_page-0001.jpg)
Kunstiliike sünteesivale tervikule ehk filmile muusika loomine nõuab tugevat ego ületamist. Sven Grünberg teab seda hästi. Tema kontos on umbes saja kolmekümne filmi muusika. Otsa koolis õppinud noormehel oli 1979. aastal progerock-bändi Mess liidrina muusikaline kogemus muidugi olemas, paarile multifilmile ka muusika tehtud, aga esimene mängufilm, millele ta muusika lõi, oli “Hukkunud Alpinisti hotell”.
Küllap jääbki saladuseks, missuguste kanalite kaudu nooruke ja ajahädas Sven Grünberg 1979. aastal Moskvas süntesaatori EMS Synth 100 taga otse universumi keskpunktiga ühendatud oli, aga tulemuseks on eesti muusika kõigi aegade kõige ülevamad, mõjusamad ja igavikulisemad palad.
Eelteismelise põngerjana olin ma ükskord päris hädas. Olin sõbraga käinud kinos vaatamas värsket Tallinnfilmi filmi “Hukkunud Alpinisti hotell”. Vendade Strugatskite raamatut olin juba lugenud, film meeldis väga ja meeldib seniajani. Kauaoodatud kontakt tulnukatega, igavikuline ja põnev moraalne dilemma, ent kõige sügavama mulje jättis ikkagi muusika. Me nägime küll tiitrites Sven Grünbergi nime, aga kahtlustasime ikkagi, et heliribas on poolsalaja kasutatud ka mõnda lääne artisti. Sõber oli vanem ja kogenum, tema arvas, et eks Pink Floydi.
Järgmised paar aastat oligi üks olulisemaid eksistentsiaalseid küsimusi see, kust pagan seda Pink Floydi saada. 1980. aasta Lõuna-Eestis ei olnud see eriti lihtne. Lõpuks õnnestus hankida Saksa DVst pärit uhke ORWO lint, mille ühel poolel oligi “Dark Side of the Moon”. Stereosalvestus ja puha. See oli väga hea küll, meeldis siis ja meeldib praegugi, kuid filmist kummitama jäänud lummavad meloodiad olid ikkagi paremad. Palun vabandust, Pink Floyd. Mis oleks juhtunud siis, kui Sven Grünberg oleks Tallinna asemel sündinud New Yorgis, seda on väga raske ette kujutada. Küll võis “Hukkunud Alpinisti hotell” panna paika tema edasise elusaatuse. Tänu sellele filmile võeti Grünberg NSVLiidu kinoliidu liikmeks ja selle delegatsiooni koosseisus õnnestus tal esimest korda külastada budistlikku riiki. Indias käis Grünberg aastal 1982 ja nagu ta hiljem on tunnistanud, said siis paljud asjad talle selgeks.
Kui kosmos tuli elutuppa
Proovime manada silmade ette seitsmekümnendaid aastaid. Laias ilmas toimuv jõudis meile siia raudse eesriide taha väga selektiivselt. Lahingus kosmose pärast oli Nõukogude Liit kõigele vaatamata USAle alla jäänud, kuna ameeriklased olid esimesed, kes said oma saapajäljed Kuu tolmu vajutada. Praktilisest küljest küll üsna mõttetud sammud, propaganda mõttes aga absoluutselt ületamatu tegu.
Kosmosetemaatika oli selleks ajaks, pärast aastakümneid katsetusi, end kinolinal lõpuks tõestanud. Juba 1968. aastal linastus Stanley Kubricku filosoofiline futuklassika “2001: Kosmoseodüsseia”, 1977 tuli Steven Spielbergi “Kolmanda astme lähikontaktid” ja samal aastal õnnestus Georg Lucasel stuudio üleolevast skeptitsismist hoolimata valmis saada “Tähesõdade” esimene film.
Nõukogude filmikunsti sekka sattus samuti ulmet, esimeseks Nõukogude Liidus toodetud sci-fi-filmiks peetakse Jakov Protazanovi Aleksei Tolstoi romaanil “Aelita” põhinevat samanimelist ulmefilmi (1924). Kosmose vallutamisest rääkivad filmid muutusid aktuaalseks pärast esimesi sputnikuid ja Juri Gagarinit ning jõudsid tippu koos Tarkovski “Solarise” ja “Stalkeriga”, mis mõlemad põhinesid sotsialismileeri au-
toritel, vastavalt siis poolakas Stanisław Lemil ja vendadel Strugatskitel. Sots-ühiskonnas oli teaduslik fantastika nutikas ja vitaalne alternatiiv painavale argirealismile ning ka tsensuur laskis läbi selle, kui ühiskonnakriitikaga tegeldi kuskil teisel planeedil või võõras galaktikas, mitte omal maal.
1970. aastatel õnnestus ka elektroonilisel muusikal viimaks veenda kuulajaid oma elujõulisuses. Karlheinz Stockhauseni kuuekümnendatel tehtud helieksperimendid sillutasid teed, Moogi esimesed analoogsüntesaatorid olid rännanud esmalt selle kümnendi hakul selliste progerock-bändide nagu Pink Floyd, Yes, Tangerine Dream ning Emerson, Lake & Palmer regulaarpilliparki. Kerkisid esile esimesed sooloartistid ehk üksikud mehed süntesaatoriga. Jean-Michel Jarre, Vangelis, Tomita ja Brian Eno. Kõik esindasid omanäolist, triivivat, hüpnootilist ja üsna ebamaist instrumentaalset helimaastikku. Eksperimentaalne art-rock astus sümbioosi popimustritega.
Loe edasi Muusikast 11/2016