Tintura + Arno Tamm. Kaugel üksi võõra rahva hulgas. Siberi eestlaste laulud / Tintura, Arno Tamm


Tintura vallutas paljude kuulajate südamed 2016. aastal oma imelise singliga “Liisa pehmes süles”, mis jõudis hiljem debüütplaadile “Ebaõiglase uni” (2018). Laul on lummav tõlgendus Kovaljova küla (Omski oblast) diasporaaeestlaste laulust. Kuigi laul oleks justkui täpselt sama viisiga, nagu meile sünnist saati pähe kulutatud rahvalik laul “Mu isamaa armas”, kõlab see Kovaljova naiste lisatud nüanssidega ootamatult võõralt ja jahmatavalt külgetõmbavalt. Karoliina Kreintaali ja Tintura tõlgendus säilitab delikaatselt Siberi naiste laulule iseloomuliku võõra ja omase segu ning loob sellele moodsalt uneleva tantsulise saate.

Eelmisel aastal ilmus Tintural koos mitmekülgse muusiku Arno Tammega uus plaat “Kaugel üksi võõra rahva hulgas”, kus on inspiratsiooni leitud Siberi eestlaste lauludest. Kõik plaadil vokaaliga lood on tõlgendused 2005. aastal (võrguväljaanne 2014) ilmunud väljaandes “Siberi eestlaste laulud” ilmunud lauludest. Selle antoloogia on koostanud folklorist Anu Korb, kelle juhtimisel on Eesti rahvaluule arhiivi jäädvustatud (ja ka kadumisest päästetud!) põhja- ja lõunaeestikeelsete väljarändajate pärimust Siberist ja mujalt Venemaa aladelt. Korb ja tema kolleegid on tänuväärselt järjepidevalt uurinud ja publitseerinud veel 2000. aastateks oma keele ja pärimuse säilitanud väikeste diasporaakogukondade pärandit. “Siberi eestlaste laulud” on laiendanud meie arusaamist eesti rahvamuusikast ning inspireerib jätkuvalt pärimusmuusikuid.


Plaat jätab esmamuljel vähem moodsa ja tantsulise mulje, kui oleks oodanud. Seaded on mõneti konservatiivsemad, mis tähendab ilmselt ka rahvalikumad. Siberi laulude uustõlgendustes on üldiselt loobutud nii algsest vokaalstiilist kui ka mitmehäälsusest, millest on muidugi kahju, aga maitse üle ei vaielda. Siberi naiste intensiivsete häälte asemel on meie kultuuriruumis harjumuspärasemad vokaalid ja kokkukõlad. Lauljad kasutavad pigem n-ö ilusat ja õrna häält ning teatud äraolevat naivistlikku stiili, milles on harjutud tänapäeval eesti rahvamuusikat esitama. Tõlgendamiseks valitud laulud esindavad pigem tuttavamat stiili, kus Siberi laulude võõrust ja eksootikat on vähem kuulda. Mõnedele lauludele on lisatud vestluskatkeid, needki on sellised üldised “Siberi eestlaste” omad, st laul ja sellele lisatud tekst pärinevad erinevatest piirkondadest. Plaadiga on kaasas kaunid postkaartidena mõjuvad välitööfotod Siberi eestlaste küladest, mille teisel küljel on publitseeritud diasporaaeestlaste tsitaate Anu Korbi raamatutest. See lisab natuke konteksti nendele imelistele lauludele ja ehk inspireerib nii kuulajaid kui muusikuid lisa otsima – Eesti rahvaluule arhiivis on Siberi eestlaste laule palju rohkem, kui seni avaldatud. Tintura plaat on mõnus sissejuhatus sellesse rännakusse.