Sulam rahvusvahelisusest ja piirkondlikkusest on see, mis annab Haapsalu vanamuusikafestivalile erilise võlu. Juuli algul toimuv üritus leidis sel aastat aset juba 22. korda ning toimus, nagu ikka, Toomas Siitani kunstilisel juhtimisel. Samuti viidi selgi korral edukalt läbi põhimõte kaasata osalt noori, teisalt juba tunnustatud rahvusvahelisi muusikuid, nagu Ensemble Daimonion, mis on juba festivali püsikülaline, või Compagnia del Madrigale, kuid haarates kaasa ka kohalikku päritolu kunstnikke, nagu kammerkoor Voces Musicales ja Tallinna Kammerorkester. Ja ilmselt mitte juhuslikult ei olnud seitsmest kontserdist täpselt keskmine ansamblilt Vox Clamantis, mis on asutatud Tallinnas, kuid on juba ammu üks rahvusvaheliselt edukamaid vokaalansambleid.
Viimati mainitud kontsert ei olnud üksnes festivali keskpunkt, vaid koos ava- ja lõppkontserdiga ühtlasi üks kogu festivali kõrgpunkte, mis oli tänavu mitmel moel seotud neitsi Maarjaga. Täpselt 800 aastat tagasi hakkas neitsi Maarjale pühendatud Vana-Liivimaa kuuluma lahutamatu osana roomakatoliku kirikule ning seda tähtpäeva tuletatakse tänavu meelde ka mitmel muul üritusel. Aastal 1215 määras paavst Innocentius III, et Riia on piirkonna peapiiskopkond ja kolmest ülejäänust on olulisim Saare-Lääne piiskopkond. Ajuti oli Haapsalu isegi piiskopkonna piiskopi asukohaks. Linnuse varemetes asuv toomkirik meenutab seda aega ja on ka ühena kahest tänavuse festivali toimumiskohast justkui 800 aastat tagasi välja kuulutatud Maarjamaa sümbol.
Vaimuliku muusikaga kontsertidel tekib kergesti omavaheline seos. Kuna jumalaemast Mariast on kirikumuusikas palju lauldud, oli Siitanil terviklikku programmi koostada kindlasti ühtaegu lihtne ja samas keeruline. Lihtne, sest võimaliku muusika valik on lõpmatult suur – ja keeruline samal põhjusel. Kava nurgakivideks said lõpuks Mozart ja Monteverdi, Mozarti Salzburgi perioodist pärit vaimulik muusika avamiseks ja Monteverdi “Maarja-vesper” lõpetuseks. Ja erakordselt muljetavaldavana seisis nende nurkade vahel Vox Clamantise kontsert Jaan-Eik Tulve juhtimisel, kes oli koostanud kava pealkirjaga “Virgencita”, kus olid gregooriuse laulu ja keskaja varase polüfooniaga kokku pandud kaasaegsed kompositsioonid: Henrik Ødegaard, Arvo Pärt, Helena Tulve ja Tõnis Kaumann. See kontsert polnud erakordselt kõrgetasemeline elamus mitte ainult suurepäraselt disponeeritud vokaalansambli tõttu, vaid ka seesugune, mis täitis muusikaga 800-aastase vahemiku, alates Maarjamaa väljakuulutamisest kuni tänapäevani. Seejuures avaldas eriti muljet, kuidas keskaegne ja tänapäevane vaimsus muusikas kohtuvad, kuidas nendes teostes luuakse isegi teispoole kristlikku usku ulatuv vaikse meditatsiooni ruum.
Tõlkinud Virge Joamets
Loe edasi Muusikast 8-9/2015
