Ytleme ta nime ja mõtleme – hilisnõuka alternatiivne agulinoorus, nende maailm, vabadusetung ja riietus. Augusti keskel möödus veerand sajandit sellest, kui Läti rannikul, Sloka – Talsi maantee 35. kilomeetril sõitis enne keskpäeva Janis Fibiksi Ikarus-bussile kurvis sisse Moskvitš. Seal istunud asiaatlike näojoontega mustas riides juht hukkus kohe. Samal päeva õhtul ilmus Moskvas, Arbatil yhele seinale teade “Tsoi on surnud”, millele järgnes kohe tähendamissõna “Tsoi elab”. Ja sellega on raske vaielda. Teade sai aluseks miljonitele ka tänini Eestis esinevatele graffititele. Mitmes vene linnas on “Tsoi seinad“, omalaadsed templid, kuhu noored kogunevad ja mille juurde pannakse selle mehe lyhikese elu mälestuseks pooleks murtud sigarette. Tsoi matus põhjustas suuri noorterändeid Leningradi Novodevitši kalmistule. Yheksakymnendate alguses ööbiti ta haua juures telkides, rahvavool kangelaskalmu manu ei lakka. Pyhi paelu sidumas käiakse ka Ukrainas, Kiiovas yhe suure hõbepaju juures, mida on näha Tsoi ansambli Kino radioaktiivsel foonil yles võetud muusikafilmis “Vaheaja lõpp” (1986). Selle mehe lihtsakeste harmooniate ja hymnilise mõõtmega tekstide ning nyydseks rahvamuusikaks muutunud lugude järgi on tuhanded poisid õppinud pilli mängima. Temast on saanud punkpyhak, keda vaagib nii mässuline noorus kui ka ta endised eakaaslased, juba pensionieelsusse kalduv kontingent. Kinomaanide fanatismini kyyndivat truudust oma iidolile võib võrrelda vaid mozhead’ide (Morrissey fännide) omaga.

Legendi sünd

Legend algas tagasihoidlikult yhes Leningradi magalarajooni ylerahvastatud korteris.

Seal see poisike korea verd insenerist isale ja blondi, patsiga kehkaõpsist emale syndis ja läbikäidavas toas kasvas. Oli endasse tõmbunud. Õppis rahvakunstikoolis puunikerdamist ja tänavatel punki ning võttis varsti sihikindlamalt kidra kätte. Kuna tarifitseerimata bände ametlikule lavale ei lubatud, alustas varane Kino kaheksakymne esimesel kodukontsertide ehk kvartirnik’utega. Peale Viktori kuulus sinna Ljoša Rõbin ehk Rõba, rytmigrupp muutus pidevalt. Tsoi otsis kaua õiget koosseisu. Rõbin elas ta lugudesse kyll sisse, kuid oli muusikas rohkem tagasivaatav ja omade ambintsioonidega. Ansambel Akvariumi poiste ja nende helimehe Andrei Tropillo stuudio kasutamine oli samuti libe tee – Tsoi laulud said seal pisut hipiliku-psyhhedeelse sound’i, paar lugu kõlavad lausa nagu Akvarium.

Loe edasi Muusikast 10/2015

Samal teemal

Tori Amose draakonid
Tori Amos.
Foto Kasia Wozniak

Tori Amose draakonid

Maikuus esines Tallinnas Alexela kontserdimajas üks 1990-ndate aastate suurimaid singer-songwriter’eid, ameeriklanna Tori Amos. Reklaaminappusest hoolimata oli…
Kolm pilku Sir Simon Rattle’ile
Sir Simon Rattle.
Foto Astrid Ackermann

Kolm pilku Sir Simon Rattle’ile

Eesti Filharmoonia Kammerkooril (EFK) on olnud aastakümnete jooksul võimalus töötada väga paljude dirigentidega. Mõned…
Briti soulitar Olivia Dean mõjub kui sõõm värsket õhku
Olivia Dean Grammy auhinnaga.
Foto Michael Buckner / Billboard

Briti soulitar Olivia Dean mõjub kui sõõm värsket õhku

Briti lauljatarist Olivia Deanist on kujunenud üheksa tegutsemisaastaga üks…
Ivo Pogorelić – selge kõlavisiooniga pianist
Ivo Pogorelić.
Foto Andrej Grilc

Ivo Pogorelić – selge kõlavisiooniga pianist

1958. aastal Belgradis sündinud pianist Ivo Pogorelić alustas klaveriõpinguid oma kodulinnas,…
Ajakiri Muusika