Haruldased äripäevad
Alati vaimustab, kui keegi teeb midagi rohkemat kui temalt tingimata oodatakse. Risto Joost on juba mõnda aega väga hõivatud dirigent maailmakuulsatel kontserdilavadel, ometi leiab ta aega tegelda sellise võrratu seltskonnaga nagu Voces Musicales, ehkki see on rangelt võttes harrastuskoor. Nende kontserdid on küll kaugelt kõrgema kvaliteediga, kui see kole määratlus võiks viidata, ega jää enamasti professionaalidele alla. 29. oktoobril kuulis Tallinna Jaani kirikus Johann Sebastian Bachi kõiki seitset koorimotetti ning tervikesitusena kõlas see pealinnas esmakordselt. Kontsert oli imekaunis, olgugi, et tegu on väga nõudlike kooriteostega.
3. novembril Mustpeade majas toimunud meeleolukal kammerkontserdil, kus Mati Turi (tenor) ja Martti Raide (klaver) esitasid Mozarti ja Mahleri laule, oli pianist kavalehe tarvis laulutekstid riimi tõlkinud. Kusjuures eestikeelne luule ei jäänud originaalidele tasemelt üldse alla. Kui märkad selliseid asju, läheb süda soojaks.
Kas olete mõnikord kunstinäitusel vaadanud mõnd suurt maali väga-väga lähedalt, näiteks midagi impressionistide loomingust? Te näete erakordselt selgelt, kuidas kunstnik on pildi loonud, kuidas on tõmmatud üks joon teise järel, kuidas järgnevad värvid üksteisele jne. Aga kas te hoomate kunstniku sõnumit, mida kõneleb teile pilt tervikuna, kui seda muljet üldse tekib? Just sellised mõtted tabasid mind, kui kuulasin Kalle Randalu esituses Brahmsi 1. klaverikontserti ERSO heategevuskontserdil 16. septembril. Niigi ulatuslik teos tundus veelgi pikem aeglaste tempode ning detailidele orienteerituse tõttu, ka raskepärane, “klaverisse sisse” mängumaneer võimendas aegluubis kulgemist. On maitseasi, kas selline mäng meeldib või mitte, üsna omapärane nähtus on see kindlasti.
Kui on soov vaimustuda orkestrimuusikast, tuleks kindlasti sammud seada Uue Tänava Orkestri kontserdile, elamus on garanteeritud. See kooslus on tegutsenud vähem kui aasta ning mina kuulsin nende ajaloo neljandat ja viiendat kontserti. Muusikud on väga noored, valdavalt EMTA ja Georg Otsa nimelise Muusikakooli õppurid ja vilistlased, dirigendiks noor ja väga võimekas Kaspar Mänd. Orkester areneb kiiresti, tehniline meisterlikkus oli oktoobris septembri kontserdi omaga võrreldes palju kõrgem. Eriti hämmastab mind aga nende noorte võime muusikast aru saada ja seda edasi anda. Võiks arvata, et Mahleri muusika nõuab rohkem elu- ja mängimiskogemusi, kuid kummatigi olid 24. oktoobril kõlanud Mahleri laulud suurepärase metsosoprani Tuuri Dede soleerimisel sellesügisese “mahleritöö” suurim elamus. Jällegi leidis kinnitust mu veendumus, et mitte vanus, vaid anne on määrav teose tuuma tabamise, pole olemas “noorte lugusid” ja “elukogenenumate teoseid”. Mind üllatab, kuivõrd Mänd usaldab oma veel üsna kogenematut orkestrit ja kui hästi nende koostöö toimib. Liigne vehkimine ja muusikuile oma nõudmiste pealesurumine võib muuta orkestrandid passiivseks ja tujutuks, just suurem vabadus tekitab tihtipeale aktiivsust. UTO mängib vaimustunult, suure energia ja kaasaelamisega, ehkki dirigendi liigutused on ülimalt ökonoomsed ja napid. Usaldus toimib, areng ja rõõm on silmanähtav. Mis muud kui tuult tiibadesse ja edu edaspidiseks!
Loe tervikuna Muusikast 12/2016
