_page-0001.jpg)
Usk ja usklikkus on põhjustanud selle praktiseerijaile ka hinge- ja vaimuhädasid. Siiski on see paljudele perekondlikel või ka keerdkäigulistel identiteediloome põhjustel ainuke võimalus. Mulle isiklikult sümpatiseerib loomulik-loomalik, animaalne tee enam, aga nagu öeldud, pole paljudel õnne, tervist ja eneseusku, et sel teel inimesena edeneda ja ennast teostada. Usk võib põhjustada pingeid lähedaste ja teiste inimestega, uskliku endagi sees, ent seda teevad meie paljukultuurilises ühiskonnas muudki pühendumised nagu eraklikkus, alkoholism jm. Samas annab usk inimesele tugeva selgroo millele läbi elu toetuda, ning on teiste inimeste suhtes väga heasoovlik ja abivalmis, armastav.
Pianist Joel Remmeli trio muusikud on tugevad. Heikko Remmel on ülitehniline kontrabassist, Aleksandra Kremenetski löökriistad õhkavad rõõmu ja lõbu. Kuid kõik järgib kontseptsiooni, puudutagu see siis jumalaarmastust või neidki noori mõistagi puudutavaid filosoofilisi küsimusi ja elu vastuokslikkust. Soovitan soojalt ka trio kontserdile minna – paraja rahu ja mõõduga kulgev sisemiselt terviklik, mõjuv muusika ja sisemise väärikusega intelligentsed, sarmikad esinejad tagavad hea enesetunde. Muusika üleüldiselt ja selle mõju, ükskõik, kas plaadil või kontserdil, koosneb mitmetest raskesti defineeritavatest, tabamatutestki komponentidest. Mulle meeldib see saladus.
Lõpuloo otsa peidetud boonuspala “Billie’s Bounce” on Charlie Parkeri originaalsalvestisest kaugel. Paratamatult, sest on teine aeg ja teine kultuur, pole sellist eksalteeritust. Lugu on heas mõttes hoolsalt kultiveeritud, euroopalik (nagu kogu plaatki), aga muusikud ammutavad oma jõu sarnasest allikast, saavad kannustust samast vaimust, millest ka religioossete Ameerika mustanahalistegi kultuur, ning on sellega kuidagi seesmiselt ühtne.