Kuulaja ootused on mulle hästi teada. Kes huvitub kavast ja esinejast, kes ootab elamust, kes loodab lihtsalt meelelahutust. Paistab, et interpreetki, kasvõi teadvustamatult, teab neid ootusi. Ta koostab kava silmas pidades nelja kriteeriumi: soovi pakkuda uut (või unustatud vana), missioonitunnet (propageerida rahvuslikku), mängida oma lemmikmuusikat ja pakkuda ka seda, mida meelsasti mängiks vaid üksi.
Johan Randvere klaveriõhtu koosnes nelja helilooja muusikast ja pälvis tormilise publikumenu. Oli uudsust, oli missioonitunnet, oli kindla peale õnnestumist garanteerivat, oli isiklikkugi: Prokofjevi 4 etüüdi op. 2, Rautavaara etüüdid, noore Alisson Kruusmaa verivärske pala “Paberlilled” ja kontserdi põhiteos Tšaikovski “Suur sonaat” G-duur.
Pianist ei hellitanud oma kuulajat võimalusega järk-järgult muusikasse sisse elada ja esimesel hetkel tundus see üli-enesekindel: siin olen mina Prokofjeviga! Randverel on sellise muusika esitamiseks annet, et seda mängida haaravalt, kujundlikult, rohkete ootamatute üleminekute ja nüanssidega. Ja need etüüdid polnud mitte sõrmede lahtimängimine järgnevaks, vaid tõsiseltvõetav kontsertteos. Leidsid, et selles muusikas on nooruslik elav hingus, mis veab kaasa kujundilt kujundile ja sa ei mõtle enam tehnikale, vaid muusikale endale. Usaldad pianisti, kes mõistab seda muusikat sinust paremini ja tema usaldab omakorda sind – et suudad kohe selle teosega oma meeled avada. Helilooja oli igale oma etüüdile püstitanud erineva ülesande: esimese figuurid toetusid Brahmsile, teine baseerus heliredelite sõrmetehnika arendusel, kolmas oli üles ehitatud polüfoonilises stiilis kolme kontrapunktilise teemaga ja neljas etüüd pani vasaku käe mängima oktavitehnikas. Nii oli – nagu sai teada kavalehest – lahendanud oma etüüdid 18-aastane Prokofjev ise.
Allison Kruusmaa esiettekandele tulnud palas “Paberlilled” näitas pianist end noorte heliloojate toetajana, kes avab uues teoses avastamist ootavaid väärtusi. See on ju väga põnev! Õrnad, hooti liikuvad heakõlalised helid panid mõttes pealkirjale lisama sõna “tuules”.
Kas Tšaikovski “Suur sonaat” oli väljakutse või oli kogu kontsert ühe arenguperioodi ülevaade noore kunstniku loometeel? Kontserdi esimese poolega võrreldes jõudsime siin sootuks teise muusikamaailma. See teos, mis klaveril kõlab nii orkestraalselt, et lausa kuuled pille ja pillirühmi, lasi pianistil esile tuua kogu oma intellektuaalse, tehnilise ja emotsionaalse potentsiaali. Kõlajõud oli võimas, aga ka Tšaikovski lüüriline, tunde-ehe pool kõlas siiralt ja kütkestavalt. Publik oli võlutud ega tahtnud pianisti niipea minema lasta. Ka lisapalad olid üldpilti täiendavad – kõnekad, sobivad ja kuidagi talle omased: Artur Lemba “Fantaasia eesti rahvaviisidele” ja Jaan Räätsa mõneti prokofjevlik ja tubinalik tokaata.
Ka Rautavaara etüüdid kandsid igaüks üht tehnilist ülesannet, nimetus igaühel “spikriks” juures: tertsid, septimid, tritoonid, kvardid, sekundid ja kvindid. Kasutaksin siingi samu arvamusi Randvere suutlikkuse kohta mängleva kerguse ja näilise lihtsusega ületada tehnilisi keerukusi, nii et muusika olemus selle juures alles jääb. Küllap mõjub siin tehnilise sära kõrval ka pianisti lavasarm.
