6. detsembri sombusel õhtul seisis KUMU auditooriumi laval minimalistlike toalampide keskel Estonia klaver ja Anne Erm hakkas algavat kontserti tutvustama.
Lavale tuli vaba, kuid euroopalikult elegantse olekuga poola pianist Marcin Masecki. Musta džemprit tasakaalustasid klassikalised viigipüksid, sarnaselt riietusega kombineeris Masecki kontserdil klassikalist harmooniat vabameelse mässumeelsusega. Eksperimentaalset džässi viljelev ja Pawel Pawlikowski mitmele Oscarile esitatud filmi “Külm sõda” heliloojana tuntust kogunud Masecki esitas seekordsel “Jõulujazzi” kontserdil omalaadses võtmes Chopini nokturne. Ta säilitas suurmehe kirjutatud muusika tuuma, lisades sinna passaaže, mis mõjusid kui jõulukaunistused pimedal talveõhtul.
Masecki alustas helilooja varasemate teostega ja lõpetas hilisemas loomejärgus loodutega, kokku kaheksa nokturni ja “Hällilaul”. Ebatavalisena mõjusid palade vahel räägitud tutvustused, milles pianist selgitas oma seost Chopiniga. Ta ütles, et hakkas heliloojat tõeliselt mõistma alles siis, kui kohtus Ghanas ühe kooravirtuoosiga. Masecki rääkis talle Chopinist ja oli üllatunud, et too heliloojast midagi kuulnud polnud. Ghanalaselt õppis Masecki, et traditsioonilise Aafrika muusika mängijad esitavad oma esivanemate muusikat alati iseenda tõlgenduses. Nii mõistis Masecki, et ka tema võib mängida Chopini endale meelepäraselt. “Sain aru, et ei pea püüdma meele järele olla heliloojale, kes suri 200 aastat tagasi.” Pianist meenutas oma klaveritunde, kus staažikad vanaprouadest klaveripedagoogid talle pidevalt rääkisid: “Laula, laula!” Sai selgeks, et Chopini muusika tuleb klaveril laulma panna. Esitusest õhkus vabadust ja muusikaarmastust, vastupidiselt pedantlikule soovile kõike kooliõpilaslikult õigesti mängida. Huvitava faktina – Masecki õppis neid lugusid kuulmise järgi, et vabastada end noodi kammitsatest.
Ei tulnud üllatusena, kui artist mitu korda tagasi plaksutati. Naerusui lahkus Marcin Masecki lavalt, jättes kõigisse midagi oma muusikaarmastusest.
*
Sarnast loominguliselt vaba ja nooruslikku elamust pakkus “Jõulujazzi” publikule äsja “Noortebändil” debüüdi teinud Kelly Vask 10. detsembril džässiklubis Philly Joe’s oma esimese EP esitlusega. Lugu “Cold/Golden” nägi ilmavalgust juba eelmise aasta 5. märtsil, aga nii eripärasel aastal on mõistetavad ka mõneti eripärased albumite esmaesitlused.
Kelly Vask mõjub siiralt ning vahetult, lausa häbelikult, kuid samal ajal õhkub tema olekust mingit sädelust. Tema loomingus on ühendatud popilikud meloodiad ja jazzilik alatoon. Meenutades teatud määral Billie Eilishit, on Vask suutnud endast luua originaalse kuvandi. Ta on laval ja muusikat luues üksi, kaaslasteks vaid elektroonika, klahvpillid ja muidugi oma hääl. Aga alati ei piirdu ta klassikaliste instrumentidega. Näiteks kirjeldas ta värvikalt, kuidas salvestas ühe loo tarbeks maal vanaema juures kapiukse koputamist ja toolide tekitatud helisid. Need tema muusikas kõlavad kapiuste koputused ja toolide kääksatused sulandusid koos klaaside kõlinaga Philly Joe’s baaris, inimeste sosinate ja jalgade kaasatatsumisega ootamatuks tervikuks.
Kelly Vaski looming kõneleb elust enesest, mistõttu on seda lihtne jälgida ja kuulata. Oma sõnul räägivad tema lood universaalsetest tunnetest. Iga inimene soovib olla ainulaadne, kuid selle kõrval kogeme hulka vahelduvaid tundeid, mis on omased kõigile. Põimides need tunded lihtsasti jälgitavasse ingliskeelsesse lüürikasse, loob Kelly maagilise ja mitmedimensioonilise helimaailma. Tundub, et temas on veel palju peidus. Kuulmiseni!
