_page-0001.jpg)
Vladimir Alumäe 100. sünniaastapäeva puhul välja antud CD-plaadil on väga oluline osakaal Eesti heliloojate muusikal, eriti Heino Elleri loomingul. See on iseenesest ka väga õige valik, sest Alumäe tegi Elleriga väga tihedat koostööd ning oli väga paljude tema viiuliteoste esiettekandja. Seda pilti rikastavad Aaviku, Paulseni ja Lepnurme looming ning Sarasate, Suki ja Bartóki teoste esitused. Alumäe kirjutisi lugedes on selge, et tegemist oli väga avatud, uudishimuliku ja analüütilise muusikuga, kes oli oma ajastu autoriteet ja tolleaegse keelpillimuusika interpretatsiooni ning kõlakultuuri mõjukaim eestkõneleja. Just isikupära oli see, mida Alumäe muusiku ja pedagoogina interpretatsioonis kõige enam tähtsustas. Sellepärast oleks väga raske öelda tema salvestuste põhjal midagi üldistavat Teise maailmasõja järgse keelpillimängu kohta Eestis. Plaadile valitud teoste esituses on läbiv ja omanäoliselt äratuntav pehme, magus toon, isikupärane vibrato, siduv kantileen. Isegi kui kuulata Hugo Lepnurme “Variatsioonide” karakteersemalt artikuleeritud osi, Elleri “Cappricciot” või 1. sonaadi virtuoossemaid lõike, tundub, et vibrato kasutamine ja kõlaline seotus on Alumäele väga oluline ning kogu liigendus ja agoogika toimub valdavalt seotud kõla sees. Kõige suuremaks elamuseks ja väga heaks näiteks tema interpretatsioonist on minu jaoks Elleri pala “Männid” (klaveril Heljo Sepp). Siin lummab väga paindlik ja tundlik ansamblimäng, kujundlik mõtlemine ja julgus võtta aega. Kui võrrelda üldisemalt Alumäe mängu ja praeguseid suundi interpretatsioonis, siis tänapäeval on ehk kõlaline diferentseeritus suurem (vibrato, senza vibrato, varieeruv kontaktikoht), dissonantsid kontrastsemalt välja toodud, struktuur suuremate komadega liigendatud. Samas ei ole kerge leida musitseerimist, kus virtuoosne tehnika allub selgelt kujundlikule mõtlemisele. On kahtlemata tänuväärne, et Vladimir Alumäe interpretatsioonist on kokku pandud nii asjalik ja huvitav valik ning see Eesti keelpillimuusikahuvilistele hõlpsasti kättesaadavaks tehtud. Väikese kommentaarina tuletaksin meelde Alumäe 1960. aastate artikleid, kus ta on korduvalt välja toonud raadiosaadete talumatu kombe jätta heliülesvõtte aasta mainimata ning sellega interpreeti kompromiteerida. Loomulikult ei ole siinses valikus midagi kompromiteerivat, pigem joonistub välja Alumäe mitmekülgsus ja avatus. Siiski nõustun, et neidki ettekandeid oleks veelgi põnevam jälgida salvestusaega teades.