“Puuluup – kaablid autos veel” – režissöör Taavi Arus, produtsendid Madis Tüür ja Madis Ligema, kaamera Taavi Arus, Frank-Leander Sapego, Aleksandr Heifets, heli Indrek Soe. Münchhausen Films / Davai Laama, 2026. Kestus: 1 tund ja 36 minutit. Esilinastus 3. veebruaril.
Mul on lihtne, mul on kerge. Kulutan oma elust vaid paar tundi. Käin kinos. Vaatan filmi. Kirjutan ausalt ja otse, mida ma filmist arvan. Saadan toimetajale ära ja kõik ununeb, teeb ruumi uutele asjadele. Filmi autoril on raske. Ta on teinud koos oma kaaslastega suure töö. Kulutanud väga palju raha. Võibolla ka teeninud veidi raha. Ta loodab, et film, mille ta tegi, on suur õnnestumine. Aga kui ei ole? Kas ta laseb kukla taga sellel mõttel tiksuda või keerab kella kinni? Kui aus ta on enda vastu?
Filmis osalenud inimestel, peategelastel on kerge ja raske. Nad ei vastuta tulemuse eest, või kui, siis vähesel määral. Nad tunnistavad endale siiski ilmselt kergemini kui filmi tegijad, kas tulemus vastab nende ootustele. Ja kui ei vasta, on sisimas pettunud.
Guugeldan, kuidas teisiti. Vikipeedia: “Puuluup on 2014. aastal loodud Eesti nu-folk-ansambel, milles mängivad Ramo Teder (sooloartistina tuntud ka kui Pastacas) ja antropoloog Marko Veisson.” Guugeldan veel. Eesti Filmi Instituudi kodulehel on kõnealuse dokumentaalfilmi sünopsis. Küllap on selle kirjutanud režissöör Taavi Arus: “Kaks keskealist meest, üks hariduselt antropoloog ja teine maalikunstnik, otsustavad hakata tegema Hiiu kanneldega ansamblit. Eneselegi pisut ootamatult saavutab nende looming kõigepealt kohaliku ja seejärel rahvusvahelise tuntuse. Tänu arhailisele poogenkeelpillile algas nende kõige rock’n’roll’im eluperiood.”
Puuluubiga – bändi ja selle tegijatega – on kõik parimas korras. Nende muusika on ehedalt omanäoline. Võib kuulaja kaasa viia. Film ei viinud mind kaasa. Ma ei tundnud kinos istutud 96 minuti jooksul ühtegi puudutust peale tooli seljatoe oma. Tulin seda vaatama ilma igasuguste eelarvamuste ja ootusteta. Aeg läks aeglaselt. Mul ei ole õigust kujutada või kirjutada filmi paremaks ja elusamaks, petta ennast, lugejat, ja mis peamine – selle tegijaid.
Aga. Meeldib või ei meeldi on lihtsalt hinnang. Kui käin niisama kinos või teatris ja tunnen, et meeldib või ei meeldi, võib sellest piisata. Sisimas olen tunnistanud filmi või etenduse elusaks või surnuks. Võin koju minna õnnelikult või pettunult. Aga kui olen võtnud kohustuse filmist või etendusest kirjutada, ei piisa äratundmisest elu või elutuse kohta. Pean suutma avada neid tagamaid, mis lasid mul tunda üht- või teistmoodi. Surnud asja puhul uurida haiguslugu, sümptomeid, mis saatuslikuks said.
Ma ei saa arvustust kirjutades asetada end väljapoole isiklikku dokumentalistielu ja -tööd. Ja miks peaksingi. Mitukümmend aastat filmitegu ehk annabki mulle pisut moraalset õigust teiste filme arvustada. Sest iga minu ligi neljakümnest filmist on ju ka keegi kunagi arvustanud. Olen vaadanud sellele valdkonnale paljude eri nurkade alt. Ka läbi surnud hobuse silmade.
Filmi tegija isik, isiksus, vaade, suhtumine filmitavatesse peegeldub resultaadis. See on professionaalse empaatia küsimus, mis saab välja kujuneda puhtinimliku empaatia pinnalt. Filmitav tajub filmi tegija energiat, suhet temasse, inimlikku loomust. Tegija loob psüühilise ruumi, milles töö hakkab toimuma. Retsepti ei ole. See töö jaoks sobiv ruum kas tekib või ei teki. Vahel võtab selle tekkimine aega. Vahel ei aita ka aeg. Intuitsioon on tohutu tähtsusega. Oma sisemise kompassi usaldamine.
Mis toimus “Puuluubi” filmis? Esimestest kaadritest filmi lõpuni tajusin distantsi autori ja filmitavate vahel. Barjääri, mis ei lagunenud. Loomulikkuse ja usalduse etendamist, mitte loomulikkust ja usaldust ennast. See ei ole etteheide peategelastele. Ilmselgelt tegid nad tublit koostööd. Hüppasid, kiikusid, ujusid ülikondades, püüdsid olla nii loomulikud, nii vaimukad kui võimalik. Püüdsid … Ja otsisid ja leidsid jututeemasid, mille puhul nad eeldasid või arvasid, et autorile võivad need olulised olla ja need võivad filmi jõuda. Ent mitte see ei ole alati ega enamasti peamine, millest räägitakse. Olulisem võib olla see, mis rääkimata jääb. Või kuidas räägitakse. Mida öeldakse sõnadega, mida ilma sõnadeta.
Mis seal salata, keskealine inimene on sageli paras pähkel avamiseks. Tema kaitsekihid on terved ja tugevad, soov näida parem ja ilusam, andekam, vaimukam ja targem on väga suur. Mulle on meeldinud vanadest või vanematest inimestest filme teha. Eriti kui raha filmi tegemiseks on väga vähe või peaaegu ei olegi, võib ka vähese aja ja vahenditega siiski üpris sügavale jõuda. Mul jätkub ülbust soovitada filmi tegijatele (miks mitte ka osalistele ja selle arvustuse lugejatele) vaadata paari minu tehtud filmi, kus see mul enda arvates on õnnestunud. Et aru saada, millest ma siin räägin. Need on “Sooviklassika viimane tund” ja “Urve Tauts. Muusika on kõiges süüdi”. Mõlemad on muusikafilmid. “Päike on hea laps” – see on kunagi Põhja-Ghanas tehtud film ja ehk tunneb Marko Veisson seda vaadates äratundmisrõõmu. Ta on antropoloogina sealkandis käinud. Kõik on minu teada “Jupiteris” nähtavad.
Lähedus, kontakti sügavus filmitavatega sõltub kindlasti ka sellest, kui suur on võttegrupp. Minu võttegrupp on juba pikki aastaid koosnenud minust endast, kaamera käes. Sellel on plusse ja miinuseid, aga need ei ole selle arvustuse teema. Egotripi lõpp.
“Puuluubi” film peaks olema muusikafilm, aga kummalisel kombel on selles väga vähe muusikat. Alles hakkas esinejate lugu laval edenema ja esinemisenergia avanema, kui see läbi lõigati ja toimetustega edasi kapati. Esitust vaid markeeriti. Eheda muusika usaldamine oleks filmile palju juurde võinud anda. Dialoogi, tegelaste juttu oli sageli raske kuulda. Lugesin tihti ingliskeelseid subtiitreid, et jutust aru saada.
Võibolla naljatamisi (aga võibolla väikese tõekaaluga) ütles Ramo Teder ühes intervjuus, et režissöör olla oodanud ja otsinud konflikti meeste vahel, isegi nende duo lagunemist – et läbi selle filmi jaoks konflikti leida. Küllap on see rohkem naljajutt. Ei tee “suur” konflikt filmi heaks ega jäta ka tegemata, kui ta sinna sobitub, küll aga võib selle tagaajamine palju kahju teha. Halle varjundeid, kihistusi, olemise hetkeks kinni püütud paradokse oleks võinud “Puuluubi” filmi jõuda. Elu usaldamist enam kui elu etendamist. Vähem vigurdamist, või siis nii palju vigurdamist, et seda metatasandil tunda saaks. Et oleks tajutav – selle vigurdamise taga on veel midagi, see on peitusemängu osa. See “veel midagi” hetketi nähtavaks ja tajutavaks teha.
Mitu arvustust on selle filmi kohta kirjutatud enne minu oma. Need on väga kiitvad ja tunnustavad. Film olevat suur õnnestumine. Kui nii nägid ja tundsid arvustajad, on asjaga hästi. Aga kui valetasid endale ja lugejale, on asi halvasti. Mulle tundub, et nad on enam arvustanud bändi ja selle liikmeid kui filmi iseseisva teosena. Näinud filmis autahvlit andekatele muusikutele ja tuntust kogunud bändile. Aga see on vaid tunne. Oma sisetunnet ma usaldan, ühegi teise inimese tunnet ma ei tunne.
