Ferenc Liszti “Via crucis” 2. aprillil Tallinna Kaarli kirikus. Esitajad: segakoor HUIK! (koormeister Ode Pürg), dirigent Ingrid Mänd. Solistid Tamar Nugis (bariton), Kadri Sinijärv (metsosopran), Ulla Krigul (harmoonium). Kaastegev videokunstnik Alyona Movko-Mägi.
Suurel neljapäeval Tallinna Kaarli kirikus ette kantud Ferenc Liszti suurteos “Via crucis” oli imeline algus ülestõusmispühadele. Peapiiskop Urmas Viilma on kirjutanud, et kristlikus maailmas meenutatakse Jeesuse ristiteed ristikäikude või palvustega. Palvuse juured ulatuvad varakeskaegsete liturgiliste protsessioonideni katedraalides ja linnatänavatel, kus oli ette nähtud 14 peatust mediteerimiseks ja palvetamiseks.
“Via crucis” valmis 1879. aastal. Selles helilooja elu lõpu poole kirjutatud teoses avaneb Liszti sügavalt religioosne mõtteviis, sisekaemuslik vaade ja läbitunnetatus ilma välise sära ja efektideta. Õigesti ajastatud suure neljapäeva kontsert selle teosega oli kui palsam hingele.
“Via crucise” käsikirjalised algallikad näitavad ühemõtteliselt, et Liszt nägi teosele ette mitu võimalikku esitusviisi: vokaalselt – koor ja solistid kas oreli, harmooniumi või klaveri saatel, sooloklaverile või klaveriduole. Kõigist neist on versioonid olemas.
“Via crucise” 14 peatust ristiteel algavad sissejuhatusega, millele järgneb koori tutti unisoonis. Liszt kasutab seal vana kirikuhümni “Vexilla regis”. 1. peatus: Jeesus mõistetakse surma. Kõlab baritoni soolona Pontius Pilatuse lause: “Ma olen süütu selle õige inimese verest.” 2. peatus: Jeesus võtab risti õlale. Kaeblikult ja kurvalt kõlab baritoni soolo: “Ole tervitatud, rist!” 3. peatus: Jeesus langeb esimest korda risti all. Koori meeshääled vastanduvad naishäältele. Tenori ja bassi jõuline partii suubub harmooniumi hõredasse kõlasse ning sopranite ja altide õrn vaikne “Stabat Mater” lõpetab osa.
4. peatus: Jeesus kohtab oma kurba ema. Harmooniumi hõre faktuur, nappide vahenditega antakse edasi hääbumist nii meeleolus kui dünaamikas. 5. peatus: Siimon Küreenest aitab Jeesusel risti kanda. Taas soleerib harmoonium. Domineerib piano ja pehme õrn kõlavärv.
6. peatus: Püha Veronika kuivatab Jeesuse nägu verehigist. Koor laulab tekstil “O Haupt voll Blut und Wunden…” Koori vaoshoitud kõla viib kuulaja sündmuste keskele.
7. peatus: Jeesus langeb teist korda risti all. Muusikas ja tekstis kordub 3. peatuses kuuldu, helistik vahetub. Meeskoori jõuline karje – Jeesus langeb (Jesus cadit), millele järgneb naiskoori “Stabat Mater”. Kõlaline kontrast on veenev.
8. peatus: Jeruusalemma tütred. Jeesus kohtab nutvaid naisi. Harmooniumi faktuur muutub mitmekihilisemaks, kiirendus rõhutab tunglevust ning bariton laulab: “Jeruusalemma tütred, ärge nutke mind, vaid nutke iseendid ja oma lapsi!” 9. peatus: Jeesus kukub kolmandat korda risti all. Muusikaline materjal kordub. 10. peatus: Jeesuselt rebitakse riided seljast. Harmooniumi soolo liigub allapoole piano’s.
11. peatus: Jeesus lüüakse risti. Harmooniumi fortissimo ja akordide staccato toetavad meeskoori ühehäälsust – “Lööge ta risti!” Teose kulminatsioon. 12. peatus: Jeesus sureb ristil. Baritoni soolo: “Mu Jumal, mu Jumal, miks oled sa mind maha jätnud?” Harmoonium liitub äärmise delikaatsusega. Seejärel “Consummatum est” – “See on lõpetatud!” – selle esitavad bariton ja naiskoor. Järgneb koraal “O Traurigkeit”. See on teose mahukaim muusikaline number. 13. peatus: Jeesus võetakse ristilt. Tuttav materjal 4. osast ilmub taas. Harmooniumi kõla on hõre ja igatsev. 14. peatus: Jeesuse ihu pannakse hauda. Metsosoprani soolona kõlab taas “Ole tervitatud, rist!”. Koor võtab üle soolomotiivi, mis pärineb hümnist “Vexilla regis”. Ristimüsteerium särab, millel lihalikus ihus looja ise ristil suri. Hümn raamib teost, ilmudes sissejuhatuses ja viimases osas.
Mulje “Via crucise” esitusest oli sügav ja meeldejääv. Tunnustan dirigent Ingrid Männi ettevõtlikkust teos välja tuua nii õigel ajal. Kogu kontserdi ettevalmistuse taga aimub väga suur töö. Teost ei esitata sageli ja seda enam väärib see kiitust! Segakoor HUIK! kõlas värskelt ja homogeenselt – “Via crucis” nõuab lauljailt pidevat sisulist kohalolu; väljaelamise kohti peaaegu polegi. Dirigendi tugevus on oskus luua tervik ja inspireerida lauljaid.
Bariton Tamar Nugise soolod oli keskendunud ja väljapeetud ning metsosopran Kadri Sinijärve osad mõjusid värskelt ja ehedalt. Kui midagi vajaka jäi, siis oli see Kaarli kiriku akustika, mis “sööb” teksti artikulatsiooni, eriti madalate häälte puhul. Sisult ängistava ja sissepoole vaatava teose avamiseks olid väga vajalikud videokunstnik Alyona Movko-Mägi loodud kirikuseinale projitseeritud valguspildid, mis elavdasid ettekannet. Mõjuva elamuse fluidum püsis meeles kogu pühade aja ning kauemgi.
“Joonistan end oma südamesooviks”. Üle-eestiline neidudekoor LEELO 30 11. aprillil MUBA suures saalis. Kunstiline juht ja dirigent Külli Kiivet, kooriograafia Panda van Proosdij, kaastegevad Ulla Krigul, Valter Soosalu ja ansambel.
Üle-eestilise neidudekoori LEELO 30. sünnipäeva kontsert pealkirjaga “Joonistan end oma südamesooviks” kulges viimseni täiskiilutud MUBA suures saalis, kus elurõõmus sära ja nooruslik energia ümbritses kohalolnuid ja esinejaid. Kava oli hullutavalt põnev, haarates nii eesti kui maailma koorimuusikat ja uudisloomingut. Kontserdi tegi eriliseks ja meeldejäävaks lavastus. Panda van Proosdij (Holland/Sloveenia) on Euroopas tuntud liikumisõpetaja ja lavastaja. Kavaraamatust selgub, et ta on arendanud välja oma meetodi “Voice & Physique”. See keskendub sellele, kuidas liikumine saab toetada laulmise kvaliteeti ja häält läbi hea kehatunnetuse. Ta loob kooridele kooriograafiat – ka see termin on tema loodud!
LEELO pakkus nauditava põimiku lauludest, mis koos liikumisega moodustasid toreda terviku. Hästi sisselauldud Veljo Tormise “Ingerimaa õhtute” kaks osa vaheldusid uudisloominguga. Pille-Riin Tipi laulu “Joonistan sind” poeetilisus ja sulnis kõla tõid esile tütarlaste häälte pehmuse ning naiselikkuse. Järgnenud Piret Ripsi “Ta tuli” oli meeleolult kontrastne, sisutihe ja allegooriline. Kõrvu jäi helisema solist Karoliina Kalda õrna puudutusena esitatud soolo naiskoori foonil.
Iga järgmise looga avardus koori kõlapilt, näidates erinevaid hääletekitamise võimalusi. Vokaali tihedus, oskuslik strihhide kasutamine mõjusid kuulajaile ergutavalt. Norra helilooja Ola Gjeilo “Ave generosa” ja Mia Makaroffi “Liblika” poeetiline tekst andsid mänguruumi häälega “lendlemiseks”. Kanada helilooja Katerina Gimoni “Tuli” oli üles ehitatud efektidele – karjed, trampimine, vile, ja seda nõudsid sõnad: tulikuum, hele jõud, küte, tarm, põletav, sulatav, kaduv ja muutev tuli. Laulupeost tuttav ja omaseks saanud Kadri Voorandi “Sina oled kullatera” raamis kenasti kava ja toimis kokkuvõtvalt.
Laulude kokkuköitmine liigutustega oli äärmiselt huvitav. Panda van Proosdij on suur meister, nauding oli jälgida tema oskust liikumise kaudu muusika nähtavaks teha. Tundus, et igal lauljal oli oma koreograafia, mis mõjus nii minimalistlikuna, aga suures plaanis väga ühtlasena. Uus, põnev ja ahhetamapanev kogemus!
Sügav kummardus dirigent Külli Kiivetile, töö, mis on kooridega tehtud, väärib täit tunnustust. 43 tüdrukut Eesti maakondadest harjutavad nädalavahetustel laululaagrites ja saavad tutvuda nõudliku repertuaariga, võistlevad vabariiklikel ja rahvusvahelistel festivalidel. Lauljaid toetab professionaalne hääleseade. Kontserdi lõpunumbriks oli üllatus: ettekandele tuli Valter Soosalu “Leelotus”, solist Gloria Prants, kaasa tegid loo autor ja bänd. Oh seda rõõmu, energiat ja vaimustust!
Igal korralikul juubelikontserdil on kena tava tänada koori asutajaid, koorijuhte, koormeistreid, korraldajaid, vilistlasi, peresid ning sõpru. Neidudekoori erakordne lahvatav hõiskamine täitis kuulajate südamed soojuse ja tänuga.
