Teise aastakümnesse koos maailma tippsolistidega. Elamusi Pärnu muusikafestivali neljalt kontserdilt


Festivali säravaim tippkülaline – Emmanuel Pahud koos Paavo Järviga. FOTO KAUPO KIKKAS

Mõned nädalad tagasi lõppenud Pärnu muusikafestivali avakontserti sisse juhatades märkis festivali tegevjuht Kristjan Hallik, et muusikasündmusega teise aastakümnesse jõudes tunnevad tegijad end juba palju täiskasvanumalt. Kindlasti vajutasid kaks viimast pandeemiast varjutatud suve nii korraldajate kui muusikute palgeile murekortse. Seda tänulikumad olid kõik asjaosalised ja muidugi ka andunud publik, et tänavu õnnestus siiski maha pidada üks korralik klassikapidu, mille juurde kuulusid tippsolistid, -dirigendid ja -orkestrid, maskideta täissaalid, kohvikud, pargid, meri.


Läti ja Eesti hea sünergia Arvo Pärti esitades

Avakontserdil, mida allakirjutanu kuulas Klassikaraadio vahendusel, tulid Sinfonietta Rīga ja dirigendi ning festivali kunstilise juhi Paavo Järvi esituses ettekandele Arvo Pärdi, Erkki-Sven Tüüri ja Ludwig van Beethoveni teosed. Orkestri kontsertmeister on Eesti Festivaliorkestriski aastaid kaastegev Eva Bindere. Viisteist aastat tegutsenud Läti üks aktiivsemaid nüüdis- ja barokkmuusikat esitavaid kollektiive Sinfonietta Rīga on Pärdi esituste eest pälvinud maailmas palju tunnustust, mis tipnes Grammy auhinnaga Pärdi “Adam’s Lament” salvestuse eest (koostöös Tõnu Kaljuste, Eesti Filharmoonia Kammerkooriga jt). Kontserdi avas Arvo Pärdi “Summa” (1977). Algselt häältele kirjutatud teose aluseks on ladinakeelne usutunnistuse tekst ja kodeeritud pealkiri oli tingitud nõukogude ateistlikust kontekstist. Instrumentaalversioon keelpillidele (1991) on aga topeltkodeeritud – sõnadeta, või siis hoopis koodist eemalduv, kuulaja mõttele vabadust jättev. Läti kollektiiv pakkus Paavo Järvi juhtimisel mööda pehmet keelpilli kõla kulgevat heas mõttes pingevaba esitust. Oli kuulda poognajõhvide kergelt sahisevat liikumist keeltel ja teos justkui ei alanud, vaid kestis juba enne kui dirigent käed tõstis.

Erkki-Sven Tüüri itaalia renessansi omanäolisima helikeelega madrigalilooja Carlo Gesualdo da Venosa (1566–1613) muusikast inspireeritud “L’ombra della croce” (2014) oli põnev üllatus helilooja loomingu kontekstis. Alguses markeeritakse lühikese lõigu jooksul Gesualdo sisend algmaterjalina, edasi arendab Tüür teemat aga talle omaste harmooniavõtetega, kuid prevaleerib sujuvus, polüfoonia ja kajaefektid viivad meid ajuti suurtesse katedraalidesse, mitmekoorimuusika aegadesse. Sinfonietta Rīga homogeenne pehme kõla oli siingi sobilik, kuid teose lõpupoole, rütmiliselt elavdunud kulminatsioonis, tabasin end mõtisklemast, kuidas võiks see kõlada Tallinna Kammerorkestri teritatumas ja meeletumas esituses.

Kontserdi esimese poole kulminatsiooniks oli kahtlemata Arvo Pärdi “Fratres” (1977/1992) meie ühe säravama viiulisolisti ja ka Eesti Festivaliorkestri püsiliikme Triin Ruubeli esituses. Ruubeli karge kõla ja loomulik vibraato klapivad hästi kokku Arvo Pärdi muusika esteetikaga. Teose dünaamiline ja vormiline plaan oli veenvalt kujundatud ning esitusest kumas läbi ka Gidon Kremeri kui paljude Pärdi teoste etalon-esitaja vaimu.

Paavo Järvi kogenud Beethoveni interpreteerijana laskis ka läbi raadio vahenduse aimata 8. sümfoonia ülielava ja karakteerse esituse taotlust, kuid järgnenud, Eesti Festivaliorkestri võimsate laivide taustal on raske siinkohal kindlal jalal seisvat kommentaari anda.


Noorte leedukate maagiline kontsert öö hakul

Pea igal festivalisuvel on programmi koostades püütud pakkuda midagi köitvat ka nooremale, ehk ka klassikalise muusikaga “teie peal” olevale publikule. Mõistan seda taotlust ja olen ka kuulnud sihtgrupilt vaimustunud kommentaare Kristjan Järvi projektide ja koosluste kohta. Seekord oli värskuse efekti kutsutud looma New Ideas Chamber Orchestra (NICO) Leedust. Väikest orkestrit, mis koosneb kuuest keelpillimängijast, juhib noor helilooja ja dirigent Gediminas Gelgotas, kes osaleb ansamblis lisaks dirigeerimisele ka pianistina.

Kuulda sai põhiliselt Gelgotase enda loomingut (kavas õigustasid end vaheldusena aga ka Kristjan Järvi ning Hildegard von Bingeni teosed), mille helikeel jättis erinevalt festivali kavas pakutud klassikalise ja popmuusika sümbioosist pigem põhjamaiselt mütoloogilise, karge, samas rütmiliselt aktiivse (tihti piazzollaliku) mulje. Oli huvitav tõdeda, et Leedu muusika (siiski mitte üldistada soovides, kuid hea oli seda nii tajuda) on päris laia servapidi meile lähedane – nurgeline, tuulepealne ja karm. Päris palju leidus ka meloodilisi palu (kava koosnes kümnest üheosalisest palast), õhkõrnu pianissimo’id, kuid tihti lõppesid needki karmimatel toonidel, katkestusega. Katkestused olidki oluliseks kujundiks nii kõlaliselt kui visuaalselt. Kollektiiv paneb suurt rõhku lavalisele olekule ja liikumisele, mõjudes instrumentaalteatrina (kõik teosed esitati peast!), mille väljenduslaad oli siiski väga väljapeetud ja mõneti steriilne. Kaasaegsete teoste peast esitamine pole tavaline praktika ning viib mõtted muusikute töötundide harilikust suuremale mahule, mis ühelt poolt tekitab imetlust, teisalt aga ka kahtlusi, kas ei võiks helilooja nõnda orgaanilist ansamblit/bändi “omades” neile võimekatele muusikutele ka loomingulisi vabadusi lubada, näiteks mõningat aleatoorikat improvisatsiooniliste lõikude näol.

Kasutatud oli ka teksti ja häält – helilooja ise kui preester oma sõnumiga ning keelpillimängijadki esitasid väga tihti vokaalpartiisid pillimängu ajal. Tekstid (ilmselt helilooja enda sulest) kõlasid küll inglise keeles, kuid neid oleks tahtnud lugeda ka kavalehelt. Esitusmaneer jättis mulje nende tähenduse olulisusest, kuid allakirjutanu jaoks jäid need akustiliste tingimuste tõttu asemantilisteks. Kokkuvõttes oli põnev õhtu, teiseks kolmandikuks kadus eelarvamus, kas see kütkestava ja ainulaadsena (raske on usaldada sedasorti kuluma kippuvaid omadussõnu) reklaamitud kontsert on päris minu tassike teed ja tabasin end lugupidamishoogudelt – nende noorte muusikute pühendumine, süvenemisvõime ja mängukvaliteet olid kaugel lihtsalt publiku võlumisest n-ö kergema muusikaga.


Peenekoeline viiuliõhtu

Paar õhtut hiljem sai publik nautida võimsa interpreedi Joshua Belli ettekandes Antonín Dvořáki viiulikontserti a-moll, mida ei kuule meie kontserdisaalides just tihti. Tegu on mahuka ja sümfoonilise kompositsiooniga ilma efektse soolokadentsita, aga samas ka pea puhkepausideta solistile, kes oma stradivariusel endale omase delikaatse toonikäsitlusega (teose lüürilisemast esitusest lugupidavatele kuulajatele ehk liigagi maheda vibraatoga) ja peenetundelise pingega fraseerides tõi teose vaimustunud kuulajateni. Eesi Festivaliorkester koos Paavo Järviga olid talle nauditavalt tundlikuks partneriks, nagu ka paljukiidetud Pärnu kontserdisaal, mille suurepärane akustika lasi kõlada teosel otsekui 3D-efektiga kinosaalis – tabasin ühel momendil flöödiheli, mis tuli otsejoones läbi orkestrimassiivi saali nagu kiirena solisti küünarnuki vahelt, kelle kõla koos orkestri keelpillidega jäi siiski otsekui hõljuma lava ääre lähistele.

Kava teise poole moodustasid Eduard Tubina teosed. Paavo Järvi märkis Klassikaraadiole antud intervjuus, et festivaliorkestri Pärnu kavadest on Tubin siiani välja jäänud – küllap on see nii, kuigi seda on isegi raske uskuda. Lausa kahel õhtul kõlasid Tubina sünge, küüditamise aega viiv “Muusika keelpillidele” (1963) ning efektne ja hullutav “Krati”-süit (1961), mille vaimustav ettekanne tõi sipelgad seljale ning uhkusetunde südamesse – selline helilooja vääribki parimaid esitusi ning sedavõrd head muusikud väärivad Tubina muusika tundmist.


Kuninglik flöödiõhtu

Nagu ühes ameerika ulmefilmis, kus öö jooksul linn muutus ja hommikul olid tänavate ääres hoopis teised majad ja majade vahel hoopis teised tänavad, nõnda muudeti ühe õhtuga (18. juuli 2021) ära Pärnu kontserdimaja, kuna oma hääle jättis siia flöödikuningas, Berliini filharmoonik Emmanuel Pahud. Enne kontserti ja vaheajal liikusid ringi äraseletatud nägudega eesti flöödimängijad ja ka orkester oli tavapärasest erutunum. Pahud’ esitas oma tuntud suurepärasuses W. A. Mozarti flöödikontserdi G-duur ja F. Poulenci flöödisonaadi (1957) Lennox Berkeley orkestratsioonis (1976) ning tormiliste ovatsioonide järel lisapalaks ka Claude Debussy armastatud “Syrinxi”. Üks teine lisapala oli peidetud ka Mozarti flöödikontserdi III osa ette, luues silla või armsa purde Mozarti aja ja tänapäeva vahele, aga ka Viini losside ja Eesti rahvakultuuri vahele. Pahud’l oli varuks üllatus, mis näitab suure muusiku mõtlemise haaret, loomingulisust ja julgust. Solist hakkas ühtäkki peale Mozarti II osa kõnelema: “Arvo Pärt – “Estländler””. Seejärel õngitses Paavo Järvi partituuri vahelt välja lehekese ning hoidis seda üleval, kuni filharmoonik seda armsat lookest esitas. Helistik ja motiivistik haakusid imeliselt Mozarti menuetiga ja publikul vajus suu, aga ka süda lahti. Integreerides nõnda klassikapärandisse raiutud Mozarti teosesse kaasaegse helilooja teose – siin on analüüsimist kultuurisemiootikuile. Allakirjutanus kõneleb muidugi flöödimän