top of page

Harfimängija Lisanne Rull. FOTO GABRIELA URM / DRAAMATEATER

Tiit Ojasoo lavastatud enam kui 4-tunnine lavastus jutustab seitsme inimpõlve pikkuse Teeba kannatusteloo. Ütlen kohe, et kavatsen peaasjalikult rääkida selle muusikalisest kujundusest ning muud lavastuslikku käsitlen pigem vähe. Leian, et antud juhul on niisugune vaatenurk põhjendatud, kuna muusikal on siin minu suureks rõõmuks kandev roll. 


Etendustel on kasutusel ainult elav muusika, mida esitavad harf või vokaal, mis annab minu arvates väga olulise panuse etenduse mõjuvusse. Nii nagu tragöödiate õud valgub üle lavaserva otse publiku sülle ja ronib sealt tema südamesse, nii haarab ka elav muusika üle terve saali sind nendesse õudustesse. Nende kahe koosmõjul tekib õõvastav ja samal ajal kainestav kogemus, mille intensiivsus ei lase vaatajast lahti kogu etenduse vältel. Kuigi ainult elava muusika kasutamine on kui antiikaja traditsioonide taaselustamine, nõuab selle tõelise mõju realiseerumine enamat kui paljast võtet ennast. Kui mõtlen alles aasta tagasi samuti Draamateatris esietendunud “Macbethile” (seda on käsitletud ka kui muusikateatrit), siis tundub, et lavastaja Tiit Ojasoo jaoks on avanenud uus tööriistakarp, milles leidub läbitunnetatud muusika vägi ning teatav autonoomsusest tulenev kõikvõimalikkus. Piltlikult öeldes: kui enne nägi Ojasoo muusikat vaid kompamisi, siis nüüd silmast silma. Tulemus on midagi palju enamat kui puht illustreeriv taust: helikangas on tugevalt kokku punutud üheks mustriks ja nii tõuseb muusika etenduse sisu ja karakterite iseseisvaks kandjaks.

 

Etenduse avas harf katkendiga Bachi “Tokaatast ja fuugast” d-moll BWM 565, mis kõlas kui karm prohvetlik kuulutus tulevastest õudustest. Kuigi algul võib Bach paista antiiktemaatikas võõravõitu, peamiselt just antiiklaadide puudumise, aga ka väga trafaretse teosevaliku tõttu, mõistsin, et antiikteatris oli just oluline etteaimatavus ning üheselt mõistetavus (seegi, et hilisbaroki ajastu eeskujuks oli just Antiik-Kreeka, põhjendab samuti valikut). Antiikteatris käidi vaatamas kõigile detailideni tuttavaid müüte ja lugusid – kõik, mis juhtus laval, oli publikule teada juba enne, kui nad sammud teatrisse seadsid. Tegelaste emotsioonid, kavatsused ning tegevused olid selgelt välja artikuleeritud ning teksti, valitud muusika ja kostüümide kaudu juba n-ö ette jutustatud. Ei olnud sundi lavalaudadel lahti kangutada lavastaja kujutlusvõime salasoppides peituvaid kullakirste, et saada tänapäeval nõutav dopamiinilaks. Antiikvaataja otsis teatrist hoopis midagi muud kui kümne küünega ainulaadsust ja esmakordsust jahtiv tänapäevane vaataja. Nii oli ka see prohvetlik ning praegusel ajal liigagi tuttav sissejuhatus tegelikult palju rohkem “antiikne”, kui algul arvata oskaks. Muusika üks olulisi rolle antiigis oli ette selgitada ja sisse juhatada järgnev stseen ning seda võtet kasutati lavastuses läbivalt, tähendamata pelka illustreerimist – pigem kogesin mu enese empaatiavõime sisselülitust ning vaataja ettevalmistamist. Kiidan ka harfi valikut, mis vastas teksti temaatika suurusele ning ebamaisusele. Tuleb kõvasti kiita ka harfimängijat Lisanne Rulli, kelle hing oli tõesti terve etenduse jooksul igas taktis kohal. Piisanuks pelgalt harfimuusikast, et kohale minek oleks end ära tasunud. Samas, nii nagu sireenid antiikmütoloogias, võis harfimängu ilu liialt imetlema jäämine teataval määral ohtlikuks saada etenduse tervikule.


Antiiktragöödiates tavaks olevad võimsad ja üleelusuurused kujundid, mida lavastuses leidus mitmeid (mängimine dekoratiivse seinaruuduga), olid kohal ka selle etenduse muusikalises kujunduses. Nii liiguti kohe Bachist eesti rahvalaulu “Mehetapja Maie” motiivini, kusjuures nende “vahemaa” on üpriski lühike, sest harf on iseenesest nii eesti rahvapilli kandle kui ka antiikse lüüra ülesmukitud kasuõde. Sel moel eesti mütoloogiat antiigiga sidudes sobis “Mehetapja Maie” sisse juhatama “Bakhantide” lugu. Seegi n-ö etteseletav element tundus mulle õnnestunud ja õigustatud lähenemisena. Siit ka suur küsimus Undilt: kas inimloomus on sama ja muutumatu? Lood, mida leiab antiikkreeka tragöödiast, on juhtunud ka XVIII sajandi eesti talurahvaga … Mehetapja Maie ning Bakhantide kuninga Pentheuse tapnud ema Agave said kokku Hilje Mureli kehastuses. Regilaulu “Mehetapja Maie” hingestatud eeslaulmine Murelilt tekitas õudu, mõjudes regilaulu värsilises korduvuses, pikas kestvuses ja kaasnevas õõtsumises hüpnotiseeriva rituaalina. Sarnase hüpnootilise etteaste tegi ka Inga Salurand katkujubedusi kirjeldava rahvalaulu esitusega teises vaatuses. Neljast naisnäitlejast koosnev koor pakkus nii eesti rahvalaulu kui ka antiikteatri koori siduvat elementi. Nii nagu antiiktragöödiates etenduste vältel kasutati tantsu, laulu ja tekstiga sisuseletavaid koore, toimiti siingi, kuid eestilikus mahlas. Koor oli üks läbivamaid elemente kogu lavastuses, mis töötas muusikalise kujunduse karkassina. Ka eeslaulja hüpnotiseerivat laulu pakuti vaatuste jooksul mitmeid kordi, mis samuti tugevdas muusikakujunduse struktuuri. Neil hetkedel tundsin eriti, kuidas traagika lavalt mulle otse sülle voolab.


Hetk etendusest. FOTO GABRIELA URM

Hea leid oli ka Dionysose karakteriga läbi kõigi kolme vaatuse kaasas käinud ning tema koomilisust illustreerinud antiikmeloodia. Kohati ühines sellega ka eesti rahvapill jauram, mis oli harfi kõrval teine kasutatud pill. Tabasin endas kohe äratundmisrõõmu. Kui alustasime koolis sel õppeaastal antiikmuusika käsitlust, palus õpetaja meil lähemalt tutvuda Antiik-Kreeka muusikast aimu andva albumiga “Musique de la Grèce Antique” ansamblilt Atrium Musicae de Madrid. Kuulates tunnis koos seda plaati, ütles õpetaja, et kui meist keegi kunagi juhtub muusikalise kujundaja ametisse, siis see plaat pakub häid ideid kõige antiigiteemalise muusikaliseks kujundamiseks. Küllap on juhus, et selles etenduses Dionysosega seotud meloodia on kõnesoleva plaadi avalugu, mille ka kohe ära tundsin. Ei teagi, oli see kokkusattumus või said ka lavastuse muusikalised kujundajad omal ajal sama nõu ... Kuigi antiigile ongi väga omane ühe meloodia sidumine teatava karakteri ja emotsiooniga, tekkis siin rõõmus äratundmine, justkui oleksid Ojasoo, Türnpu või Rull meiega seal tunnis koos olnud. 


Seega võib üldistada, et kogu etenduse vältel põimiti ja varieeriti pidevalt eesti rahvakultuuri antiigiga, mis oli minu arvates nii õigustatud kui ka Mati Undi tekstis tegelikult juba ette antud. See võimaldas muidu ebamaised ja kauged lood meie lähedale tuua, isegi täitsa meie kõrvale istuma. Lisaks punuti erinevatest korduvatest elementidest kena struktuur, mille toel pääses muusika vägi ligi inimese tundlikkusele ja empaatiale. Olen siin teinud kõva kiidutööd, kuid tagasi mõeldes olen tõepoolest võlutud lavastuse värskusest ja võimest puudutada, milles oli tähtis roll just muusikal. Muidugi võib minu väidetele ja tundmustele vabalt vastu vaielda, kuid leian siiski, et mitmete võimaluste seast, kuidas sellist teksti muusikaliselt lahendata, on leitud vägagi põhjendatud tee.


Mati Undi “Vend Antigone, ema Oidipus”. Osades Lauri Kaldoja, Guido Kangur, Helena Lotman, Hilje Murel, Karmo Nigula, Raimo Pass, Mirtel Pohla, Teele Pärn, Gert Raudsep, Inga Salurand, Tiit Sukk, Taavi Teplenkov, Ursel Tilk, Priit Võigemast; kostüümikunstnik Jaanus Vahtra; helikujundajad Tiit Ojasoo, Anne Türnpu, Lisanne Rull; valguskujundaja Kaido Mikk. Esietendus 1. novembril Draamateatri suures saalis.


Comments


bottom of page