Saksakeelne eesti hällilaul

Ella Adaïewsky “Eesti hällilaulu” noodis seisab: “Wiegenlied (nach einem Estnischen Motiv)”. Klaveri taga laulu sõrmitsedes kõlab viis väga tuttavlikult, kõrvus hakkab helisema “Äiu-ää, magama nüüd jää ...”, noodist aga vaatavad vastu sõnad “Eia, Mutting, lass die Wiege gehen ...”.

Kammermuusikute eeloleval hooajal juba kümnendat aastat toimuva kontserdisarja ja suvefestivali “Mõisamängud” eestvedajana olen kasvanud kammermuusikale sobilike kaunite mõisasaalide imetlejast baltisaksa muusikakultuuri huviliseks. Eesti vabariigi taasiseseisvuse ajal on mõisate restaureerimisega käsikäes käinud ka varasemast põhjalikum süvenemine ajalukku, mis peitub mitmekordse õlivärvi- või tapeedikihi alt välja ilmuvas laemaalingus või küla pealt taasavastatud mõisa päritolu mööblitükis-tarbeesemes. Sellel suvel ongi meie festivali läbiv teema baltisaksa muusikakultuur. Otsides andmeid baltisaksa muusikaelu kohta, avastasin äärmiselt huvitavaid ajaloolisi isikuid, kellest mitmed vääriksid eesti kultuuriloos suuremat tähelepanu. Hämmastav, millised muusikud on tegutsenud siinsamas, meie Sagadis, Keila-Joal, Tormas, Põlulas ..., ja kui lähedased isiklikud sidemed on sidunud Eestit selliste legendaarsete tegelastega nagu Brahms, Tšaikovski või Liszt. Eriliselt jäi mulle silma Ella Adaïewsky (ka Adajevski, von Schultz-Adajewsky), kuna tema päritolu, elu ja looming on ka laiemalt seotud eesti kultuuriga. Samuti on tähelepanuväärne, et see XIX sajandil tegutsenud naishelilooja oli ka üks rahvaluule uurimise pioneere, mille kauniks ja sümboolseks näiteks on tema “Eesti hällilaul”.

Elisabeth von Schultz (aastast 1870 pseudonüümiga Ella Adaïewsky) sündis 1846. aastal Peterburis baltisaksa aadlike perekonnas. Tema isa Georg Julius von Schultz (pseudonüümi dr Bertram järgi tuntud ka nimega G. J. von Schultz-Bertram) oli sündinud Tallinnas ja kasvanud üles vanaisa juures praegusel Jõgevamaal Tormas Friedenthali (Rahuoru) mõisas. Seal omandas ta lapsena ka eesti keele ja estofiilsed huvid, tegutsedes hiljem silmapaistvalt mitmel suunal – arsti, kirjaniku, publitsisti ja folkloristina. Tema Põhja-Saksa päritolu abikaasa Theodora oli Peterburi tütarlaste instituudis klaveriõpetaja ja nii hakkas ka nende tütar juba kuueselt klaverit õppima, esiti ema käe all kodus, seejärel vene pianistide koolkonna kujunemisel olulist rolli mänginud klaverivirtuoosi Adolf von Henselti juures ning hiljem Peterburi konservatooriumis.

Kui vaadata “Eesti hällilaulu” väga klaveripärast ja maitsekalt komponeeritud klaverisaadet, siis see “reedabki” autori hea klaveritunnetuse. Kindlasti ei ole tegu igavleva mõisapreili ajaviiteks loodud hobi-heliloominguga ... 15-aastaselt Peterburis edukalt antud soolokontserdi järel eraldas tsaar Aleksander II noorele andekale pianistile stipendiumi. Järgnesid soolokontserdid mujal Venemaal, Poolas, Prantsusmaal, Inglismaal, Hollandis ja Saksamaal ning Baltikumis, eesotsas Eestiga. Huvitav ajalooline fakt on, et Schultzide mõisakohas Tormas tegutses tol ajal ka noor Carl Robert Jakobson, kes õpetas aastast1859 Torma kihelkonnakoolis. Just 1862. aastal, kui pianist oli sealkandis liikumas, läks Jakobson Torma mõisniku ja pastoriga vastuollu ning lahkus ametist. Võimalik, et just sellest ajast pärineb Jakobsoni sulest ka romantiline armastusluuletus pühendatuna Elisabeth von Schultzile. Kui lasta fantaasial lennata, siis – kas võis Tormas tekkinud arusaamatustel olla mingi seos ka poeedi ja noore andeka neiu suhetel?

“Eesti hällilaul” on kirjutatud hoopis hiljem, mil Ella Adaïewsky elutee oli viinud ta Eestist päris kaugele. Ehk on just nostalgia see emotsioon, mis peegeldub “Eesti hällilaulu” keskmises, minoorses osas. Laul on kirjutatud sümpaatses rahvusromantilises stiilis, kuid liialdatud pole ei nõretava emotsiooni ega asjatult vohavate rohkete nootidega, mis vahel iseloomustab rahvusromantismi ebaõnnestunumaid näiteid. Hõrgult napi muusikalise materjali vaheldumine dramaatiliselt mahlakama teemaarendusega viitab helilooja heale maitsele ja stiilitunnetusele.

Loe edasi Muusikast 7/2017