9. veebruari õhtul toimus Tartu Vanemuise kontserdimaja saalis kontsert, kus pianist Andre Hinn kandis ette Beethoveni tsükli “33 variatsiooni Diabelli valsile” op.120. Selle sündmusega tähistati teose autori 250. sünniaastapäeva, nagu ka Vanemuise kontserdimaja katusorganisatsiooni Eesti Kontserdi 80. tegevusaastat. Kohalikus mõõtkavas oli tegemist veel ka erinevate kunstivormide omamoodi sünteesipüüdlusega, sest kõnealune klaveriõhtu laenas oma pealkirja “33 variatsiooni” Vanemuise teatri väikeses majas hiljaaegu kavas olnud samanimeliselt etenduselt. Beethoveni muusika kõrval oligi kahe sündmuse ühendavaks lüliks pianist, kelle esituses kõlasid fragmendid variatsioonitsüklist ka teatrietenduse sees.
Beethoveni “Diabelli variatsioonid” on teos, mida klaveriõhtutel väga sageli ei kuule. Põhjusi leiab kindlasti mitmeid, kuid kaalukaimad nende hulgas on küllap tsükli üliinimlik mastaap ja keerukus, mille tõttu nõuab teos ettevalmistuseks kindlasti rohkem aega kui mistahes sama autori klaverisonaat (“Hammerklavier” vahest välja arvatud). Seetõttu arvan, et sellise kavaga kontserdi toimumine Vanemuise kontserdimaja saalis oli juba omaette väike ime, seda enam, et õhtu peaosalise rollis võis kuulda siinsamas Tartus elavat muusikut ja head kolleegi Andre Hinni, kelle varasematest tegemistest tasub kindlasti meenutada CD-plaadi väljaandmist Beethoveni kaasaegse baltisaksa helilooja Christoph August Gableri teoste esmasalvestustega.
Kontserdikülastajatel oli võimalik soetada meeldivalt põhjalik kontserdibuklett, kust lisaks harjumuspärastele tutvustustekstidele võis lugeda Andre Hinni õpetaja prof Arbo Valdma originaalset ja teravmeelset ülevaadet esitusele tuleva teose loomisega seonduvatest tagamaadest. Leian, et see oli väga hästi valitud tekst, sest Valdma, kelle sõnameisterlikkus on üldtuntud, arbus ka nüüd ilmselt igaühe, kes lugema vaevus, kõlama hakkava teose kuulamiseks sobivasse eelhäälestusse.
Andre Hinni esituses jäi kõrva väga palju meeldivat. Tema loomupärane tõsidus ja soliidsus suhestusid hästi Beethoveni muusika kõrgintellektuaalsusega, mõjumata seejuures kuidagi kuiva või hingetuna. Selle teose ligi tunniajane kestus seab esitajale muusikalise vormi kooshoidmisel tõsiseid väljakutseid. Praegusel juhul oli interpreedipoolse kandva ja ülesehitava ideestiku olemasolu selgesti tuntav, selle väljenduseks võib lugeda niihästi kuulajate ajataju suhtelist kiirenemist kui ka kontserdijärgsete ovatsioonide entusiasmi. Nauditavad olid klaverimängutehniliselt nõudlike variatsioonide esitamise kindlus ja avar dünaamiline skaala, mis vajadusel täitis saali orkestraalse helimassiiviga, ja kus leidus ruumi ka väga vaiksetele kõlanüanssidele.
Siiski ei saa mööda ühest segavast asjaolust, mis kontserdielamust mõnevõrra varjutas. Selleks oli klaverimängijate suurim sõber ja vaenlane parem pedaal, mis tunnistas vähemalt sel õhtul põhiliselt ainult mustvalget maailmanägemist ja eiras kindlameelselt kõiki vahepealseid võimalusi. Õnneks on selline puudus kergesti kõrvaldatav ja lubab edaspidi suuremat tähelepanu pöörata artikulatsioonile, polüfooniale ja rütmilisele täpsusele, et jõuda selle suurepärase teose interpreteerimise elukestval teel veel kõrgemate kvaliteetideni.
