_page-0001.jpg)
2013. aastal pälvis läti metsosopran Elīna Garanča, tänaseks juba elav legend, noorima naislauljana Viini riigiooperi tiitli Kammersängerin. Sellega tunnustati teda pikaajalise töö eest teatris, kus ta kümne aasta jooksul oli mänginud kaheksatteist rolli saja neljakümnel õhtul. Ei ole kahtlustki, et saksakeelne kultuuriruum on läti rahvusest tipplaulja omaks võtnud. Või ka teistpidi: ilma selle vanast kultuurist risti ja põiki läbikasvanud pinnaseta, mille tõmbekeskus on Viin, poleks Garanča saanud areneda selleks artistiks, kes ta täna on.
Käesolev hooaeg algas Garančale Metropolitan Opera Saint-Saënsi “Simsoni ja Delila” uuslavastusega. Pariisi rahvusooperis teeb ta rollidebüüdi Berliozi “Troojalastes”. Viini riigiooper ootab teda tagasi oma Mascagni “Talupoja au” produktsiooni. Kontserdisaalidest võib Garančat tänavu oodata veel näiteks Berliini filharmooniasse ja Carnegie Halli – Garanča on ilmselgelt oma sõiduvees.
Pinev vaikus lõppakordi ja aplausi vahel
Elīna Garanča sündis Riias muusikute perre, ema oli tal kammerlaulja ja isa kooridirigent. Teeotsa juhatasidki Elīnale kätte vanemad, kuid mitte ilma reservatsioonideta. 2007. aastal valminud dokumentaalfilmis “Elīna Garanča – Naturally a Singer. Portrait of the Iconic Mezzosoprano” (režissöör Claire Alby) tunnistab Elīna, et tema ema, tollane Läti rahvusooperi hääleseadja Anita Garanča, oli öelnud umbes nii: “Kui sa oled veendunud, et tahad ooperilauljana tegutseda, peab sinu materjali juures väga kõvasti tööd tegema. Sellel alal ei ole mõtet olla kaheksas või üheksas. Kas esimene või üldse mitte.”
Kui ema juhuslikult lootis, et Elīna selle peale ennast laulja raskest eluteest säästab, siis ta küll eksis. 19-aastaselt astus ta Läti muusikaakadeemiasse, äratas tähelepanu konkurssidel (1999. aasta Mirjam Helini konkursi võitja, 2001. aasta Cardiffi konkursi finalist) ja leidis kiiresti rakendust ansamblilauljana. Õpinguaastad veetis Garanča enamjaolt välismaal ja käis kodus Riias ainult eksameid tegemas. Tema esimene peatuspaik oli väikelinn Meiningen Tüüringi liidumaal. Sellele järgnes Frankfurt ja viimaks prestiižne Viini riigiooper. Aastast 2005 on Garanča vabakutseline.
22-aastaselt kodust ära kolida oli muidugi kõike muud kui kerge. “Ma ei rääkinud saksa keelt. Mul oli vaja korter üürida, paberimajandus joonde ajada, kindlustus taotleda. Meeleheitel helistasin ma alailma emale ja nutsin, et tahan koju tulla,” meenutab Elīna kerge muigega suunurgas, sirvides kastitäit vanu kirju. Meiningenis ulatusid rollid seinast seina: pudemetest nagu Kolmas daam “Võluflöödis” Octavianini Richard Straussi “Roosikavaleris”, millest on saanud Garanča püsirolle. “Ma laulsin Octaviani esimest korda 23-aastaselt,” jutustab ta ja lisab: “ma ei soovitaks seda mitte kellelegi, aga ma sain hakkama.” Viini riigiooperis väljakutsed jätkusid: majadebüüdiks sai võrgutaja Lola Mascagni ooperis “Talupoja au”: “episoodiline roll, aga ikkagi!” rõhutab Elīna. “Ma ei saanud ühtegi orkestriproovi ja mul oli hirm nahas,” tunnistab ta hiljem. “Ma pidin oma põlvi ohjes hoidma, et rõdu, kus ma seisin, värisema ei hakkaks.”
Elīna jutustab, kuidas ta Viinis Irina Gavrilovitši juures õppides häälega vaat et üliinimliku järjekindlusega tööd tegi: kolm korda nädalas erialatund, siis pikad päevad üksinda klaveri taga uusi võtteid katsetamas, uusi reflekse kinnistamas. (Filmikaadris vilksatab pilt Elīnast selili põrandal, paks sõnaraamat raskuseks rinnakorvil.) Väsimatu töö kandis vilja: Garanča vokaalne stabiilsus ja absoluutne üleolek materjalist võimaldab tal laval täielikult rollile keskenduda. Vaatajale ei jää silma ühtki traagelniiti – selle nõudliku, kuid mängulise žanri köögipool ei peagi saali näha olema.
2003. aastal tegi Garanča läbimurde ooperilaval Salzburgi festivalil. Covent Gardeni debüüt leidis aset aastal 2007 ning Metropolitani oma aasta hiljem. Käesoleval hooajal astub Garanča üles Dalilana Saint-Saënsi ooperis “Simson ja Dalila”. Lavastus on üksainus hunnitu tulevärk ja kostüümidraama; Garanča lavapartneriks on tenor Roberto Alagna, keda seob Elīnaga aastatepikkune koostöö. Kui esietenduse eel küsiti Garančalt, mis tunde tekitab temas, et pool maailma on näinud tema Carmenit kõrglahutusega ehk HD ülekandes ja saavad nägema ka Dalilad, ei tundunud, nagu Garanča oskaks sellest üldse midagi eriti arvata. Tema jaoks ei sünni nõidus kuskil valguskaablites, vaid pinevas vaikuses, mis jääb lõppakordi ja aplausi vahele. Selle hetke nimel läheb rahvusvahelise publiku tänane lemmik-metso õhtu õhtu järel uuesti lavale ja võtab ette uusi rolle.
Elu kahe ilma vahel
Elīna Garanča on abielus Gibraltarilt pärit dirigendi Karel Mark Chichoniga ja neil on kaks tütart. Ajakirjaniku küsimusele, kumb roll on raskem, kas ooperisolisti või ema oma, vastab ta: “Kui etendus ei lähe kuigi hästi, teeme me nii kaua proovi, kuni hakkab välja tulema. Emana ei ole võimalik proovi teha, kogu aeg peab improviseerima. Ma olen kogu aeg jooksus ja jään igale poole hiljaks. Me oleme abikaasaga kokku leppinud, et tema tõmbub oma karjääris natukeseks ajaks tagasi. Dirigent võib rahumeeli kõrge vanuseni töötada, aga lauljatel on “parim enne” kuupäev. Naise hääl on parimas vormis 40. ja 50. eluaasta vahel – nii et ma olen alles alguses!” Elīna Garanča tähelend on pikk ja kandev ning oma nutikast ja jätkusuutlikust strateegiast rollide valikul ei tee ta mingit saladust: “Loodus seab omad piirangud, aga metso puhul on neid piire võimalik nihutada. Võid alustada püksrollidest, Händelist, barokist ja Mozartist ning pikapeale, kui sul mahtu on ja sa pole ennast päris ära kurnanud, võid asuda rinda pistma Wagneri ja Verdiga.”
2013. aastal ilmus läti metsosopranilt Elīna Garančalt autobiograafia pealkirjaga “Eriti olulised on kingad” (“Wirklich wichtig sind die Schuhe”). Raamat oli kokku ajastatud Garanča esimese “best of” albumiga, võiks öelda, etableerunuimalt plaadikompaniilt Deutsche Grammophon. Aastast 2005 on Garanča nende hingekirjas, või nagu tiitel kõlab, eksklusiivne artist. Sellest ajast on Elīnalt kollase märgi all ilmunud kaheksa sooloalbumit ja viis täispikka ooperiplaati, kus ta on juhtivas rollis. Raamatut tutvustavat intervjuud alustas Garanča ülestunnistusega, et esialgu ei tahtnud ta elulooraamatut üldse kirjutada, kuna pidas end selleks liiga nooreks. Kirjastaja oli teda siiski meelitanud, öeldes, et tal on ometi nii palju jutustada. Sellele ei saanud Elīna kuidagi vastu vaielda. Natuke arvutanud, oli ta leidnud, et laulja eeldatava karjääri pikkuse juures on ta oma teekonnal täpselt poole peal – viisteist aastat laval – ja aeg seega küps esimeseks tagasivaateks.
Garanča esimest autobiograafiat tutvustab Austria kirjastus Ecowin Verlag järgmiselt: “Väike blond läti tütarlaps koristab vanavanemate talus suhkrupeete. Energiline noor naine pidutseb ja rihib otse tippu. Edasipüüdlik laulja rügab oktaavist oktaavi. Armastav ema sööstab mikrobussis koos lapsehoidjaga järgmisse ooperihooaega. Ja särava metsosoprani üle juubeldavad maailma kontserdisaalid. Kõike seda on Elīna Garanča. Oma esimeses raamatus jutustab staar-metsosopran oma elust kahe ilma – ida ja lääne, juurte ja tiibade, lapse ja karjääri, ande ja enesedistsipliini, kunsti ja elu – vahel.” “Kingi tuleb võtta maaläheduse metafoorina,” selgitab autor. “Kui inimene on maaga ühenduses, annab see talle kindlust eluga edasi minna. Et lendu tõusta, peab kõigepealt olema kõvasti maa küljes kinni.” Kodumaast Lätist räägib Elīna väga soojalt: “Mida vanemaks ma saan, seda rohkem mind sinna tõmbab, eriti maikuus, kui see on üksainus sireliparadiis, aga ma ei saaks seal püsivalt elatud. Ma saan oma koduigatsuse rahuldatud üheainsa õhtuga klaasi veini seltsis. Järgmisel hommikul võin ma olla juba nelja tuule poole kadunud.”
Pea nagu väike kompuuter
Garanča on suurepärane meediaga suhtleja. Mõtted lõpuni mõelnud, räägib ta väärikalt pikki sisutihedaid lauseid laitmatus saksa keeles, väike vallatu säde silmanurgas. On näha, et tegelikult kisub teda ikkagi teatrilavale. Isegi laulja sai temast sellepärast, et ta ei saanud esimese hooga lavakunstikateedrisse sisse. Hiljem avastas Elīna, et häälega on võimalik ooperis neidsamu tundmusi väljendada vaata ei täpsemaltki. Kui Garanča on laval rollis – olgu see Tuhkatriinu, Carmen või Dalila – ei ole see kunagi “ma tegelikult tulin siia laulma, aga eks ma moepärast katsu natuke näidelda ka, kui lavastaja nii kangesti tahab.” Vokaalselt perfektne sooritus on Elīna jaoks olulisim, kuid täpselt samasuguse põhjalikkusega on tal läbi mõeldud, tunnetatud ja ellu viidud mõtteline, kehaline ja ruumiline joonis. Tulemus on keskendunud, särav ja viimistletud. Just see ongi minu jaoks Elīna kui kunstniku juures kõige imekspandavam: kuidas ometi ühes inimeses on kokku saanud nii palju raskesti leitavaid omadusi: muusikaline täpsus, kandev tehnika, elegantne fraseerimine, dramaturgiline pädevus; kõige selle juures aga elurõõmus mängulisus, aukartust äratav lugemus ja küps isiksus. Elīna võib intervjuu käigus lahata mängleva kergusega Stanislavski meetodit, jutustada, kuidas ta pea etenduse ajal töötab “nagu väike kompuuter”, kus iga nüansi jaoks on oma programm, ja siis kerge muigega ohata: mulle öeldakse alailma, et ma mõtlen liiga palju!
Garanča ei lase ennast kuigi kergesti uuslavastustesse meelitada: “Need on kahekuune ajamahutus ja suur risk. Korduslavastuse puhul vähemalt tead, millesse ennast segad.” Talle on pinnuks silmas dirigendid ja lavastajad, kes “ei ole rahul sellega, mida sa teed, aga ei suuda sealjuures selgitada, mida nad sinust täpsemalt tahavad. Ma ei taha ennast üleval pidada nagu primadonna ja teha asju, nagu ma heaks arvan, mulle on vaja väljakutseid. Aga nad peavad oma nõudmisi põhjendama.”
Alby filmis näeme Elīnat harjutamas koos lavapartneriga stseene ühest koomilisest ooperist. Ühekorraga ta mängib, markeerib laulda, lavastab ja teeb tola, aga grotesksel moel on see samal ajal ülimalt professionaalne ja analüütiline. Uksel pöördub Elīna ümber, vaatab otse kaamerasse ja teatab: vaat niimoodi me lavastamegi! Pool tundi enne etenduse algust! Melu missugune! Garanča tunnistab, et tema elu teeb pisut keeruliseks, et seoses DVD-de leviku ja kinoülekannetega on ooperi visuaalne külg omandamas muusikalisest suuremat kaalu, sest kogu tema lavalisuse juures seisneb ooper Garanča jaoks siiski eelkõige laulmises. Ainult hästi lauldud etendus on tema jaoks saavutus. Samas tegutseb ta nüüdisaegses välimusekultuse käes vaevlevas show-bisnises väga vilunult. Elīna ei ole mingi museaal, kes ennast ainult taftist kleidis ja siidkinnastes näitab. Nauditav on ka kõrvalpilk fotosessioonidele Deutsche Grammophoni plaadümbriste tarvis. Seal on Garanča lakooniline ja pretensioonitu, mis puudutab kostüümi, poose ja ilmeid. Tema suurus kumab läbi ükskõik millise maski varjust.
Otsekohene ja maalähedane
Garanča rollisooritusi on Metropolitani põhjatust varasalvest lummav vaadata. Tema Carmen ei löö risti ette millegi ega kellegi ees. Ta võrgutab armutult, häbenemata olla vulgaarne ja ülimalt füüsiline, lauldes otsekui muuseas, ent – on tarbetu mainidagi –, täiesti laitmatult. Ja meil on võimalik jälgida tema iga näoilmet, kas kodulinna kinos või lihtsalt läpakast! Ooper ei toimu neil päevil enam ainult laval ega ole nähtav ainult neile, kes kõigi New Yorgi ahvatluste juures on otsustanud õhtu veeta Metropolitanis, vaid kõrglahutusega (HD) kogu maailmas – reaalajas ja igal ajahetkel pärast seda. Asjaolu, et Elīna on laval ja näitleb, kipub üldse meelest minema – tema kõikehõlmav üleolek saab kuidagi enesestmõistetavaks. Tasemevahe tuleb ilmsiks siis, kui tema etteaste kõrvale juhtub mõni õnnetu puine ansamblistseen. Just siis kerkib lavaaugust ajateenijate vilede saatel hurmava naeratusega relvastatud Garanča. Paljasääri, tolmune kittel lohakalt üle lillelise pluusi visatud. Habaneerat ei laulda lihtsalt punane nelk hambus. Oh ei, lavapartneriks on Carmenil hoopis plekkämber, kus ta esmalt lobistab kitlit, seejärel astub pikemalt mõtlemata jalgupidi sisse. Vett pritsib ja ligi tikkunud meesterahvad on pea kaotanud. Carmen ei pööra neile vähimatki tähelepanu, vaid laulab külma rahuga armastusest, kes on nagu metslinnuke ega lase end kergesti kinni püüda. Häbematult, külma rahu ja veendumusega, mis on omane inimesele, kes ei tule maailma suurtele lavadele ainult suurte ambitsioonide, vaid eluterve talupojamõistuse ja Brežnevi impeeriumis möödunud karastava lapsepõlvega.
Garanča otsekohesus ja maalähedus on ooperi pitsivahus väga teretulnud vaheldus. 2005. aastal usaldati talle Charlotte’i osa Andrei Serbani lavastatud Massenet’ “Wertheris”. Lavastus purustas kõik stereotüübid. Kui Goethe algtekst annab edasi ülitundlike noorte romantikute kannatusi kodanliku ühiskonna rüpes, siis Serban asetas ooperi XX sajandi keskpaiga naturalistliku melodraama võtmesse. Charlotte, keda valdavalt kujutatakse leinava märtrina, kelle määras armastuseta abiellu surevale emale antud tõotus, on Garanča tõlgenduses arhetüüpne hull koduperenaine: nikotiinisõltlane, salajoodik ja seksuaalselt rahuldamata. “Minu meelest ei ole Charlotte sugugi lihtne tütarlaps, kes on ustav oma kadunud emale,” selgitab Elīna. “Pigem on ta pöörane ja manipuleeriv. Talle meeldib olla iseenda võetud kohustuste ohver. Nagu Werthergi, naudib ta kannatusi. Nad on nagu kaks teineteise suunas kihutavat rongi, aga kokkupõrge jääb viimasel hetkel olemata.” Garanča leiab, et XIX sajandi prantsuse muusika on metsole üldse lai tööpõld ja usaldab talle rohkesti peaosi. “Harilikult on metsosopran õhtu jooksul number kolm või neli, tähtsamad rollid on kirjutatud sopranile ja tenorile, eriti itaalia muusikas. Seevastu lavastuslikult on meie, metsode, rollipalett minu meelest palju laiem. Sopranid kinnistuvad õige ruttu “vaeste surevate tüdrukute” osadesse, samal ajal kui metsod saavad mängida nõidu, litse ja mõrdu, mis on palju huvitavam!”