Jaanuari keskel suri Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia emeriitprofessor, akadeemik Jaan Ross (5. IV 1957 – 18. I 2026). Pärast aktiivset karjääri emeriteerus ta EMTAst 2021. aastal. Otsus, mis tollal võis näida enneaegne, on nüüdseks osutunud tänuväärseks, sest pääsenuna tegevprofessori õpetamis- ja administratiivsetest kohustustest, oli Jaanil viimastel aastatel aega süstematiseerida oma teaduslikku pärandit, mis päädis 2024. aastal Emakeele Sihtasutuse kirjastuses ilmunud kogumikuga “Mentem mortalia tangunt” (ladina keeles: [kõik] inimlik puudutab hinge). Raamat koondab valiku oluliste teadusartiklite kõrval ka muid tekste: intervjuusid (nii intervjueeritava kui intervjueerija rollis), kirjavahetust keeleteadlase Ilse Lehistega ning meedias ilmunud populaarteaduslikke kirjutisi. Artiklid raamatus on eesti, inglise ja vene keeles. Aasta varem, 2023. aastal ilmus temalt Eesti Kirjandusmuusemi Teaduskirjastuses osalt autobiograafiline raamat “Inimesed muutuvas ajas. Kuuendat põlve õpetaja”, kus ta jagab isiklikumaid mälupilte enda ja teiste oluliste inimeste kohta, markeerides sel viisil oma eluloo pide- ja pöördepunkte. Siia ritta sobib lisada veel muusikateadusliku aastaraamatu Res Musica 2023. aasta number, mille sisu on suures osas koostatud akadeemiku 65. sünnipäeva auks peetud konverentsi ettekannete põhjal. Artiklid, mille autorid olid juubilari head kolleegid, tutvustavad valdkondi ja tegevussuundi, mis olid Jaan Rossile olulised. Näiteks teadusajakirja Musicae Scientiae toimetaja Jane Ginsborgi artikkel valgustab tema tegevust muusikapsühholoogia rahvusvahelisel skeenel, mis võibolla polegi Eestis nii teada.
Jaan Rossi kirjalik eestikeelne pärand sisaldab kognitiivse muusikateaduse valdkonnas märkimisväärsete raamatutena veel 2007. aastal ilmunud väljaannet “Kaksteist loengut muusikapsühholoogiast” ning tema ja Kaire Maimetsa 2005. aastal koostatud kogumikku “Mõeldes muusikast: sissevaateid muusikateadusesse”. Valdkondadeülese olulise teosena ilmus tema tõlkes 2020. aastal Theodor Adorno “Uue muusika filosoofia” ning inglise keeles 2001. aastal koos keeleteadlase Ilse Lehistega “The temporal structure of Estonian runic songs”. Oma sõnul (“Inimesed muutuvas ajas”, lk 124) pidas Ross kõige olulisemaks raamatuks hoopis ajaloo valdkonna teost – 2012. aastal ilmunud “Encapsulated voices”, mille koostaja ta oli ning mis käsitles esimese maailmasõja ajal vangi langenud eesti sõjavangide salvestisi. Raamatu koostamise ajendiks oli autori enda juhuslik leid Berliini fonogrammiarhiivist (“Mentem mortalia tangunt”, lk 14). Jaani täielikku bibliograafiat saab lugeda Eesti Teadusinfosüsteemist (ETIS), kirjeid on selles nimekirjas üle kahesaja.
Minu magistri- ja doktoritöö juhendaja, mentori ja umbes aasta vältel EMTAs ka sõna otseses mõttes üle laua kolleegi matuste programmi koostada aidates (kõrvalepõikena – selliseks ülesandeks ei valmista, muuseas, mitte ükski haridus ega koolitus ette, see on ühest küljest ju suur au ja usalduse märk, aga teisalt täpselt nii raske, kui see siin seda lugedes teile kostab) kuulasin läbi ka lahkunu Eesti Rahvusringhäälingu arhiivis olevad “Ööülikooli” ja muude saadete salvestised. YouTube’ist tasub otsida Edmund Burke’i seltsi taskuhäälinguid, sest Jaan oli ka Tähenduste teejuht. Tal oli läbi elu üldse palju rolle ja ametinimetusi, erinevaid tööandjaid ja institutsioone. Matusetalitusel täitus EMTA suur saal sugulaste kõrval sõprade, kolleegide, endiste õpilaste-juhendatavatega (mitmed kirjutasid ka, et nad ei saa tulla, aga on kohal mõtetes). Mälestuskõnede ja muusika kõrval kuulsime ka Jaani enda häält, mis oli pärit raadiosaatest, kus ta jutustas mõistulugu kellavalajast poisist (“Üks lugu. Jaan Ross”, 30. IV 2017). Poiss alustas suurt tööd julguse pinnalt, teadmata sealjuures täpselt, kuidas jõuda tulemuseni. See on hea lugu, mis avanes mulle Jaani elule tagasi mõeldes. Kui palju julgust ja eneseusku on vaja, et teha seda kõike, mida saab tema elulookirjeldusest lugeda ja mida ka järelehüüetes nimetati: TÜ ja EMTA professor, Eesti Teaduste Akadeemia akadeemik, Eesti Keele Instituudi teadusdirektor, Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonna dekaan ja kunstide osakonna juhataja, Euroopa Kognitiivsete Muusikateaduste Ühingu (ESCOM) juhatuse liige, Eesti ülikoolidevahelise kultuuriteaduste ja kunstide doktorikooli juht, ajakirjade Musicae Scientiae, Journal of Interdisciplinary Music Studies, Res Musica, Studia Metrica et Poetica, Akadeemia ning Proceedings of the Estonian Academy of Sciences toimetuskolleegiumi liige.
Jaan Rossi akadeemiline tegevus teadlase ja õppejõuna ning ka administratiivsetes rollides on olnud eesti muusikapsühholoogia valdkonnas märkimisväärne. Võib isegi öelda, et ta oli siinse kaasaegse muusikapsühholoogia rajaja, tuues selle võrdväärsena klassikalise muusikateaduse suundade kõrvale ning teenides oma tegevuste eest ka akadeemiku auväärse tiitli (pikka aega oli ta Eesti noorim akadeemik). Ühes oma intervjuus on Jaan maininud, et tema püüd kasutada muusika uurimisel loodusteaduslikke meetodeid on mõnikord tekitanud kolleegides eriarvamusi ning on olnud aegu, kus ta on isegi kahelnud oma kuuluvuses muusikateadlaste hulka (intervjuu Kaire Maimetsale, TMK 2002, nr 10, lk 3–14). Selles näibki seisnevat interdistsiplinaarsete valdkondade paradoks: need teemad pakuvad küll suurt populaarteaduslikku huvi, kuid sel viisil eri valdkondade vahel pendeldades võib sisuliseks teaduskoostööks olla raske leida teadlasi, kes mõistaksid püstitatud uurimisküsimusi lõpuni ega hakkaks tundma irratsionaalset hirmu oma valdkonna n-ö kaaperdamise pärast. Jaan oli vist esimene, kes EMTA muusikateaduse üksuses hakkas propageerima teadusartiklite ühisautorsust ning töörühmapõhist lähenemist, tuues selle jaoks osakonda edukalt ka institutsionaalse uurimistoetuse. Samuti aitas ta oma juhendatavate edukalt kaitstud lõputööd kaasautorina vormistada teadusartikliteks, pannes niimoodi aluse mitme praeguse muusikateadlase ametlikule akadeemilisele CV-le, mis omakorda lõi aluse jätkata õpinguid doktorantuuris. Matustel rääkisime sellel teemal muusikateadlase ja kirjaniku Brigitta Davidjantsiga, kes samuti oli Jaani juhendatav, ning jõudsime järeldusele, et tal oli hea vaist leida üles inimesed, kes suutsid mitte ainult doktorantuurist läbi tulla, vaid tõesti ka teadusesse jääda. Konkurentsipõhise rahastuse ja pideva institutsionaalse publitseerimissurve tingimustes pole teadlase elukutse mingi meelakkumine, vaid selles on paraku ka vaja toime tulla pettumuste ja kriitikaga, mis toob kaasa kurbust, ärevust ja enesehaletsust, olgu see siis objektiivselt põhjendatud või mitte. Selles reaalsuses võivad kahjuks peituda ka mõned põhjused, mis mõjutasid lõpuks Jaani vaimset tervist. Mina püüan tema kogemusest õppida ja seada oma mõtetele rangemaid piire, et mitte lasta enesehinnangul langeda, ning kontrollida töökoormust, et ennetada läbipõlemist.
Muusikapsühholoogia uurimisküsimuste formuleerimisel on vaja arvestada metoodiliselt eksperimentaalse ja empiirilise lähenemisega. Kontrollida saab üksnes piiratud hulka muutujaid ning uuringu tulemustena saadud järeldused peavad olema andmete-, mitte fantaasiapõhised. Muusika on tülikas uurimisobjekt, sest nii palju, kui sealt ka leiab mõõdetavaid aspekte, on see ikkagi kunst – osades aspektides küll ka praktilise rakendusega, kuid paljuski lihtsalt kogemuslikult esteetiline, emotsionaalne kuuldav kunst, mis on loodud inimeseks olemise kogemuse sellele osale, mis ei taha ega vaja alati isegi verbaliseerimist, mõõtmisest rääkimata. Siinkohal tulevad niigi interdistsiplinaarsele muusikapsühholoogiale omakorda “tugiteadustena” appi filosoofia, filoloogia ja semiootika. Kõigil nendel väljadel tegutses ka Jaan Ross. Eri valdkondade põimimine aitas tal paremini jõuda oluliste uurimisküsimusteni muusikas, millele oleks võimalik ja mõttekas vastata teaduslike meetoditega.
Mälestus Jaani Rossist ei kustu veel niipea. Teatele tema surmast on reageerinud kümned inimesed, kes lisaks kaastundeavaldustele jagavad sooje meenutusi ja lõbusaid lugusid. Jaan on olnud paljudele mitte ainult publikatsiooni kaasautor, kolleeg, ülemus või juhendaja, vaid ka hea sõber, mõttekaaslane ja mentor. Peab mainima, et ta ei peljanud ka eriarvamusi ega konflikte, aga samas tunnistas oma arvamuste muutumist ajas (näiteks muusikateraapia osas oli ta meie kohtumise algusaastatel kriitiline, kuid lõpuks leebus veidi). Jaan ei sallinud ebaõiglust ja eelarvamusi, näiteks akadeemilist russofoobiat, vaid pidas oluliseks publitseerida ka vene keeles, ning elas väga üle Ukraina sõja puhkemist, mis lõhkus akadeemilise koostöö võimaluste jätkamise vene kolleegidega. Ukrainale toetuse näitamiseks ilmus Jaan viimastel aastatel koosviibimistele alati Kiievi tordiga. Head teed, Õpetaja!
