_page-0001.jpg)
Üheksaosaline tsükkel “Moorland Elegies” on Eestis tuttav omakeelse pealkirjaga “Lageda laulud”. Tegemist on 2015. aastal valminud suurvormiga, mis pälvis publiku poolehoiu ja aasta hiljem ka riikliku kultuuripreemia. Käesolev salvestus on tehtud teose esiettekandeaastal, kuid ilmus Soome firma Ondine märgi all alles tänavu.
“Moorland Elegies” on 54 minutit vältav suurvorm. Kuigi meeleolu ning vaate- ja lähenemisnurga poolest koherentne, pole selles läbivat dramaturgilist arendust ega “sündmustikku”. Selles mõttes leian, et tsükli igat osa võib vabalt võtta ka iseseisva viis-kuus minutit vältava helipildina. Kõrvits kasutab Emily Brontë tundeluulet, kus on valdavad looduskujunditesse tõlgitud hingeseisundid, mis ulatuvad nukrusest rusutuseni ja kus päike vaid harva pilve tagant piilub. Ikka pigem hämarduv õhtu, langevad lehed, pilvine taevas ja loojunud päike ... Muusika tõukub tekstikujunditest ja markeerib neid keelpilliorkestri faktuuridega, kus on madala registri ostinaatset rahu, kõrgemate pillide sünkroonset “üle taeva jooksevad pilved”-liikumist ja rahutut intervallikat. Nii lauljate kui ka kuulajate jaoks ebamugavaid suuri intervallihüppeid on palju, teost tervikuna kuulates võibolla veidi liigagi. Kõrvits on meisterlik orkestreerija, tema muusika (ja ka selle teose) üks suuri võlusid on meeleoluvarjundite ja “hingemaastike” kõlalis-faktuuriline detailirohkus ja vaheldusrikkus. Nagu öeldud, on “Moorland Elegies” mäng varjude ja poolvalgusega, tekstidest tingituna ei leia me siit ei õnnejoovastust ega elujaatust. Evi Arujärv kasutab bukleti tekstis Kõrvitsa muusika iseloomustuseks korduvalt väljendit “maagiline impressionism”. Eks selliste määratlustega on nagu on, meelde tuleb Pärdi kohta öeldud “püha minimalism”. Impressionistlik on helilooja käekiri kindlasti. Kas ka maagiline, sõltub selle mõjust kuulajale.
Esitus ja Tanel Klesmendi salvestus on ruumikas ja heas tasakaalus. Eesti Filharmoonia Kammerkoori kuulates torkab kõrva üsna (tõe)truu britipärasus – klaar kõla ning voolav-tihe fraseerimine ja häälikute ühendamine. Varem koori eripärana esile tõstetud tumedamat, lopsakamat kõla eriti ei kuule. Usutavasti-loodetavasti ujub see taas pinnale siis, kui koor laulab Rahmaninovi või Tormist.