Tänavu tähistatakse Leedus suurejooneliselt nende rahvuskangelase Mikalojus Konstantinas Čiurlionise (1875–1911) 150. sünniaastapäeva. Helilooja, maalikunstnik, pianist, kirjanik … – seda loetelu võiks veelgi jätkata. Tegu oli geeniusega, kes on leedulastele kahtlemata rahvuskangelane. Eestil ei olegi võrreldava haardega ühte konkreetset superkangelast, mistõttu võib meil olla keeruline mõista Čiurlionise tähtsust Leedule.
Ajal, mil Eestis kärbitakse eelarvet ja tõstetakse makse, on Leedu valitsus valinud teise tee ning siinne kultuurielu on puhkenud õide. Kohalikega vesteldes tuleb üsna kiiresti välja, et nad tunnetavad, kuidas neil läheb võrreldes Baltikumi põhjanaabritega väga hästi. Huvitav on ka asjaolu, et poliitika ja majanduslikud otsused ei mõjuta üksnes kultuuri rahastamist, vaid ka üldist emotsionaalset tasakaalu. Inimesed on enesekindlamad ja rõõmsamad ning kirumisele kuluv energia suunatakse millegi kasuliku tegemisse. Selle tunde kujundamisel lasub suur vastutus kultuurielul – mitte ainult sellel, kui palju kellegi pangaarvel raha on.
Selleaastase Čiurlionisele pühendatud festivali omapäraks oli formaat, kus ühel klaveriõhtul astus üles kaks interpreeti. Kuigi esinejaid ei pruugi see lahendus vaimustada, muudab see kontserdid publikule põnevamaks. Neil on võimalus kuulda erinevaid tõlgendusi ning saada ühe piletiga sisuliselt kaks klaveriõhtut. Kavad olid koostatud nii, et kontserdi pooled oleksid erinevad ega tekiks otsest omavahelist konkureerimist, kuid vaieldamatult võrdleb publik interpreete oma mõtetes siiski.
Esimesel topeltklaveriõhtul tulid Vilniuse filharmoonia saalis lavale Dmitri Levkovich (Ukraina/Kanada) ja George Li (USA). Kui esimene oli valinud efektsetest “klimpidest” koosneva kava, siis Li esitas kaks sonaati – Čiurlionise sonaadi F-duur VL 155 ning Chopini sonaadi nr 3 op. 58. Esimene neist, pisut kerglasem, õpinguteaegne teos aastast 1899, on ametlikult nimetatud Leedu esimeseks rahvuslikuks klaverisonaadiks. Chopini kolmanda sonaadi tõlgendus oli aga väga veenev, eriti III osa, mis lennutas Li minu silmis ausasse võrdlusesse maailma tippudega.
Levkovich alustas Chopini väikevormidega ja lõpetas oma säravaima numbriga – Skertsoga nr 2 b-moll. Kuna festivalil oli kõigil pianistidel kohustus esitada ka Čiurlionist, mängis Levkovich Chopini teoste vahele peamiselt prelüüdidest koosneva väikevormide ploki, mis jäi puiseks ja tekitas mulje, et see oli pelgalt kohustuslik osa. Kuigi mõlemad on väga kõrgetasemelised pianistid, oli seekord kõige huvitavam nende mängus valitsenud suur kõlakvaliteedi erinevus. Levkovich esitas nii Chopini kui Čiurlionist bravuurikalt, valjult ja laia joonega, justkui Rahmaninovi vaimus. Li, kes on tunnustatud Liszti ja Rahmaninovi interpreteerijana, valis vaikse ja hillitsetud, võiks öelda lausa silitava liini, mis lõi täiesti erilise kõlaruumi. Vilniuse filharmoonia saal sobib klaveriõhtuteks hästi – heli on küll teravapoolne, kuid selge; rõdul märgatavalt valjem.
Teisel õhtul kolis festival Vilniuse vanasse teatrisse – ebakonventsionaalsesse ja võiks öelda, et lausa unustatud kontserdipaika. Kuna tegu on venekeelse teatriga, siis tänase poliitilise olukorra valguses on nad kindlasti keerulises seisus. Hoone, eriti lavatagune, mõjus kui hüpe ajamasinasse – aasta võinuks olla 1950. Lagunenud trepid, valgus ja lõhnad … varuväljapääsu kleepsud ja veekeedukann olid ainsad visuaalsed elemendid, mis mind tänapäeva tagasi tõid. Kuna tegu on sõnateatriga, oli akustika kuiv ja mängijale nõudlik. Samuti ei olnud sinna toodud Yamaha instrument võrreldav filharmoonia Steinwayga. Kõigest hoolimata nautisin seda kontserdipaika – helipilt ja õhkkond olid intiimsed, publik vaikne ja tähelepanelik, mis lõi erilise atmosfääri.
Laval olid Håvard Gimse Norrast ja aastaid Ühendriikides elanud Leedu pianist Andrius Žlabys. Gimse alustas taas rea Skandinaavia “klimpidega” – Grieg, Nielsen, Stenhammar ja Sibelius. Paraku olid vormid nii väikesed, et veenvust ei tekkinud – kõik lõppes enne, kui midagi päriselt jõudis juhtuda. Väga omapärane oli Gimse Čiurlionise interpretatsioon – meenutas norra rahvalaulu ja sulandus stiililiselt eelnevalt kõlanud Griegi ja Stenhammariga. Čiurlionis seda kindlasti nii ei planeerinud, aga tulemus oli ootamatu ja omanäoline.
Žlabys oli kokku pannud mitmekülgse ja oluliselt pikema kava, mis lõpuks venis isegi liiga pikaks. Ta alustas Bergi sonaadiga op. 1, liikus edasi Čiurlionise ploki juurde, sellele järgnes Žibuoklė Martinaitytė (s 1973) teos “Olemise polüfooniad” (2022), mille Žlabys oli samal aastal New Yorgis esiettekandele toonud. Kaunikõlaline teos, millel puudub konkreetne vormiline ülesehitus ja mis mängib suuresti helivärvidega – otsapidi flirtides neoklassitsismi ja minimalismi kordustel põhinevate vormelitega, kaotamata veenvust ja tõsiseltvõetavust. Žlabyse pedaalitehnika väärib täiesti eraldi esiletõstmist. Lõpuks esitas ta Chopini “Skertso” nr 1, mille oleks pigem võinud ära jätta. Kõik pianistid peaksid arvestama, et kui nad on just lõpetanud kaasaegse teose, kus tuleb minutite kaupa fortissimo’s suuri akorde korrata, siis ei ole pill ega sõrmed seisus, et Chopini suurepäraselt esitada.
Festivali pärliks võiks nimetada Lucas Debargue’i (Prantsusmaa) ja Alexei Volodini (Hispaania) jagatud klaveriõhtut. Kontsert toimus Leedu rahvusorkestri hiljuti restaureeritud saalis, endises konverentside palees – suurepärane moodne saal, millest Eestis võib ainult und näha. Ja et sool haaval oleks veel kibedam, siis Vilniuses on hiljuti alustatud ka uue filharmoonia saali ehitust, mis peaks valmima mõne aasta pärast.
Debargue on huvitav ja loominguline pianist, keda on alati põnev kuulata ja pettuma ei pidanud ka seekord, kuigi muusikalist imet just ei juhtunud. Čiurlionise tõlgendus mõjus ebatraditsiooniliselt ja kohe pärast Raveli sonatiini prantsusepäraselt. Kava teine pool koosnes Fauré väikevormidest, mille Debargue hiljuti ka plaadistas. Lisalugudeks esitas ta kaks enda loodud kompositsiooni.
Alexei Volodini mängu võiks aga tõesti nimetada väikeseks muusikaliseks imeks. Tema kava tuumaks oli valik Griegi vähem tuntud lüürilisi klaveripalu op. 43, 47, 57 ja 62 – oma peaaegu naiivses lihtsuses väga julge valik. Volodin naelutas publiku Griegi esimesest noodist peale toolidesse. Interpreet esitas need palad sõnulseletamatu küpsuse ja läbitunnetatusega. Tema klahvikäsitlus, eriti ühehäälsete meloodiate esitamisel, oli täiesti ekstra klass. Hillitsetud kava lõpetas Chopini “Polonees” As-duur op. 10.
Lisaks eelkirjeldatule toimusid kontserdid ka teistes linnades, meistriklassid ja kohtumised õpilastega. Festivali lõpetas galakontsert Čiurlionise sünnipäeval, 22. septembril filharmoonia saalis. Kontsert algas lülitusega NASA kosmosejaama, kus mängiti helilooja sünnipäeva puhul Čiurlionise muusikat ning astronaut saatis kosmosejaamast Leetu videotervituse. Galakontserdi kavas olid ainult Čiurlionise teosed ning üles astusid Andrew Brownell (USA), Gustav Piekut (Taani), Rubinsteini konkursi võitja Szymon Nehring (Poola), Saksamaale emigreerunud vene pianist Dmitry Mayboroda ning Čiurlionise lapselapselaps Rokas Zubovas. Kontsert oli kõrgetasemeline, kuid tuleb tõdeda, et lühikese eluea jooksul jõudis Čiurlionis kirjutada vaid piiratud hulga muusikat, mistõttu muutus sellises formaadis programm pisut ühetaoliseks. Viimasena esinenud Zubovas lõpetas festivali improvisatsioonilise kavaga, millel oli poeetiline pealkiri: “Kohtumine, mida kunagi ei toimunud”.
