Triin Ruubel, maestro Neeme Järvi ja Eesti Riiklik Sümfooniaorkester on meie muusikaelu tippnimed, kes ei vaja pikemat tutvustamist. Küll aga nende koostöös sel aastal plaadifirmale Sorel Classics salvestatud plaat, kus kõlavad Elgari viiulikontsert ja Stenhammari “Kaks sentimentaalset romanssi”. Tegu on suurepärase esitusega ning olulise panusega meie keelpillikultuuri.
Inglise helilooja Edward Elgari (1857–1934) viiulikontsert h-moll op. 61 pärineb 1910. aastast. Kontsert on kirjutatud Fritz Kreislerile, kes selle helilooja dirigeerimisel samal aastal Londonis ka ette kandis ja teos sai kohe väga menukaks. Kontsert on ulatuslik, kestab ligi 45 minutit ja on esituslikult väga nõudlik. Teos algab orkestri grandioosse sissejuhatusega, milles tutvustatakse lennukalt teemasid. Ühele neist on helilooja lisanud märke nobilmente ja Triin Ruubel oskab tõepoolest nooblilt edasi kanda Elgari voogleva muusika iseloomu, jäädes samas selgetesse rütmilistesse raamidesse. Edasipürgivale peateemale vastandub poeetiline kõrvalteema, mida Elgar nimetas “Windflower”-teemaks (tlk anemoon). Kuulates võib tõesti tekkida kujutlus tuules õõtsuvast õrnast lillest. Kui esimeses osas saab solist lasta särada oma tehnilistel võimetel, siis teine osa annab võimaluse demonstreerida kandvat tooni ja sooja vibraatot. Tunneteküllane cantabile laseb kõlada maestro Neeme Järvi ja solisti filigraansel fraasitunnetusel. Selles osas kumab peaaegu et Sibeliusele omast põhjamaist hilisromanilist kargust ja selgust, olles põgusaks vahepeatuseks enne tuisklevat finaali, mis on paras väljakutse igale viiuldajale ja kus Triin Ruubel näitab virtuoosset materjalivaldamist. Üksteise otsa kuhjuvad tehnilised võtted nagu kiired kvintoolid, oktavid ja deetsimid, arpedžod, ricochet’d, flažoletid ning akordid, olles justkui palett artisti tehnilisest pagasist. Näilist hingetõmmet pakub kadents, kus meenutusena kõlavad teemad esimesest osast, ning seejärel jätkub tormamine võimsa lõpuni.
Plaadi lõpetavad rootsi helilooja Wilhelm Stenhammari (1871–1927) “Kaks sentimentaalset romanssi“ op. 28. Stenhammar oli Elgari põhjamaine kaasaegne ning tema teos on isegi loodud samal, 1910. aastal. Esimene romanss A-duur järgib viieosalist ABACA vormi, teine on kontrastina f-mollis, mõjudes süngemalt ja dramaatilisemalt. Teos on hilisromantismile omaselt õhkavalt igatsev ning laseb kuulajatel nautida Triin Ruubeli külluslikku vibraatot ning sügavat tooni.
Ühele plaadile sobituvad need kaks heliloojat ideaalselt, kehastades tõelist hilisromantismi tunnetust. Selle tuuma oskavad esitajad – Triin Ruubel, maestro Neeme Järvi ja ERSO meile omakorda edasi anda, lastes tunnetel voogata loomulikult ja ülepaisutamata.
