Ilmunud on Tartu ülikooli kammerkoori CD Cyrillus Kreegi ja Tõnu Kõrvitsa loominguga, tegu on selle 50-aastase kollektiivi teise heliplaadiga. Salvestus oli plaanitud möödunud kevadele, ent katkutõbi lõi kavandatu vussi ja helid püüti lindile möödunud aasta juunis ja novembris. Miks ma seda mainin või miks see oluline on? Aga sestap, et ülikooli kammerkoori näol pole tegu professionaalidega, kel igapäevane töö iseseisvalt partiisid harjutada. On imetlusväärne, kuidas proove pikalt tegemata suudeti vormi hoida ja siis, võimaluse tekkides, õpitu meisterlikult realiseerida. Plaat on vokaalselt kõrgel tasemel sisse lauldud, tõsi, päris-professionaalse koori pärane see kõlapalett ju ei ole, aga harrastuslikkust pole siin ammugi mitte. Kõik häälerühmad on omavahel kenas tasakaalus. Eriti hõrgud on aga need mõned hetked, kui meestepool üksi jääb ja oma häältel naiste “katteta” heliseda laseb ja selles “alastuses” pole tõesti midagi häbeneda. Kui veel siiski midagi soovida, siis ehk mõnd kirgast sopranit sära lisama …
Valitud repertuaar on kahtlemata krõbe, harrastuskoorile tõeline proovikivi. Kreegi muusika on omamoodi narkootilise toimega, kus korra alustanult ei tahaks neist keerutusist ja kummalisist harmooniaist kuidagi välja astuda. Plaadile on temalt valitud 14 laulu, nende seas on nii üldtuntuid-palju laulduid kui vähem kuulduid ja vähemalt mulle ka mõni seesugune, mida varem ei teadnudki. On väga hea, et dirigent Triin Koch on just seda, tundmatut osa Kreegi muusikast soovinud välja tuua. Haabsalu helimeistri harrastuskoorile kindlasti krõbe polüfoonia on seljatatud nagu muuseas. Vaid mõne laulu puhul jäi pisut häirima tammuv liikumine, või oligi eesmärk sellist n-ö koraalilikkust rõhutada?
Tõnu Kõrvitsa oopust “Canticle of the Sun” (“Päikeselaul”, Assisi Franciscuse tekst, 2014) esitades koori kõlaruum avardub, muutudes helisevamaks, säravamaks. See tänulaul loodu eest pakub palju klastreid, mis nagu akordioni lõõtsast tõmmatuna kord valjenevad, kord kahanevad, nõudes kõigi häälerühmade tohutut ühtsust. See keeruline oopus peaks olema harrastuskoorile paras katsumuste rada ja on tõesti imetlusväärne, kui kaunilt see on ette kantud. Samas arvan, et lugu väärinuks kiriku akustikat, et kirkalt, vitraaživärvides särama saada. Minu andmeil on “Päikeselaulu” varem plaadistanud küll selle tellinud Lõuna-Mississippi ülikooli koor The Southern Chorale dirigent Gregory Fulleri juhatusel, aga Eesti kooridest peaks olema tegu esisalvestusega.
