_page-0001.jpg)
Me oleme uhked oma laulupeotraditsioonile, ja samas me ise ei oskagi mõtestada selle olemust ega tähtsust eesti rahvusliku identiteedi kujunemisel, rääkimata Johann Voldemar Jannseni (16. V 1819–13. VII 1890) kui protsessi peaosalise hindamisest. Tänavu mais möödus meie Postipapa sünnist 200, järgmisel aastal 130 aastat surmast, aga eesti rahvas pole ikka veel suutnud tema tõelist suurust ja teeneid mõista ega talle juba poolteist sajandit osaks saanud ülekohut ja laimu heastada. Isegi tema ristinime, biograafia ja päritolu kohta pole üksmeelele jõutud, kui teatmeteoseid vaadata. Meenutaks üht hiljuti lahkunud isa Vello Salo 2012. aasta loengut (“Tartu Linnamuuseumi aastaraamat 2012”): “Mina väidan täna, et “laulev revolutsioon” sündis Tartus a. 1869 – laulupeol, mille tegi teoks Johann Voldemar Jannsen, rängalt laimatud ja unustuse hõlma jäänud mees, kellele EÜS ja Eesti rahvas võlgnevad korraliku biograafia.” Ta ei jõudnud seda ära oodata. Loodetavasti täidab selle lünga ilmuv laulupeo album.
Eesti laulupidude isa
Aga praegu vaatleme Jannsenit kui muusikameest ja eesti laulupidude isa. Lätlaste osava lobitöö tõttu kiputakse seda tiitlit küll omistama Jānis Cimzele (1814–1881), kelle teened Eesti alal langevad rohkem laulupeo järgsesse aega. Cimzet on Jannsen laulupeojärgses ülevaates esile tõstnud nooti tundvate koolmeistrite ja koorijuhtide koolitajana, aga seda oli ta ka ise, Cimze juures õppimata, ja tema enda Rääma vallakooli õpilastest olid juba mõnedki selleks ajaks koolmeistrid ja koorijuhid.
Jannseni haridusest rääkides piirdutakse meil määratlusega “iseõppija” ja viidatakse pastor Carl Körberile, kellele ta võlgnevat nii saksa keele oskuse kui tähelepandavalt hea muusikahariduse. Ilmselt oli aga alus pandud Vändra mõisahärra, Jannseni ristiisa peres, kelle ainukest pojapoega, tulevast kuulsat loodusteadlast Karl Woldemar Bernhard Ferdinandi (1822–1892) õpetas kodus ema ning kelle õpi- ja mängukaaslasteks olid Kõrtsi Ado lahtise peaga pojad. Jannsenil oli tõsine põhjus oma esimene raamat just Charlotte von Ditmarile pühendada. See oli esimene vihik tema aastatel 1845–1852 ilmunud ülipopulaarsest tõlkelaulude seeriast “Siioni kandle laulud” (kokku 1003 poolvaimulikku Krummacherilt tõlgitud lauluteksti, sobitatud tuntud kirikulaulude viisidele), mis meelitasid inimesi laulma ka mujal kui vaid kirikus ja palvemajas või kõrtsis, kus jorutati rahvalaule. Pikas eessõnas räägib Jannsen laulust, mis olevat “see kallis loodud asi, mis juba Algmisest peäle seatud oli, et ta igal ajal kiituse ja tänamisega Jumala imetegude kõrvas pidi käima”, ja soovitab igal ajal ja igas kohas laulmiseks sobivaid salme leida. Kui Jannsen oleks alustanud saksa keele õppimist alles 17-aastaselt Carl Körberi (1802–1883) juures (muusikutele hästi tuntud pastor Martin Körberi vend – Toim.), kes saabus Vändrasse abipastoriks 1835/36. aastal, polnuks võimalik kolme aastaga saavutada sellist lugemust ja perfektset keeleoskust, millest annab tunnistust tema esimene, kahekümneaastaselt alustatud päevik. Et Lõuna-Eestist pärinev ja pealegi kodumaast kaua eemal olnud Körber vajas head keelejuhti ning jagas vastutasuks oma teadmisi ja raamatukogu andeka, musikaalse ning rõõmsameelse külapoisiga, on küll väljaspool kahtlust, nagu seegi, et viimane tema juures tublisti täiendas oma silmaringi ja muusikalist haridust. Körber omakorda sai kirikule, kuhu esimene orel toodi koguduselt korjatud raha eest 1837. aastal, pooltasuta organisti ja kantori (eestlaulja). Nähtavasti Körberi vahendusel sai Jannsen teenistust lähedalasuva Carolinenhofi klaasivabriku saksakeelses koolis, sest kirikus vajati tema teeneid ainult pühapäeviti. Carolinenhofist on ta kirjutanud Körberile rea kaunis osavate joonistustega illustreeritud kirju, mida talletatakse kirjandus-muuseumis. Ühes neist teatab ta, et annab seal kellelegi muusikateooria tunde.
Lydia Koidula kirjutas oma Jannseni biograafias 1880: “Üks meelelahutuse abinõu on aga papale läbi kõigi aegade lohutuseks olnud – tema muusikahuvi! Jumala ja sule kõrval oli madam Muusika alati tema südamerõõmuks, ja kuhu papa iganes elama asus, seal asutas ta ikka endale lauluseltsi. Nõnda siin Pärnuski, kus ta juhatas eesti laulu- ja mänguseltsi. Neil Pärnu-aastail koostas ta oma partituurid ja lõi oma laulukogud, millele ta ise tekstid juurde tõlkis. Neid on terve suurepärane kogu, mitmed köited. Kõige süngematel aastatel laulis ta Issandale oma ilusaimad laulud: papa vähesed originaalkompositsioonid on rõõmus-usklikku laadi ja võrsuvad lapselikult usklikust südamest, mis rasketel tundidel oma Jumalat kõige vagamini meeles pidas!” Seda toetab ka Jannsen ise, kirjeldades neljas Perno Postimehe numbris Tallinnas 1857. a toimunud I baltisaksa laulupidu, millest ta ise Pärnu Liedertafeli lauljana osa võttis. 1866. aasta III Balti laulupeo instrumentaalmuusika kontserdist (seal esines üks Peterburi eliitorkester) aga kirjutas ta: “Mis seal mängiti ja lauldi, tegi inimese südamele tiivad külge; kord ajas kananaha ihu peale, kord oli jälle kui kiigutaks ema oma esimest lapsukest magama. Ka needki, kelle kõrvu ja südamesse palju kandlekeelekesi ei ole loodud, tundsid oma rindus midagi liikuvad, mis üksi lõbus ja ea muusika võib teha; sest ilusa mängul ja laulul on oma iseäranis keel, mis meie süda üksi mõistab.” Tütar Eugenie on oma Jannseni eluloos kirjutanud: “Juba tollest ajast aga ei andnud noormehele mõtted rahva käekäigu ja hariduse üle enam rahu ning unes ja ilmsi köitis teda unistus, teha midagi oma rahva heaks, mis veel nii vaene ja pimeduses oli. [---] Pikema kaalumise järel usaldas ta 1845. aastal pöörduda keiser Nikolai poole palvega ajakirja väljaandmiseks, see palve lükati tagasi. Viis aastat hiljem tuli jälle äraütlev vastus.”
Praktika aga nõudis rahva ühendamist ühise idee taha. 1857. aastal, alles kolmandal katsel saadud ajaleheluba võimaldas teha sel alal esimesi samme, kuid seda tellis Jannseni sõnul vaevalt neli eestlast tuhandest, kusjuures maarahvas jäi peaaegu kõrvale. Laul pidi saama tema äratajaks. Massilise eestlaste laulukultuuri tõstjaks sai just Jannsen, kes osutuski üheks mitmehäälse eesti koorilaulu pioneeriks, ja ei väsinud seda propageerimast ning lauljaid innustamast. Vändras oli ta asutanud segakoori ja rajas selle kohe ka Pärnus Eliisabeti kiriku juures. Paljudes kirjades ja mälestustes on juttu tema korraldatud eestikeelsetest kirikukontsertidest Pärnus, kus tema mõlemad tütred sopranit laulsid. Ka Vanemuise segakooris lõi kaasa kogu perekond. Nii on täiesti ülekohtune Jannsenit segakooride vastaseks pidada. Meeskoore asutama ja propageerima sundis see, et ametivõimud laulupeole moraalikaalutlustel segakoore tuua ei lubanud.
Uued mõisted Eesti ja isamaa
Poolvaimulike lauludega “Siioni kandle” järel andis Jannsen 1860. aastal välja 125 lauluga “Eesti Lauliku“ ja kaks aastat hiljem selle viisiraamatu, mis tolleaegset laulukultuuri tublisti tõstis. Need olid tõlkelised, tuntud saksa seltskonnalaulud, aga seal leidus juba veerandsada Eestit ja isamaad ülistavat sõnastust. Seda ei olnud veel keegi teinud ja see sõnagi oli võõras. Jannsen on pidanud avaluuletusele “Kus on mu Eesti isamaa?” lisatud märkuses seletama, et Eestimaa ei tähenda mitte Eestimaa kubermangu, vaid kogu seda maad, kus eestlased elavad, seega ka Põhja-Liivimaad. Just laulude kaudu sai see mõiste omaseks ja populaarseks, mida kinnitavad lauliku kiired kordustrükid. Ülejäänud sada laulu sisaldavad liedertafellik’ku klassikat, peamiselt loodus-, olme- ja armastuslaulude näol, muu hulgas ka Schilleri/Beethoveni “Oodi rõõmule”. Võime öelda, et eestlased said praeguse Euroopa Liidu hümni oma repertuaari juba poolteise sajandi eest tänu Jannsenile. Laulikus leiduv “Kallis Mari” on tänaseni tuntud rahvalauluna ning teatavasti hakkas Haapsalus kõrva ka Tšaikovskile. Väärib märkimist, et Jannsen pole eestindanud ühtki joogilaulu, mis moodustavad kaaluka osa saksakeelsetes laulikutes.
“Eesti Lauliku” eessõna iseloomustab tolleaegseid arusaamu. Nimelt ütleb Jannsen seal, et kindlasti hakkavad paljud teda hurjutama mõtte pärast pakkuda rahvale mittevaimulikku lauluvara. Aga rahvas laulab niigi kõigest; rahvalauludes leidub tõelisi pärle, ainult need rikutakse lõpmatu kordamise, aiduraidutamise ja kaasitamisega. Nii on täiesti ülekohtune teda rahvalaulude halvustajaks pidada.
Kõigi algatuste eestvedaja
Jannseni Tartu aastaisse mahtusid kõik ärkamisaja suuralgatused ja kõik nad lähtusid Jannsenite kodust. Aastatel 1857–1866 toimunud kolme baltisaksa laulupeo mõjul asus Jannsen propageerima eesti laulupeo korraldamist, leides selleks ka ettekäände, mida ei saanud maha teha – Liivimaal pärisorjuse kaotamise 50. aastapäeva tänulaulupidu. Sakste ja kirikuringkondades püüti siiski üritust põhja lasta. Kõigile vastutöötamistele vaatamata õnnestus idee ka ainuüksi tänu Jannseni energiale ning julgusele ja Koidula entusiastlikule ja ennastohverdavale tegutsemisele teoks teha. Sellel peol teadvustasid eestlased end ühtse rahvana, ja kõik järgnevad rahvuslikud arengud saavad siit alguse.
Alustada tuli oma ametlikult kinnitatud seltsi asutamisest, sest tarvis oli organisatsiooni, mis oleks kirikuringkondadest mööda minnes võtnud enda peale juubeliürituse jaoks loa taotlemise, organiseerimise ja vastutamise. Jannseni ettepanekul valiti Tartus loodud seltsi nimeks “paganliku eesti laulujumala nimi” (seda rõhutavad sakslased igal võimalusel). Vanemuise selts kujunes ühtlasi esimeseks ning kaua ainukeseks ja suurearvuliseks eesti haridus- ja kultuuriseltsiks, sest muud neil aastail asutatud eesti seltsid Lootus, Estonia, Revalia, Koit jne jäid kauaks vaid mõnekümne liikmega lauluseltsideks ega taotlenudki ühiskonna liidri rolli. 1865. aasta jaanipäeval kokku tulnud ja edaspidi seda päeva aastapäevana tähistama hakanud Vanemuise seltsi ümber kogunesid ajapikku kõik eestimeelsed jõud ning koos Eesti Postimehega ja selle lisade, eeskätt Jututoaga, mis oli sisuliselt meie esimene ilukirjanduslik ajakiri, sai temast kõigi algatuste eestvedaja, nagu laulupidu, eestikeelne teater, Aleksandrikooli liikumine, Eesti Üliõpilaste seltsi ja Eesti Kirjameeste seltsi rajamine, põllumeeste seltsid. Kõik see sai võimalikuks tänu sihikindla ja visa Jannseni ning tulihingelise Lydia Koidula ennastsalgavusele.
I üldlaulupeo repertuaar
Ametlik luba laulupidu korraldada jõudis kohale alles 20. veebruaril, kuigi see oli juba aasta algul välja antud. Nii jõuti hädavaevalt peolaulud trükkida ja välja saata, kõigil ümberkaudsetel oli julgus otsas, pealegi oli tegemist kahe järjestikuse nälja-aastaga. Muidugi ei maksa arvata, nagu oleks laule alles siis õppima hakatud, sest koorijuhtidel olid vastavad nimekirjad ammu käes ja noodid enamasti siin-seal varemgi trükitud. Eriti tuntud olid esimese päeva kavas olnud vaimulikud laulud. Programmis oli ka tõelisi pärle. Neli laulu kavast olid juba tuttavad “Eesti laulikust”; lõpus lauldi kaks Soome rahvuslaulu (Collan ja Pacius) ning kaks Kunileidi/Koidula laulu.
Vaimulikud laulud:
“Sind, Issand, meie kiidame” (G. Geissler)
“Taevas ning maa kaovad” (F. Brenner)
“Hõiska kõik see maailm” (F. J. Künkel)
“Tänu sul, Jeesus” (G. Neumann)
“See on kaunis lõbus hää” (C. Palmer)
“Issandat kiitke kõik paganad” (F. Brenner)
“Kõik taevad laulvad” (L. van Beethoven)
“Tere, tere, Jeesus Kristus” (W. A. Mozart)
“Nüüd rõõmu päev on käes” (C. Kreutzer) (EL,16)
Ilmalikud laulud:
“Eesti vennad, laulgem rõõmsast” (J. Stuntz)
“Oh mets” (C. Häser) (EL, 35)
“Mis hiilgab veel õhtul” (C. Kreutzer)
“Tere nüüd, sa kallis päev” (F. Mendelssohn) (EL, 50)
“Suur rõõmu päev on tulnud” (A. Zvyssig)
“Kui ju jõed rõõmsast jooksvad” (Häser) (EL, 27)
“Kui meie vaim siin linnu tiivul” (J. Kallivoda)
“Õhtu kellad” (F. Abt)
“Mu isamaa, mu õnn ja rõõm” (F. Pacius)
“Mu meeles seisab alati” (K. Collan)
“Mu isamaa on minu arm” (A. Kunileid)
“Sind surmani” (A. Kunileid)
Kuigi meil vahepeal levitati infot, nagu oleks vaid kolm laulu lauldud eesti keeles, esitas 800-pealine koor siiski kõik laulud eesti keeles. Pidu toimus kõigile takistustele vaatamata ja tõestas 15 tuhande pealisele publikule, et eesti rahvas on olemas ja võimeline suuri asju korda saatma. Saksa ajalehtede kommentaatorid olid tõsises hämmingus ja kirjutasid, et nad ei tunne kogu Euroopas nii andekat ja distsiplineeritud rahvast (politsei ei teatanud ühestki korrarikkumisest), kuigi mõni oli esialgu läinud peole vaid nalja saama.
Vikipeedia teatab I laulupeo kohta: “Laulupeo repertuaar põhjustas samuti vaidlusi. Mõni kuu enne laulupidu ilmus Jannsenilt “Eestirahwa 50-aastase Jubelipiddo-Laulud”. Samal ajal oli Carl Robert Jakobson avaldanud oma “Vanemuine kandle healed”, mis sisaldas valdavalt eesti algupärast laululoomingut. Jakobson ei olnud rahul Jannseni repertuaarivalikuga, öeldes, et see pole eesti laulupidu, vaid saksa laulupidu eesti keeles. Sellest hoolimata ei hakanud Jannsen oma repertuaarivalikusse muudatusi tegema. Jakobson laulupeole ei tulnud”.
Siin ei klapi ükski väide, peale viimase, sest Jakobson peole tõesti ei tulnud ja püüdis koguni teiseks peadirigendiks valitud Aleksander Saebelmann-Kunileidi veenda loobuma ja oma laule tagasi võtma, kuna tegemist olevat saksa peoga.
Jakobsoni noodikogumik “Vanemuine kandle healed. Nelja healega meeskoori laulud” I tsenseeriti Peterburis 28. mail 1869 ja ei oleks mingil juhul jõudnud lauljate kätte õigeks ajaks, kui tal üleüldse seda plaani oligi. See sisaldab kõigest viis Saebelmann-Kunileidi loodud või rahvaviisidele tuginevat meeskoorilaulu, kõik Koidula sõnadele: “Mu isamaa on minu arm”, “Mu isamaa, nad olid matnud”, “Miks sa nutad lillekene?”, “Sind surmani” ja “Kodu”. Laulupeo kavas olid heliloojalt juba varem saadud esimene ja neljas laul. Teine laul ei läbinud tsensuuri isamaa ränga mineviku kirjelduste pärast.
Pál Hunfalvy on kirjeldanud tunnet, mis teda ja kõiki osalisi avajumalateenistusel Toomeorus haaras: “Eesti rahvas peab pärast seitset ja poolt sajandit kestnud rõhumist esmakordselt üldrahvalikku pidu, tunneb end esimest korda rahvana! Ka peopaik manab esile nii minevikku kui olevikku. [---] Nende varemete all ja ümber laulab mitte vaevatud ja kättemaksu hauduv, vaid oleviku tänuga vastu võtnud ja tulevikku oma tublidusega kindlustav rahvas” (raamatus “Reis läänemere provintsides”, ilmus ungari keeles 1871, saksa keeles 1874, eesti keeles 2007 – Toim.). Samas, lätlaste nn laulupeol 12.–13. juunil 1869 oli vaid 150 esinejat ning kuulajateks sakslased ehk peenem rahvas. Mingist üldrahvalikust vaimustusest ega rahvaliikumisest, mille me Eestis võlgneme Jannseni ja Koidula väsimatule entusiasmile, polnud juttugi. Laulupidude traditsioon Eestis sai alguse enda vastandamisest võõrvõimule, kestis läbi venestuse surve ja oli oluliseks eneseteadvustamise vahendiks Eesti vabariigis. Identiteedi säilitamise rolli kandis see ka nõukogude võimu ajal (XII–XX laulupidu), aga praegu, juubelilaulupeo eel on Eesti, Leedu ja Läti laulupeod juba alates 2003. aastast UNESCO kaitsealuse maailma kultuuripärandi nimekirjas.
Eesti hümnist
Jannseni sõnastatud “Mu isamaa, mu õnn ja rõõm”, mis kanti ette esimesel laulupeol, on tänini meie rahvushümn. Sellest kirjutasin juba “Postipapas” (lk 176–178), kuid Jannsenile tehtav ülekohus kestab. Kõik meie teatmeallikad, ka Eesti Entsüklopeedia, väidavad, tuginedes August Annisti 1937. aastal Eesti Kirjanduses avaldatud artiklile Eesti hümni algupärast, et Jannsenile oli selle kirjutamisel eeskujuks Hiiumaa Reigi koguduse õpetaja Gustav Felix Rinne 1868. aastal ilmunud laul “Hioma- ehk issamaa laul”. Tähelepanuta on jäetud ka Küllo Arjakase kapitaalne lühimonograafia “Eesti hümn” (2012). Seepärast kordame peamist.
Väide Rinnelt laenamise kohta on faktiliselt vale, ja Annisti artikkel kubiseb muudestki vigadest, alates raamatu dateeringust, mis on kandunud ka kataloogi ESTER ja Endel Annuse teatmeteose “Eesti raamat” andmetesse. Annist on analüüsinud Rinne ja Jannseni tekste, ekslikult väites, et esimene oli trükitud 1868. aastal. Segadus on tulnud Rinne kogumiku “32 Laulo nelja heälega laulda…” kahest erinevast esikaanest ning tsensorilubadest nende siseküljel, vastavalt 21. novembril 1867 ja 18. märtsil 1869. Esimene jäi ilmselt mingil põhjusel enam kui aastaks kasutamata, aga siis oli nõutav uus luba. Kogumik on tegelikult ilmunud mitte enne 1869. aasta märtsi, kaanel on ilmumisaasta 1869. Eesti Postimees reklaamib kogumikku uute raamatute rubriigis 16. aprillil, 21. mail ja 12. juulil 1869. Annist on arvestanud vaimuliku tsensori 1867. aasta luba ja jätnud tähelepanuta Jannsenite otsekontaktid soomlastega. Ta on Jannseni sõnastust võrrelnud Runebergi rootsikeelse originaaliga, kuid mitte soomekeelse tekstiga. Näib, et ta polnud kirjutamise ajal veel tuttav pea samaaegse (ilmunud 1936) Oskar Looritsa saksakeelse publikatsiooniga Yrjö-Koskineni kirjavahetusest eesti sõpradega ÕES-i toimetistes. Neist kirjadest on selgesti näha, et Jannsen ja Koidula on 1868. aasta jooksul korduvalt palunud endale saata laulupeo jaoks soomekeelseid koorilaule ja neid ka saanud, mille eest Yrjö-Koskineni 1869. aasta märtsis koos peokutsega tänatakse. 1867. aasta suvel oli Yrjö-Koskinen koos Aino Kallase isa, magister Julius Krohniga (kes on “Maamme” esimese ja viimase salmi tõlkija, just neid on kasutanud Jannsen) kolm-neli päeva olnud Jannsenite külaline Tartus. Soomlastega suheldes, millega seoses Koidula on tollal tõlkinud mitu soome luuletust, oli kindlasti juttu Runebergist ja küllap lauldi ka “Maammet”, mis oli soomlaste rahvuslauluks alates 1848. aastast.
Aino Undla-Põldmäe on 1970. aasta artiklis “Koidula suhted Soomega” kindlaks teinud, et “Maamme” tuli Jannsenite koju 1867. aastal ilmunud H. Wächteri soomekeelsete neljahäälsete meeskoorilaulude kogumikuga, kust Koidula on umbes 1868. aasta lõpul teinud Jannseni jaoks teksti reaaluse tõlke saksa keelde. Undla-Põldmäe ei saanud tollal seda teksti lähemalt vaadelda, seepärast mainib ta artiklis ainult “Maamme” laulu, lootuses, et Glavlit ei märka seoseid keelatud Eesti hümniga. Koidula tekst on säilinud tema käsikirjades luuletuse “Eidekene hellakene” pöördel. See on üsna sõnasõnaline tõlge, mis katkeb kuuenda salmi poole peal. Kindlasti jätkus tõlge teisel lehel, aga see pole säilinud. Jannsen on kasutanud “Maamme” esimese ja viimase (Krohni tõlgitud) salmi motiive ning lisanud omapoolse kolmanda, millel pole Runebergi tekstis vastet, küll aga tema enda, Gildemanni “Lillekestes” (II, 1866, lk 5–6) ilmunud laulu “I s s a m a” esimese ja tulevase hümni viimase salmi vahel:
Jannsen:
Sa kallis issama,
Sind wötko Jummal õnnista!
Suil’ ikka rahho kinkida,
Ja sinno ülle walwada.
So ülle Jummal walwago
Mo armas issama,
Ta olgo sinno kaitsia,
Ja wötko rohkest õnnista,
Mis ial ettewöttad sa,
Mo kallis issama!
Rinne 6. salm:
Sul’andko Issand õnnistust,
Mo armas issamaa!
Ta armo silm so peale watago,
Kui pääw ta palle sul’paistago,
Ta Waim sind hoidko, täitko ka,
Mo armas Hiomaa!
Niisama vähe kui viimases salmis, on Jannsenil kokkulangevusi ka Rinne ülejäänud tekstiga. Täiesti võimalik, et Hiiumaa pastor, kus tollal eriti väikesaartel leidus veel palju rootslasi, kasutas eeskujuna Runebergi originaalteksti. Kindlasti aga polnud tema tekst Jannsenile eeskujuks.
Et Koidulal tuli ümber kirjutada ja redigeerida kõik laulupeo noodid ja tekstid, siis tuleb eeldada, et meieni jõudnud ladusas sõnastuses on ka tema käsi mängus. (Sellele muide juhtis minu tähelepanu Sirje Normet, mille eest talle suur tänu.) Igatahes võime öelda, et meie hümni tekst on isa ja tütar Jannseni ning Soome külaliste ühistöö vili, ja kindlalt loobuda Hiiumaa pastori vahendusest.
Kahju, et Eesti 100 aasta juubeli tähistamisel unustati “sihiajajad ning rajaraiujad”, nii et jäi mulje, nagu oleks riik tekkinud tühjale kohale, ja kordagi ei räägitud neist, kes eestlaste saamise kultuurrahvaks võimalikuks tegid.