Tipptehnoloogia võimaldab koosmängu 4000 km kauguselt

Eesti muusika- ja teatriakadeemias toimus 12.–14. septembrini rahvusvaheline interaktiivsete ülekandetehnoloogiate konverents "Networking Performance Art Production Workshop" (NPAPW). Miks on siinne artikkel kirjutatud ajakirjale Muusika? Sest kõne all olnud tehnoloogiate eesmärk ei ole elavat esitust ära kaotada, vaid anda võimalusi, ja seejuures sugugi mitte ainult improvisatoorse loominguga või päris uutes loomeliikides tegelejatele. Artiklis ei tule juttu sellest, miks peaks kontserte või tunde tegema veebis, vaid tutvustatakse maailma, mis võimaldab näiteks koosmängu vajavat veebiõppetööd viia läbi palju paremini, kui ZOOM seda suudab, ja veelgi enam – suurendada ligipääsu muusikaõppejõududele ja -õpetajatele. Muusikute, kohalike omavalitsuste või muusikakoolide rahastustaotlused siin mainitud tehnoloogiate soetamiseks annaksid väga palju võimalusi regionaalse arengu suurendamiseks.

Artiklis tuleb juttu mh järgmisest: konverentsi taust, tehnoloogiate tutvustus ja valikupõhimõtted, kultuuriasutused ja Eesti rahvusvõrk, siin mainitud tehnoloogiate kasutuspotentsiaal Eestis; oma mõtteid avavad Irina Zahharenkova, Mihkel Poll ja Henry-David Varema. Seminari teemadest ja fookustest ei ole antud põhjalikku ja struktuurset ülevaadet, huvilisel on võimalik tutvuda ettekannetega EMTAVIDEO YouTube’i kanalil, kasutades otsisõna „NPAPW“. Seal kus võimalik, on teksti lisatud lõpuviited kas selgituseks või välislinkide loetlemiseks.

„Network Performance Art Production Workshop" (NPAPW)


Kolmepäevane NPAPW 2022 koosnes tinglikult kuuest osast: sissejuhatus algajatele, tehnoloogiate (loeng-)tutvustused, kontserdid, kunsti- ja haridusprojektide tutvustused, tehnoloogiate ja projektide töötuba-demod ning vestlusringid. Teemadega saab tutvuda kodulehel www.npapws.org ning eestikeelse lühitutvustusena https://bit.do/npapw22est.


NPAPW on igal aastal konverentsi vormis toimuv rahvusvaheline seminar, kus umbes 50-pealine kogukond tutvustab üksteisele interaktiivsete ülekandetehnoloogiate[1] uuendusi, jagab eri sündmus- ja arendusprojektide kogemuslugusid, arutleb võimalike tulevikuarenduste ja üldiselt tehnoloogia eri kontekstide üle, teeb demosid jne. Osalejad lähevad uute teadmistega kodumaale tagasi, jagavad oma asutustes ja organisatsioonides neid edasi ning aasta pärast kohtuvad taas. NPAPW-st osavõtvasse ja sellega valdkonda keskselt arendavasse kogukonda kuuluvad muusika- ja teatriakadeemiate õppejõud, haridustehnoloogid, IT-arendajad ja -tehnikud, kunstide valdkondade arendajad, esituskunstnikud jt.


Suur osa NPAPW 2022 osalejatest. Foto: Andrea Meloni

Seminari korraldavad vaheldumisi kaks katusorganisatsiooni: Euroopat ühendav GÉANT[2] ja USA-d ühendav Internet2. GÉANT’i kuuluvad 40 Euroopa riigi rahvusvõrgud (rahvusvõrkude inglisekeelne lühend on NREN), kokku 4000 TB (terabaiti) võrku – üle 10 000 ühendatud asutuse, üle 50 miljoni kasutaja iga päev[3]. Internet2 toimib sarnastel alustel.


Kuigi peamiselt on GÉANT ja Internet2 haridus- ja teadustöövõrkude liidud, on nende andmesidevõrkudesse ja samuti kogukonda, ühendatud ka paljud kultuuriasutused: teatrid, muuseumid, muusikakõrgkoolid, kunstiorganisatsioonid jt. Kuna NREN-võrk on turvaline, tavalisest kiirem/mahukam ja võimekam ning nagu GÉANT ise sedastab – „kunst on alati olnud tehnoloogia ja teaduse promootoriks“[4], siis on kunstide suunast saanud GÉANT’is eraldi tegevusrakuke (koordinaator Domenico Vicinanza).

Sissejuhatus algajatele


COVID-19 on toonud paljudele muusikat viljelevatele ja õpetavatele inimestele teadmise, mis on ZOOM ja mida see teha ei võimalda[5]. Tuntavad vajakajäämised võivad olla nt kuuldava heli madal kvaliteet või koosmusitseerimise võimaluse puudumine.


Audio-videoülekannete üks kõige suuremaid väljakutseid ongi võimaldada muusikutel koos mängida ehk siis ajastatus. Kui me Skype’i kaudu kõneleme või õhtustes uudistes väliskorrespondentide reportaaže kuulame, siis ajaline hilinemine kahe rääkija vahel on küll märgatav, ent sellest saab vaadata kõrvale. Kui aga kaks muusikut koos mängivad, on täpne ajastus eksistentsiaalne. GÉANT’i NREN-liikmete ehk siis rahvuslike võrguorganisatsioonide tegevusvaldkond on lai[6], aga muu hulgas arendatakse siin-seal ka just nimelt ülekande viiteaega ehk ülekande latentsust vähendavaid tehnoloogiaid. Eriti hariduses, aga ka kitsamalt esituskunstnike hulgas on tekkinud omajagu kogukondi, kes on NREN-ide võimalused avastanud ja GÉANT’i ning selle liikmesorganisatsioonide kaudu neid nüüd realiseerivad, oma huvi näitamisega inspireerivad GÉANT’i tervikuna ja NRENe eraldi astuma (sh teadusavastama) järjest kaugemale.

Niisiis, kui ZOOM’is või Skype’is võib olla poolesekundiline viivitus selle vahel, millal keegi räägib ja millal see kuulaja kõrva jõuab, siis näiteks programmis LoLa on see minimaalselt 1–3 millisekundit, mida inimkõrv eristada ei suuda. See teebki võimalikuks mängida pilli või laulda ühel ajal koos kellegagi, kes on kusagil mujal; näiteks õpetajaga Sibeliuse akadeemiast. Kuuldava viivituse puudumist nimetatakse ka viitevaba.


Heliedastuse minimaalne viiteaeg ehk inimkõrva kontekstis selle puudumine avardab võimalusi ka kõne esitamiseks – nt sõnateatri harjutamiseks (orgaaniliseks vaheldumisi kõnelemiseks). Kui lisandub ka pildiedastuse minimaalne viiteaeg ehk inimsilma kontekstis selle puudumine, tekivad võimalused nt koostantsimiseks nii tavaruumides, virtuaalreaalsuses kui ka miks mitte liitreaalsuses (vt nt „Echzeitkunstwelt“, Kònici teatri „Bruma / Net“).


Lisaks heli ajalise hilinemise märkamisele, on ilmselt enamiku selle artikli lugejate kõrvadele üsna suur vahe, millist tark- või riistvara heli edastamiseks kasutada. Kui muidu on allolevad helispektogrammid täpselt samad, siis vaadates iga spektogrammi ülemist osa, on näha, et ZOOM’i tavaseadistus lõikab kõrgemad helisagedused ära (tekib must „tühi“ triip). Kui lülitada sisse ZOOM’i funktsioon „original sound“ jm, muutub „pilt“ paremaks, ent näiteks LoLa vastu ükski joonisel olevatest tarkvaradest siiski ei saa.