_page-0001.jpg)
Ajaloos esineb loojaid, kel õnnestub pea igast valmivast visandist sepitseda publiku ja pressi tähelepanu pälviv sündmus. Varsti on teosed helikandjal, välja antud trükitud noot. Taoline võidukas kombinatsioon sillutab tee ladusale levikule ning avitab, et taiesed ei satuks ajaloomälu kitsa valgusvihu soojast embusest unustuse põhjatusse pimekoopasse. Tuntuse saavutanud nimedega rööbiti teotseb samas aegruumis siiski ka heliloojaid, kes leiavad (olgu mõte õige või väär), et enesereklaam pole see, milleks neil soont ja soovi. Just niisugune, töös edasipüüdlev, ent propagandast hoiduv loojaisiksus oli Ants Sõber (1928–1995). Novembri lõpus täitus helilooja sünnist 90 aastat. Sel puhul võtkem vaadelda tema üht põnevamat teost, mis on küllalt erandlik nähe meie muusikaloos tervikuna.
Sangarlikku joont lisab järgnevale asjaolu, et oma mõtete muusade keelde tõlkimisega tegeles Ants Sõber vastutusrikka päevateenistuse kõrvalt. Töötades Eesti Raadio muusikasaadete peatoimetaja (1957–1970) ja hiljem Estonia teatri direktori (1973–1988) ametis, jäi mõistagi loominguks aega kasinalt. Sestap hoidis Sõber alaliselt ning pikaldase kannatlikkusega töös ambitsioonika vormikaarega suurteoseid, eelistades neid miniatuuridele. Materjali ja temaatika valikud kristalliseerusid pika aja jooksul. Nõnda valmisid kaks vormitugevat sümfooniat ning hulk kindlameelseid kammerteoseid (sealhulgas viis keelpillikvartetti), ent ka mõned kimbud liigutavaid ja lõbusaidki laule. Arvuliselt näikse loomenimistut valitsevat vokaalteosed: ooperi, opereti, kantaadi ja oratooriumi kõrval levilaulud, lastemuusika. Tähelepanu väärivad ka kammeransambli saatega laulutsüklid – pole need ju kodumaises muusikas kuigi levinud.
Siiski paistab Ants Sõbra teostega lähemalt tutvudes, et mõtlemise raskuspunkt lasus (vägagi ellerlikult) tõsisel instrumentaalmuusikal. Seda subjektiivset adumust näib kinnitavat helilooja kavavalik autorikontserdiks, mis kõlas tema 50 aasta juubeli puhul eetrisse jõudnud saates.1 Sinna mahtusid vestluse ja kantaadikatkendi kõrval 1. sümfoonia ning (toona veel ta ainus) orelikontsert. Mainitud saates sõnas Sõber selgituseks muu hulgas: “Heliloojat intrigeerivad tihtipeale ka need esitusvõimalused, mis meil on olemas. Kui nii vaadata, siis meil on praegu kaks väga head orelivirtuoosi, professor Hugo Lepnurm ja Rolf Uusväli. On täiesti patt jätta neid ilma uue repertuaarita. Võib olla, et üheks kõige tõhusamaks tööks sellel alal on viimati valminud orelikontsert.” Viimane ongi seesinatse põgusa suletöö vaatlusalis.
Kaks kõlahiiglast – orel ja sümfooniaorkester – esinevad koostöises põimingus kaunis harva. Eesti muusikast leiame taolisi taieseid umbes kahe käe sõrmede jagu: kaks Artur Kapilt, Peeter Laja ja Hugo Lepnurme kontserdid, Ants Sõbra kaks orelikontserti (teine küll keelpilliorkestri ja löökpillide saatega), Anti Marguste “Orelitoonid”, ulgueestlase Lembit Avessoni orelikontsert, sel sajandil lisandus Kristo Matsoni “Kaotatud ruum”, kus orelil siiski pigem värviandja kui solisti roll.
Ants Sõbra Orelikontsert (1975-76, lõppvariant 1978) on kirjutatud üsnagi sinfonia concertante laadis: soolopill ei võistle orkestriga, vaid sageli jätkatakse üksteise mõtteid, suhestutakse dialoogiliselt. Orkester kannab saatja rolli asemel tüsedat ideesisu. Erinevalt Lepnurme või Avessoni kontserdist esineb siin orkestri keel-, puu- ja vaskpillirühm täies koosseisus, lisaks on ilmekalt rakendatud mitmesugused löökpillid. Orelipartii pole tavamõistes efektselt soleeriv või virtuoositsev, aga sisuliselt küllaltki keskne ja väga ilmekas.
Helitöö telgmine temaatiline materjal esitatakse oreli sissejuhatuses, mis loob üpris pingelise ja äreva õhkkonna. Teatav paineline dramatism ei kao täielikult teose lõpuni. Kuuleme mitmeid iidse runolaulu laadis vihjeid meie mineviku helikangale, aga kõigest õrnadeks viideteks need jäävadki. Nimetatud elemendid kujunevad kolmeosalise kontserdi selgrooks, nii tehnilise algmaterjalina kui ka elamuslik-filosoofilises plaanis.
Sissejuhatuse järel asub orkester kuduma sonaadivormilist esimest osa Moderato assai. Orel kriipsutab orkestrile vastandatud kriipiva harmooniaga alla dramaatilisi sõlmpunkte, aga arengulugu suunab üldiselt orkester. Orelilt kuuleme veel pikkadel värvikatel orelipunktidel runotoonilist staatilist mõtiskelu. Kord teeb pillide kuningas seda üksinda, teisal ühes osavalt valitud orkestritämbritega (eriti kellamänguga). Orkestris esineb teisigi teemasid, mis on esimese osa vormi seisukohalt olulised, kuid need kaovad eelmainitud elementide varju, kuna viimased kestavad edasi ka teose järgmistes osades.
Teine osa Andante con moto algab hillitsetud traagikaga. Amorfse algusega sissejuhatuses kuuleme peagi avaosa kvardihüppelist materjali. Kasvava pinge haripunktil siseneb dissoneerivate kooskõladega orel, painavate akordidega lisandunud vaskpillid peavad maha väikese kahekõne solistiga. Orel kerkib aina enam esile, taustaks keelpillide heakskiitev arendus. Vahetult (attacca) algab kolmas osa Allegro brillante, mille keskmes on esimese osa sissejuhatusest pärit materjal. Rütmiline pulseerimine vaheldub oboe rahulikuma ja metsasarvede optimistlikuma meloodiaga. Järsu katkemisega antakse teed oreli kadentsile, mis vastu ootusi pole põhiilmelt kuigi virtuoositsev või särav, pigem hoopis staatiline. Peale pisut pidulikku kellalöömist sulatab kokkuvõtlik coda kokku kõik kõlanud teemad, joonides alla teose terviklikkust.
Kontserdi suurimaks vooruseks osutubki temaatiline ja vormiline ühtsus. Üldpilti tugevdab ja elavdab meisterlik orkestratsioon, mis laseb orelil ajuti orkestrisse sulada, teisal säravalt esile tõusta. Siiski jäävad kasutamata oreli väljendusvõimalused kogu oma laiuses, üldse on välisele efektsusele vähe tähelepanu pööratud (mida võib muidugi vaadelda nii eelise kui puudusena). Ka meeleoluliste kontrastide vähesus ja teose ängistav-ärev üldilme võivad nõrgema süvenemissooviga kuulajat pelutada. Ometi osutub Ants Sõbra orelikontsert kõige avarama hingusega ning dramaturgiliselt ühendatuimaks soolokontserdiks, mis kodumaises muusikas orelile ja sümfooniaorkestrile kirjutatud.
Kõnekad on ka orelivirtuoosi Hugo Lepnurme kirjaread: “Ja lõpuks (või alguseks) on Ants Sõbra Orelikontsert üllatavalt suurel määral eesti muusika. Seda ilma ühegi konkreetse rahvaviisita, ainult helilooja seesmisest loomulikust intuitsioonist kantuna. See teeb südame soojaks.”2
Südame jahutab taas maha asjaolu, et väärt teosest pole valminud ühtegi tiražeeritud plaadistust, kirjastatud noodimaterjalist kõnelemata. Huviline peab seega otsima välja ERR-i fonoteegist salvestuse, partituur puhkab muusikamuuseumi müüride vahel. Et interpreetide põhitegevuse hulka ei saagi kuuluda museaalides tuhnimine ja käsikirjade kohal kummardamine, pole vist üllatuseks. Niisiis peaks teose taaselustamiseks mõni kirglik organist ühendama jõud sõbraliku muusikateadlasega, kes aitab noodimaterjali korrastada. Tean ühte (nimesid nimetamata), kes abist ei keelduks...
2 Sirp ja Vasar, 1. XII 1978.