul EMTAs. Orkestri peadirigent ja asutaja on Küproselt pärit Theodoros Kameris, kes on õppinud nii EMTAs, Leedu muusika- ja teatriakadeemias kui ka Peterburis ja Dresdenis. Ta on dirigeerinud Küprosel, Kreekas, Prantsusmaal, Tšehhis, Saksamaal ja Rumeenias. Orkestri mänedžer ja kaasasutaja on Yumiko Almuth Matsuyama, kes on õppinud EMTAs viiuli ja Kölnis pedagoogika erialal ning töötab Salzburgi festivali pressibüroos.
Nii nagu dirigent ja mänedžer, on ka kõik orkestri liikmed õppinud või lõpetamas muusikakõrgkooli mitmel pool Euroopas ja/või EMTAs ning töötavad eri orkestrites Eestis või mujal. Nõnda saab kooslust pidada vaimustavaks mudeliks Euroopa olevikule ja tulevikule, sest see ehitub üles noorte muusikutega nagu suured, traditsioonidega või regioonideülesed orkestrid ja on toimiva integratsiooni eeskuju. Seesugune tööviis on vaimustav. Olen ka ise mänginud 1990-ndatel viiulit Saksamaa kõrgetasemelistes noorteorkestrites Weimari muusikakõrgkoolis, Saksi-Anhalti liidumaa noorteorkestris ja oma initsiatiivil kokku tulnud noortekollektiivides. Nende kogemuste põhjal tundsin siin ära professionaalsuse, entusiasmi, värskuse ja sotsiaalsed aspektid, mis võimaldavad noorel kollektiivil saavutada häid tulemusi ja parimal juhul kestvat edu.
Kontserdikava peegeldas Euroopa muusika stiililist ja geograafilist mitmekesisust ning pakkus sündmusele kohaselt muusikat laialt skaalalt kergematest paladest kaalukate teosteni. Noore dirigendi Theodoros Kamerise keskendunud ja maestrolikult kindlakäelise juhatamise all kõlasid Britteni “Lihtne sümfoonia”, küprose helilooja (ja dirigendi isa) Andreas Kamerise (s 1974) “Tants keelpillidel” (2012), milles soleeris viiuldaja Maria Goršenina, Tobiase “Ööpala” ja Dvořáki “Keelpilliserenaad”. Lisapalaks esitati esimene osa kreeka helilooja Nikos Skalkottase (1904–1949) “Viiest kreeka tantsust”. Kõik heliloojad otsekui kehastasidki orkestri integratsiooni ideed, olles õppinud, elanud ja tegutsenud mitmel pool Euroopas.
Britteni “Lihtne sümfoonia” on neoklassitsistliku stiili näide, teos, mida ei ole kindlasti lihtne mängida, hoolimata pealkirjast. Musica Vivere interpretatsioonis oli see südantsoojendav kontserdi algus. Kamerise “Tants keelpillidel” pakkus tõeliselt tantsulist ja mõõdukalt nüüdislikku kõlamaailma (mõningate lõunamaiste elementidega, nagu glissando’d ja kerge mikrotonaalsuse hõng) kõrgel tasemel viiulisolistiga. Tobiase “Ööpala” esitati suhteliselt kargelt – oleksin oodanud veidi soojemat interpretatsiooni. Dvořáki serenaad sai kontserdi kõige küpsema esituse: see oli piduliku sündmuse esimene kulminatsioon, XIX sajandi muusika kaunis näide, mille võimas esitus viis mind vaimusilmas Euroopa suurlinnade kaunistatud kontserdisaalidesse – kuhu kuulub väikese mudelina ka Mustpeade maja saal. Vapustava virtuoossusega ette kantud lisapala moodustas õhtu teise ja kõige kaasahaaravama kulminatsiooni. Kontserdile järgnes pidulik vastuvõtt – tegu oli Euroopa päeva väärika sündmusega, kus entusiasm ja ajalugu kohtusid tulevikule suunatud integratiivses nüüdishetkes.
