Pärt 90 / Sumera 75

Tähelepanu Pärnu Linnaorkestrile ja selle peadirigendile oli üles köetud juba loetud päevad enne hooaja avakontserti. Rõõmu ja uhkuse tundele Henri Christofer Aaviku rahvusvahelise konkursi “German Conducting Award” peaauhinna ja publiku­auhinna – Kurt Masuri nimelise preemia – võitude üle lisandus ärevus noore dirigendi õlavigastuse pärast, mille ta sai auhinna­galal lisapala, Beethoveni “Prometheuse” Auftakt’i näitamisel. Paranemise aega nõudva trauma tõttu elas peadirigent hooaja avakontserdil muusikutele kaasa publiku poolelt ning orkestrit juhatas Jaan Ots.

Selles viimase hetke dirigendivahetuses näitasid nii Pärnu Linnaorkester kui ka Jaan Ots head kohanemisvõimet ja professionaalset paindlikkust. Oli tunda, et orkestri ja dirigendi vahel valitses usaldus ning saavutatud oli ühine muusika mõistmine. Kindlasti aitas sellele kaasa Jaan Otsa varasem koostöökogemus Pärnu Linnaorkestriga nii dirigendi kui ka pianistina.

Pärdi ja Sumera muusikat raamis nende õpetaja Heino Elleri “Lüürilise süidi” osade ettekanne kontserdi alguses ning “Kodumaine viis” lisapalana. Helilooja küpsel perioodil keelpilli­orkestrile loodud “Lüürilise süidi” (1945) aluseks on klaveritsükkel “10 lüürilist pala” (1942–1943), millest autor on orkestreerinud kuus. Väga huvitav oli kuulata, kui erinevalt kõlasid samal muusikalisel materjalil põhinevad kompositsioonid. Sisekaemuslik, karge, meditatiivne, hingav ja samas energeetiliselt tihe, sügava emotsiooniga laetud “Lüürilise süidi” I osa (Andante con molto) Kadri-­Ann Sumera esituses klaveril andis tooni tervele kontserdile. Sellele järgnes sama pala orkestreeritud versioon, mis kõlas pehmemalt ja retrospektiivselt. Võibolla tõi klaveritämber helikeele modernistlike dissonantside teravust rohkem esile, samas kui orkestris sulasid need impressionistlikult kokku kõlavärvideks – nagu graafika ja maal helides. Klaveri ja orkestri heli­piltide kõrvutamine jätkus ning järgmistele süidi osadele läheneti peadirigent Henri Christofer Aaviku idee järgi eriti loominguliselt – mitte osasid tervikuna, vaid juba fragmentidena kõrvutades ja ühendades, keerates Heino Elleri muusikavaramu kristalli erinevatest külgedest.

Lepo Sumera teos jätkas muusikalist rännakut, kus klaverikontserdi kui žanri traditsioonilise virtuoossuse tulevärgi asemel tõusis esile sisemine pinge ja eksistentsiaalsed filosoofilised otsingud, millele vihjavad juba osade pealkirjad – Come cercando un tempo ja Incantando. Feroce. Ainuüksi nende sõnade tähenduse mõistmisel avaneb mitmetähenduslikkus. “Tempo” on ka aeg, mis kerib end lahti ei millestki, aeglustub, paisub, hingab. Kadri-Ann Sumera punus seda elavat ja hingavat ajakangast voolavalt, edastades oma isa sõnumit – ja ma ei kalduks siinkohal rohkem müstikasse. Orkestri tämbrid sulandusid orgaaniliselt kokku klaveri kord meditatiivsete, kord puhanguliste impulssidega, mis kõlasid nauditavalt virtuoosselt. Hüpnootilise ja stiihilise kasvuga teises osas põimusid klaveri meloodilised repliigid ja orkestri heli­väljad veelgi enam üheks saatuslikuks või lihtsalt kosmiliselt suureks ja lummavaks keemiliseks reaktsiooniks.

Klassikaraadio intervjuus mainis Kadri-Ann, et see kontsert vaevalt jõuab pianistide konkursside kavadesse – selle väiksema tehnilise keerukuse poolest võrreldes traditsiooniliste esinduslike klaverikontsertidega. Helikeele poolest aga võib see oopus pakkuda põnevust ja avastamisrõõmu ka tulevikus. Kui meenutada enne Sumerat loodud eesti klaverikontserte (Artur Lemba, Eduard Tubin, Jaan Rääts, Kuldar Sink, Raimo Kangro), näeme žanri järk-järgulist muutumist: virtuoossest hilisromantilisest, impressionistlikust ja rahvusromantilisest väljenduslaadist läbi neoklassitsistliku ja modernistliku strukturaalsuse kuni postmodernistliku mängulisuseni, kus kõlavad ka rütmimuusika elemendid. Sumera viib klaverikontserdi muusikas aga sügavate filosoofiliste mõtisklusteni, mida võiks iseloomustada väljendiga “vaimne modernism” – mõiste, mida sageli seostatakse ka Arvo Pärdi tintinnabuli-stiiliga. Usun, Sumera kaasaegne ja meditatiivne põhjamaiselt kumavate kõlavärvidega helikeel sobib suurepäraselt Eesti muusika saadikuks rahvusvahelistel festivalidel. Tema muusika kannab universaalset väärtust, kus heli ei ole efekt, vaid mõtisklus.

Kontserdi teise poole täitis Arvo Pärdi vaimulik meditatsioon “Te Deum”, mille sõnalist teksti kandis oma 15. tegutsemis­aastat tähistav kammerkoor Collegium Musicale. Ehkki sellesse fantastilisse teosesse süvenemine nõuaks palju rohkem ruumi, kui käesolev artikkel võimaldab, ei saa märkimata jätta, et Pärnu Linnaorkester koos kammerkooriga lõid Pärdi muusikale väärilise ettekande. Koorilauljad näitasid teose edenedes ka järjest paremat muusikalist kvaliteeti. Loodame, et see püüdlikkus, kogu muusikaline protsess ja publiku tähelepanuga võimendatud vaimne pingutus kõikidelt esinejatelt olid kõlbulikud tõepoolest tõusma kõrgematesse sfääridesse – selle teose programmilise eesmärgini.

Jätku, muusika!