Tõnu Kaljuste: mul ei ole kitarri ja mikrofoni, vaid mul on koor, kelle kaudu ma mõningaid asju püüa


FOTO KAUPO KIKKAS

Meie varjud on väga pikad

kui tuleme õhtul heinalt

ja me ise oleme lühikesed


kirikakar paneb palveks

käed kokku üle pea

naine sirbiga ronib üles nõlva

nagu tuhande aasta eest


ussaia taga

on nõmm

nõmme taga on mets


kanarbik kanarbikukarva


kuhu sa lendad mesilind

see taevas

on nii lage ja suur


kord me ju tuleme tagasi

kord meie tuleme kõik


Nende Jaan Kaplinski luuleridadega algas kontsert, millega 7. augustil tähistati Veljo Tormise 91. sünniaastapäeva ning millega Tõnu Kaljuste naasis pärast kahe aastakümne pikkust pausi enda loodud Eesti Filharmoonia Kammerkoori (EFK) peadirigendi kohale. “Ma ootasin seda,” ütleb dirigent ilma igasuguse kõhkluseta koori 40. hooaja eel. Nüüd tegutsevad Kaljuste kunstilisel juhtimisel taas mõlemad tema asutatud kollektiivid – Eesti Filharmoonia Kammerkoor ja Tallinna Kammerorkester –, mille olemasolu on temale alati tähendanud üht tervikut.
Kava, millega Kaljuste EFK peadirigendikoha üle võttis, oli mitme näoga. Olgugi et läbivalt Tormise muusikast, troonis selle keskel regivärsiline tsükkel “Eesti kalendrilaulud”, kummalgi pool äärtes aga eesti luuletajate tekste võimendav laul. Alguses Jaan Kaplinski “Kord me tuleme tagasi” ja lõpus Hando Runneli Noor-Eesti vaimus manifest “Viru vanne”:

Tuleks võtta see tuletungal,

mille Tuglas on pillanud peost,

mitte kohkuda vaenlaste hulgast,

mitte ehmuda sõnnikuveost,

mida nõuab üks vaimuelu

(või ehk elu üleni?)


Mida see “Viru vanne” teile praegu tähendab? Mis on see tuletungal, kes on vaenlased ja mida kujutab endast sõnnikuvedu 40-aastase Eesti Filharmoonia Kammerkoori jaoks?


Tõnu Kaljuste: Seda ta tähendabki, nagu Runnel väga üheselt kirjutab. Kui te seda laulu kuulete, hakkavad mingisugused akordid rääkima väga erinevaid suhteid sellesse teksti. See, kuidas Tormis Runneli teksti loeb, oli minu jaoks väga värskendav. Ta kirjutas selle 1980. aastal, aga mõnes mõttes on see vaimuelu küsimus igivana. Me räägime oma keelest ja kultuurist tihtipeale pateetiliselt ja meil on omad sümbolid. Selles laulus on kaks sümbolit – Virumaa ja Kungla. Nendest nimetustest on järele jäänud ainult väline kest ehk kaks hotelli. See teine, Kungla hotell on nüüd Hiltoni hotell. Need vaimsed väärtused, mis vajaksid teatud aja tagant uuesti ümbersõnastamist, on Runnel Noor-Eesti ja Tuglase vaimus inimesteni toonud. Mulle tundub, et tänasel päeval võiks see kõnetada ja kui me 13. septembril Riigikogus (sügisistungjärgu avaistungil – Toim.) Eesti hümni laulame, tahaks seal laulda ka “Viru vannet”. Las Riigikogu liikmed ka kuulevad Runneli teksti, veidike mõtiskluseks.


Mõtisklemiseks nii neile, kes seda teksti kuulevad, aga kindlasti ka neile, kes seda laulavad. Kui vaatate 40-aastast filharmoonia kammerkoori, kes mingis mõttes on ennast tänaseks juba tõestanud, siis mis te arvate, kas nad on veel valmis teiega ette võtma seda sõnnikuvedu ja kõike muud, mis vaimuelu edendamise juurde kuulub?

See, et iga päev on tarvis midagi tõestada, ei kao meil tegelikult kuhugi. Võib vaid väliselt nii paista, et on palju igasuguseid võidukaid rahvusvahelisi õnnestumisi. Aga kui see tunne tekib, et meil pole siit maailmast enam midagi õppida ja kõik tuleb iseenesest, siis on see enesekindlus väga petlik. Niisugused teosed ja niisugused kultuuriloolised asjad, mis meie muusikas ja luules on sündinud, neid me ei laula ainult publikule. Neid me laulame ka iseendale. Nii et ma arvan küll, et selliste kogemuste kaudu püsime me vast normaalsete inimestena ja ei lähe oma valdkonnas ülemäära enesekindlaks. Ma loodan nii. Aga see koostöö on küll praegu väga armas ja proovid on minu jaoks olnud väga huvitavad. Eks näis, kolm aastat on pikk aeg. Praegu on alles algus.


Kas vaimuelu suurim vaenlane ongi liigne enesekindlus?

Kui rääkida sellest Runneli luuletusest, siis on see “suits, mis kerkib veel “Virust” ja “Kunglast”” – see aur, mis läheb valedele asjadele. Mitte vaimsetele väärtustele, vaid materiaalsetele väärtustele niisuguses proportsioonis, mis muudab vaimsed väärtused teisejärguliseks. Ega ühe koorilaulu ja luuletusega kedagi ei õpeta, aga mingit tendentsi ta küll näitab. “Liig palju unistusi ei ole tehtud teoks” – seda võib alati öelda, igal ajal. Aga igaüks ütleb seda omas kontekstis. Meie poliitilise elu ja ajaloo kontekstis tuleb tal vastavalt erinevatele põlvkondadele erinev tähendus. Ma arvan, et praegustele inimestele vajab see võibolla eraldi seletamist. Ma õigupoolest helistasin Runnelile just enne, kui me seda laulu “Eesti kalendrilaulude” kontserdil ette kandsime. Ütlesin, et praegu see hotell Kungla kujund ei toimi, inimesed ei pruugi aru saada. Aga Runnel ütles väga ilusti, et kui inimesi, kes saalis istuvad, ükshaaval õpetama hakata, siis on see lootusetu üritus. Eesti taasiseseisvumise alguses sai ka vanu tekste ümber tehtud, muidu inimesed ei saanud aru, aga tegelikult maailma kultuuris jäetakse need asjad tavaliselt nii nagu need on olnud. Nii jätsime ka meie need kaks hotelli nime nii nagu need on olnud. Kes tahab ja viitsib selles tekstis veidikese puurida, siis need on viited, mis ulatuvad 1980. aastatesse. Missuguseid paralleele igaüks praeguse ajaga loob, see on niisuguse vaba mõttelennu teema.


Kui palju te proovis kooriga sellistest küsimustest räägite? Kas eeldate, et nad saavad ise aru, mida nad laulavad, või on koor selline instrument, mis ...

... laulab noodid ja silbid ära?


Ja et publik ise paneb selle mõtte sinna taha.

Eks siin on ambivalentsi palju. Aga võtame praegu suvalise teema – mõtleme inimeste peale, kes meid juhivad. Kas presidendi tasemel või kultuuriministri tasemel. Kui vaadata tendentse, kuidas ajakirjandus nendega suhtleb või kuidas parteid nendega suhtlevad, siis võimupositsioonil olevate inimeste intellektuaalne tase võib kolossaalselt erineda. Nendest väikestest müksetest tulenes ka minu kavavalik ja motiivi, miks ma selle laulu repertuaari võtsin, seletasin loomulikult ka koorile. Hoiakud selle teksti suhtes võivad olla muidugi nii individuaalsed kui ka globaalsed: “liig palju unistusi ei ole tehtud teoks”. Meil puhtalt kunstikollektiivina ongi nii, et 20 aastat on läinud mööda ja tõesti paljusid unistusi ei ole tehtud teoks. Me võime seda võtta ka väga otse ja isiklikult.

Tõnu Kaljuste kodusaarel. FOTO RENE JAKOBSON

Selle luulerea jätk on: “liig palju õlleõhtuid jääb ainsaks vägiteoks”. Kas see on ka teema, millega muusikakollektiivides tänapäeval veel tegelema peab?

Ütleme, et see on kujund. Õlleõhtu võib olla üks niisugune kõrvaltegevus, millest saab peamine või päris tegevus. Muide, niisuguse teemaga tegeles Veljo Tormis päris palju. Mäletan, et mõned päris räiged tekstid, mida ta omal ajal viisistas, tekitasid ka meis küsimusi. Aga see lugu just esindab Tormise muusikas seda sotsiaalset sekkumist, mida ta oma teostega ette võttis. Eks ta sai ka võtta nende asjade eest ja põhiline, mida tema puhul öeldi, oli, et nii soliidne helilooja ei tohiks selliseid sotsiaalseid vemmalvärsse publiku ette tuua. Aga mina resoneerin Veljo Tormisega selles mõttes kaasa, et sa pead meie oluliste luuletajate kaudu ka laval ja kunstivormis kätt aja pulsil hoidma ja katsetama. See on omaette žanr. Sellega võib libastuda, aga võib ka paraja kooli saada. Nii ise, kollektiivile kui ka ühiskonnale. Omal ajal oli see väljaelamise vorm ja ma arvan, et praegu me ka elame vähekese välja.


Kust teil tekkis see ettekujutus, et, nii nagu näiteks teater, võib ka üks koor olla sobiv instrument taoliste mõtete ellu viimiseks ja puudutada ühiskonnas toimuvat moel, mis erineb abstraktsest kontserdikavast, mida võiks esitada ükskõik kes ja ükskõik millal?

Seda võiks nimetada niisuguseks ärkamisaegseks mitmekesisuseks, kui meil tekivad poliitilised liinid isamaalise luulega. Me laulame siiani ka Lydia Koidula tekste, aga me ei tohi ennast ümbritseda ainult selle maailmaga. Kui sa laulad oma kaunist isamaast kõige ilusamate väljenditega, siis sellele vastukaaluks peaks ka midagi sellist olema, mis veidikese toob sellest läbi roosade prillide laulmise maailmast reaalsusesse. See ei ole mingi Eesti fenomen. Mõelge Brechti teatri peale või Saksamaal ooperi peale, kus seda tehakse läbi satiiri ja groteski. Ikka mõni žanr võtab selle üles. Kas Bob Dylan või mõni koor – mis seal vahet on? Üks inimene nagu mina – mul ei ole kitarri ja mikrofoni, vaid mul on koor, kelle kaudu ma mõningaid asju püüan läbi ja üle elada. Kui minu ümber on niisugused tekstid ja niisugune teksti võimendaja nagu Veljo Tormis oli. Tormis ei olnud ainus, lapsepõlves või koolipõlves kirjutas isegi Rein Rannap niisuguseid laulukesi, mida me ka rõõmsalt laulsime. See on nagu kirjandusega – on ajakirjandus, on luule ja on suur kirjandus. Muusikas on ka niisuguseid erinevaid vorme.


Kas koor on siis muusikamaailma ajakirjandus?

Ta võib ühel päeval olla ka ajakirjandus. Üks vapustav tekst, mille Tormis kirjutaski ajalehetekstile, oli ühest Olaf Uti Sirbi artiklist – “Küsimus on, küsimus on ka selles, et elu esitab kirjandusele ja kunstile üha suurenevaid nõudeid”. Seda ma teen kindlasti ükskord jälle.


Jääme ootama. Paul-Eerik Rummo tõi Eesti Filharmoonia Kammerkoorile mõeldes välja ühe huvitava asja. Olgu see Aleksander Kunileiu “Mu isamaa on minu arm”, Karl August Hermanni “Uku ja Vanemuine” või Veljo Tormise “Tornikell minu külas” – isegi pühaliku teose esituses oli olemas kergus ja lahedus.

Kui ühte teksti laulda, siis ega ma ei sea endale eesmärgiks, et oleks kerge ja niisugune lahe, aga ma tahan, et oleks loomulik. Loomulik tähendab, et see pole ülepaisutatud. Et sõnal ei oleks ülemäärast tähendust, mida tal ei olegi. Kui te vaatate neid esimesi isamaalisi laule – see on nii lihtne luule, millele on aga muusika kaudu võimalik nii pateetiliselt peale minna, et ta muutub minu jaoks täitsa vastuvõetamatuks. Neid hetki on mul olnud küll, kui ma olen püüdnud selgeks teha, et me teeme eesti romantilisest muusikast oma põlvkonna interpretatsiooni. Viitasin Peter Schreierile, kuidas tema laulab Mendelssohni ja Schubertit, kuidas räägitakse välteid välja. Koorimuusikas on see asi olnud laulupeoliselt kammitsetud ja mitte eriti nüansirohke. Selline ühene, deklareeriv laulumaneer. Aga minu eeskujuks on olnud just kammerlauljad ja olen püüdnud panna ka suuremat koorikoosseisu kammerlikult ja nõtkelt artikuleerima. Siin on veel üks asi – meie ärkamisajast pärinev koorilooming on oma muusikalise väljenduse poolest väga saksakeskne. Kunileid ja teised on olnud päris korralikult saksa traditsioonis kinni ja nad pole lasknud luulel seda koraalilist rütmi muuta. “Muu ii-saa-maa oon mii-nuu arm” (skandeerib ühepikkuste silpidega) – sul ei ole eesti keelele omast loomulikku ütlemist. Muusika võib vältelisust isegi võimendada. Kõige olulisem on see, et tekst oleks arusaadav, et tal oleks mõju. Tal ei ole mõju, kui sa ei saa aru.


1979. aasta intervjuus tutvustasite toonast Ellerheina kammerkoori. Lauljate keskmine vanus oli 23-24 eluaastat ning seal laulsid üliõpilased konservatooriumist, polütehnilisest instituudist, pedagoogilisest instituudist, oli kaks keskkooliõpilast, aga ka keemik, matemaatik, trollibussijuht, muusikaõpetaja, pianist ja altide hulgas neli filoloogi. Kas missioon, mis teil oli nende lauljatega, jätkub neli aastakümmet hiljem mingis vormis ka professionaalses kooris?

Muidugi on ühe kollektiivi juhtimine omamoodi missioon. Aga mis missioonist saab juttu olla, kui sa ise oled üliõpilane, sul on väga noored lauljad ja mõned sinust endast vanemad. Sa õpid koos nendega ja lihtsalt huvitud kultuuriloost. Süübid sa siis Bachi kantaatidesse ja nende tekstidesse või oma noore kultuuri sündi. Vahet ei ole. Oluline on huvi vaimsete väärtuste vastu. Seda huvi peab kunstikollektiivile kogu aeg vaikselt süstima, sest üks asi on ambitsioon, et me oleksime rahvusvaheliselt head ja püüaksime kommunikeerida kogu maailmaga, aga see ei saa minna ilma selleta, et meil oma kultuuri kogemust kaasas ei oleks. Minna ilma selle pagasita n-ö karjääri tegema on päris õõnes tegevus.

Eesti Filharmoonia Kammerkoori rõõmus taaskohtumine oma dirigendi Tõnu Kaljustega 5. juunil Naissaarel. FOTO RENE JAKOBSON

Meie hulgast lahkus hiljuti Jaan Kaplinski. Ühes oma viimastest intervjuudest ütles ta: “maailm jääb minust parandamata”. Kas teie tegelete veel maailma parandamise mõtetega?

Ma just mõtlesin tema peale. Ta muutis meie maailma selle tekstiga: “kord me ju tuleme tagasi”. Alustasime sellega “Eesti kalendrilaulude” kontserti. Ta oli minu jaoks väga oluline persoon. Aga see lause: “minust jääb maailm muutmata” – see on ju viisaka inimese tekst! Mina nii ei ütleks. (Naerab.) Sõnad on sõnad ja mõtted on mõtted. Kui nii võtta, ei muutu muidugi mitte kellegi poolt maailmas mitte midagi. Aga ühe inimese tegudel on väärtus ja teisel ei ole. Tema lõi ainult väärtusi.



 


Eesti Filharmoonia Kammerkoori koormeister on alates 2020. aastast Lodewijk van der Ree. Sel suvel oli tal oluline ülesanne Aix-en-Provence’i ooperifestivalil, kus EFK tegi kaasa kahes lavastuses. Esiettekandele tuli Kaija Saariaho ooper “Innocence”, mis põhineb Sofi Oksaneni libretol ning mida dirigeeris Susanna Mälkki. EFK meeskoor laulis ka Richard Wagneri ooperis “Tristan ja Isolde”, dirigendipuldis Sir Simon Rattle. Koor paiknes mõlemas lavastuses lava taga ja dirigeeris Lodewijk van der Ree.
Lodewijk van der Ree EFK keskel. FOTO TRIIN SAKERMAA

Mis tunne oli olla Susanna Mälkki ja Simon Rattle’i parem käsi?

Lodewijk van der Ree: See oli väga huvitav kogemus, väga teistmoodi. Huvitav oli see, et mõlemas lavastuses oli sama orkester, Londoni sümfooniaorkester, aga kuivõrd erinevalt nad kahe dirigendiga mängisid! Wagneris, mida juhatas Simon Rattle, oli orkester alati natuke löögist taga või oli dirigent orkestrist ees. Nii ta romantilise muusika puhul töötas, et sa annad impulsi ja orkester mängib nagu üks suur organism, hästi paindlikult, aga mitte dirigendiga koos. Wagneris laulab koor maksimaalselt kümme sekundit järjest, ühe fraasi või hüüatuse, ja siis on jälle pikk ootamine. See oli päris hirmus, ausalt, oodata nelikümmend minutit, et siis laulda kümme sekundit. Ja see peab olema perfektne! Tunne oli natuke riskantne, nagu terve “Tristani ja Isolde” puhul – et see kõik võib käest ära minna. Selline ülimalt intensiivne muusika, mis kunagi ei rahune. Seesama tunne oli ka paari lõiku dirigeerides. Need 40-minutilised pausid olid sama intensiivsed nagu kümnesekundiline dirigeerimine.

Kaija Saariaho ooperiga “Innocence” oli hoopis teistmoodi. Susanna Mälkki on ilmselt üks parimaid nüüdismuusika dirigente, keda ma olen kunagi näinud. Kuidas on võimalik, et inimene on nii täpne, samas nii musikaalne ja inimlik, mängib värvidega. Ta on maagiline dirigent ja temaga oli pigem selline tunne, et me musitseerime koos. Enne koori sissetulekut ta naeratas mulle kaamerasse hästi sõbralikult, õige karakteriga ja siis me lihtsalt – tegime koos! Ma sain temast nii hästi aru, tal oli lauljatega mingisugune selline side, et ta teadis juba ette, mis ja kuidas sealt tuleb. Sellepärast sain ka mina seda koorile edasi anda. Selles ooperis oli kooril palju tegemist, lavastus oli tund ja nelikümmend minutit pikk ja koor laulis peaaegu kogu aeg. Väga huvitav töö!


Mida kahe nii erineva ooperi laulmine koorilt nõudis? Vaheldumisi nüüdismuusika ja Wagner.

Õnneks ei olnud need kordagi samal päeval. Wagnerit laulda on muidugi hoopis midagi muud kui Saariaho ja Wagneris olid meil ka lisalauljad, nagu Mati Turi ning Jan Oja. Nemad andsid teise värvi ja energia, juba sellepärast hakkas koor teistmoodi kõlama. Kõik said aru, et siin on vaja midagi muud ja et ei pea ennast tagasi hoidma. Mõnes mõttes on vaja lihtsalt energiaplahvatust ja sa ei pea olema täpne kammermuusik, kuigi proovis jälgisime ka seda. Wagneri lavastuses me seisime, aga Saariaho ooperis istus koor minu ümber poolringis nagu väike orkester. Ja hästi täpselt nüüdismuusikat laulda on hoopis midagi muud. Aga nad said sellega ilusti hakkama.

Wagneriga on huvitav lugu. Tihti on nii, et kui keegi midagi koolis õpetab, on tal endal selle kohta juba oma arvamus ja siis on see ka sinu esimene mõte. Mäletan, et kui ma Utrechtis muusikateadust õppisin, siis rääkis keegi meile Wagnerist ja Brahmsist. Üks tegi programmilist muusikat ja teine absoluutset instrumentaalmuusikat. Ja see õpetaja oli kindlasti väga Brahmsi poolt, ta hakkas Wagneri puhul kohe rääkima antisemitismist ja muust sellisest ning ma sain ka selle vaatepunkti. Kõik muutus, kui läksin Amsterdami ooperisse Wagneri “Parsifali“ kuulama. Amsterdami ooperil ei ole oma orkestrit, on ainult külalissolistid, aga koor on enda oma. Mängis Concertgebouw orkester, dirigent oli Ivan Fischer. Istusin kohas, kus ma põhimõttelisel lava ei näinud, aga nägin Fischerit! See oli nagu transs, nii ilus muusika, need kellamotiivid, kuidas orkester kokku sulas. Orkestratsiooni mõttes on Wagner absoluutne meister. Toona ei olnud see niivõrd ooperikogemus, sest ma ei jälginud eriti teksti ja laval toimuvat. Nüüd, Aix-en-Provence’is oli mul natuke sama tunne. “Tristani” avamäng on muusikaajaloos selline teos, mis andis kõigile uue suuna. Ma arvan, et isegi Brahms on seda kuulnud ja leidnud, et nüüd hakkab midagi erilist toimuma. Selline muusika, mille puhul sul on tunne, et keegi on leidnud uue maailma ja selle meie jaoks avastanud. See avamäng, aga tegelikult terve ooper, on mäng pingega. Kuidas pingega töötada? Kas nüüd tuleb lahendus või ei tule? Ja alles viie tunni pärast tuleb. Wagner kartis natuke enne esiettekannet, et publik läheb hulluks ja et keegi ei suuda sellist pinget füüsiliselt välja kannatada. Samas on siin nii palju ilu, see osa on väga kütkestav. Aga kui sa jälgid libretot, viib see sind 150 aastat tagasi ja kõik liigub täiesti teises tempos. Kuidas võib keegi laval veerand tundi laulda ühest väikesest mõttest? Ja nii igast vaatepunktist. Ma ei usu, et tänapäeval kirjutataks selline draama, kus keegi kogu aeg midagi reflekteerib. See ei ole ka võibolla see, mis mind kõige rohkem huvitab. Aga muusika – Wagner on ikka väga suur helilooja.


Kuidas Aix-en-Provence’i ooperifestivali publik need kaks lavastust vastu võttis?

Mõlemad ooperid lavastas Simon Stone ja tema stiil on hästi filmilik. Hüperrealistlik. Ta lavastab nii, nagu publik oleks lauljatele hästi lähedal ja näeks iga väikest muutust nende miimikas. Pärast oli huvitav ARTE kanalilt Saariaho ooperit järele vaadata, sest oli tehtud väga filmilik režii ja näidati palju lähiplaane. Selles osas ei meenutanud see üldse ooperit. Kuna ma olin lava taga, ei tea ma täpselt, kuidas lavastus saalist mõjus. “Tristani ja Isolde” lavastus oli samamoodi väga realistlik ja sedapuhku kaasaega toodud. Kõik muinasjutulised elemendid olid ainult lauljate peas. Laval oli kaasaegne korter või Pariisi metroo, ajaloolisi elemente ei olnud. Visuaalselt olid lavastused väga sarnased, aga publiku poolt pälvisid need väga erinevaid reaktsioone. Saariaho ooper sai ainult kiiduavaldusi, samas kui Wagneri esiettekandel hüüti publikust “boooo!”.

EFK suvel kuulsal Aix-en-Provence festivalil Saariaho ooperi "Innocence" esiettekandel.

Häälega?

Pool saali väljendas niiviisi oma pahameelt, kui lavastaja pärast esietendust kummardama tuli. Kui orkester eelnevalt kummardas, siis nemad said küll publiku tunnustuse osaliseks. Ja ma ei ole tõesti kuulnud, et üks orkester suudab niiviisi Wagnerit mängida ja veel viis tundi! Nii et see aplaus oli küllalt ootuspärane. Aga siis tuli lavastaja ja publiku reaktsioon pöördus järsku 180 kraadi. Hästi teistmoodi emotsionaalne publik.


Väga vahetu tagasiside. Kas nii on Euroopas tavaks oma arvamust väljendada?

Ma olen kuulnud, et La Scalas tehakse ka nii. Ja isegi etenduse keskel, kui lauljal läheb natuke halvasti, siis hüütakse. Ma ei tea, kas see on tõsi, ma ei ole seal ise kunagi käinud. Aga kui ma esimest korda elus Amsterdamis ooperis käisin, siis oli samamoodi. See oli üks Verdi ooper, väga särav, aga lavastus seevastu väga sünge. Siis lõpus andis publik samuti teada, et lavastus ei meeldinud.

“Tristani ja Isolde” oli visuaalselt väga ilus, aga ma sain aru, et lavastajal oli seal taga mingisugune freudistlik kontseptsioon, mis ei olnud üldse arusaadav. Kui sa sellest eelnevalt loed ja temaga räägid, siis küll. Samas, ma nägin natuke kolmandat vaatust, mis toimus metroos, ja see oli tegelikult väga ilus. Kuidas Tristan sureb ja inimesed tulevad rahulikult metroosse, kõnnivad sisse ja välja. Midagi oli selles väga poeetilist – et käib suur draama, aga elu läheb edasi nagu alati.


Olete õppinud Utrechtis muusikateadust ja hiljem Amsterdami konservatooriumis koorijuhtimist. Millised on esimesed mälestused Eesti Filharmoonia Kammerkoorist, kuidas see koor väljastpoolt paistab?

Mäletan seda väga täpselt, oli 2009. aasta ja Amsterdamis toimusid TENSO päevad, mis toovad kokku professionaalsed koorid ja fookuses on nüüdismuusika. Kohal oli ka EFK, koori peadirigent oli sel ajal Daniel Reuss, kes juhatas seal ka oma Hollandi koori Cappella Amsterdami. Ütlen ausalt, et sel ajal oli EFK koor, mis mind kuigivõrd ei huvitanud. Mind huvitas kaasaegne muusika ja kõik koorid tõid kaasa oma kõige huvitavama nüüdismuusika. EFK laulis Kreegi “Taaveti laule” ja Pärdi a cappella loomingut. Nüüdismuusika festivalil, kus katsetati hästi palju uute kõladega ja kuidas kirjutada koorile, ei olnud see kuigi paslik ja ma unustasin nad mõneks ajaks. Aga kui tulin kolm aastat hiljem Eestisse, sain jälgida Tõnu Kaljuste proovi, kes valmistas ette Tanejevi kooritsüklit. Nendega samas prooviruumis viibides oli see, kuidas koor kõlab ja kuidas nad koos laulavad, väga füüsiline kogemus. Lisaks veel see, et nägin esimest korda, kuidas Kaljuste dirigeerib ja proovi teeb. See oli hoopis teistsugune kogemus. See, kuidas Lääne-Euroopa koorid vene muusikat laulavad, ei ole üldse see, kuidas teie seda laulda oskate. Asi on juba vene keeles. Ja siis veel magnetiline Tõnu Kaljuste, kes istub seal ja ei tee kuigi palju – aga teeb väga palju.

Siis hakkas see koor mind väga huvitama ja hakkasin ka nende plaate teise kõrvaga kuulama. Toona, 2009. aastal olin ma lihtsalt noor ja loll tudeng, kes tahtis kuulda kihvti nüüdismuusikat ja EFK ei pakkunud seda. Paari aasta pärast sain aru, et ma pean neid lihtsalt teistmoodi kuulama. See pole see, millega ma olen harjunud, aga see on sellegipoolest tore, midagi uut.

Nüüd, kui ma ise filharmoonia kammerkooriga töötan, on üks asi, mis mind väga huvitab. Cappella Amsterdami dirigeerides on mul tunne, et inimesed on väga emotsionaalsed, elavad muusikale kaasa ja tahavad hästi musitseerida – seal on alati midagi väga isiklikku. Kui teen proovi EFKga, siis mul sellist tunnet ei ole. See on pigem nagu hea tööatmosfäär, aga mitte nii, et kõik pakuvad omalt poolt ka mingi visiooni. Kõlaline tulemus on aga täpselt vastupidine. Cappella Amsterdam võib kontserdil kõlada suhteliselt kliiniliselt, aga ma pole seda kunagi kuulnud EFK puhul. Nende kõlas on midagi väga isiklikku ja emotsionaalset, isegi kui võibolla inimesed ise ei ole emotsionaalsed. Aga ma kuulen, nagu inimesed laulaksid täiest hingest. See on huvitav kontrast. Ma saan aru, et lauljad hoiavad ennast selles mõttes natuke tagasi, et sa ei saa laval olles nutta. Sa pead keskenduma ja ei saa endast kõike välja lasta, see on EFK ja Cappella puhul sama. Aga filharmoonia kammerkooril tekib selline kõla, mis ei ole lihtsalt laulmine. Ükskõik kas kontsert läheb väga hästi või väga halvasti, see element on alati olemas. Ma ei tea, kas see tuleb laulukoolist, aga koori sees on hästi palju individuaalseid värve. Erinevad häälerühmad ei ole võibolla nii homogeensed, aga see kõlab hästi kokku ja annab karakteri.


Millist laadi tööd Eesti Filharmoonia Kammerkoor vajab? Kuidas te ise nendega töötate?

Mulle on väga oluline, et inimesed ise musitseeriksid. Mul on tunne, et kui ma ei tegele sellega, et inimesed võtaksid vastutuse, siis võib juhtuda, et me lihtsalt laulame koos dirigendiga. See on alati väga huvitav küsimus, kes võtab ansamblis vastutuse. Nii orkestris, kammerorkestris kui kooris. Ma saan rääkida küll ainult Hollandi näitel, aga mul on tunne, et kui on dirigent, kellega ei ole erilist klappi või kes ei tee nii nagu muusikutele meeldib, siis inimesed ikka musitseerivad hästi, sest see on nende uhkus. See on su töö ja sa pead seda hästi tegema. Ma ei taha midagi halvasti öelda, aga Eestis olen ma väga tihti kuulnud, et kui dirigendiga ei klapi, siis kvaliteet langeb kõvasti. See on asi, millega ma olen proovinud tegeleda. Teinud ise dirigendina vähem ja andnud lauljatele initsiatiivi. Siis tuleb välja, et kõik on targad muusikud ja neile meeldib ka nii – oma fantaasiaga musitseerida on palju meeldivam. Üks asi on muidugi nende vastutus ja teine minu usaldus. Ma tean, mida nad oskavad ja kuidas nad enam-vähem mõtlevad ja musitseerivad, tean, mis on võimalik. See võikski olla alguspunkt. Hakkame kohe ise musitseerima. Siis võib ilmneda erinevusi, aga see on juba palju huvitavam kui täitsa neutraalselt laulda ja loota, et tuleb keegi, kes hakkab seda vormima nii, et tekib muusika. Ma loodan, et me oleme sinnapoole liikunud, et inimesed eelkõige musitseeriksid koos.



 


Paul-Eerik Rummo

Usun, et Kunileiu laulu “Mu isamaa on minu arm” kuulsin elus esimest korda just Kaljuste koorilt, kui ta ärkamisaegseid laule taaselustas. See liikuv, isegi lõbus viis ja heatujuline esitus oli vabastav, andis isamaalisusele loomuliku, laheda, elurõõmsa kõla, mis sel ju olema peakski. Meeleolu tõstvat oli muudki, näiteks K. A. Hermanni “Uku ja Vanemuise” esitus – ausa, aga algelise teksti- ja muusikamaterjali kõrgelt kvaliteetne serveerimine, taas nii heatujuliselt, et ei mõjunud üldse mitte eelkäijaid naeruvääristavalt. Veel mäletan oma kerget eelkahtlust seoses vägeva “Raua needmise” esitamisega nii väikese koosseisu poolt nagu seda üks kammerkoor ju on. Aga kõhklus osutus asjatuks, rabav šamaanlik katarsis ei jäänud saabumata ka ilma wagnerlike massideta, ja nii igal järgmisel korral uuesti. Mis näitab, et tähtsaim on teose vaimu tabamine, õige eelhäälestus, mis annab tehnilise virtuoossuse rakendamisele kõige asjakohasema suuna. Omaette väärtus on kindlasti “Tornikell minu külas”, niihästi koos algse pühakodade päästmise aktsiooniga kui ka nüüd, kuulates seda n-ö puhta kunstina, eriti kui luuletekste loetakse liigse paatose ja paisutusteta. Praegu üle hulga aja “Tornikella ...” uuesti kuulates panin imeks, kui lühike ta kõige oma mitmeosalisusega ja kui terviklik oma algmaterjali heterogeensuse juures on. Pidi olema üks tugev ja õnnelik impulss, mis selle asja tekitas – väga kiiresti vist, kui õigesti tean. Ja jälle tahan rõhutada kergust ja lahedust ka selle tõsise, pühalikugi teose puhul.

Aga mis siin rääkidagi – unustamatut nii koori algusaegadest kui hilisemast on palju. Muide, mida see sõna “unustamatu” tähendab? Milles unustamatus seisneb? Ju vist selles, et miski nähtu-kuuldu-kogetu on saanud su mina-olemise eraldamatuks osaks, olles sinus midagi muutnud, paika pannud.


Doris Kareva

Eesti Filharmoonia Kammerkoor sündis ajal, mil sumbumuse paine tasapisi ümber kõri siueldes hakkas vaikselt lämmatama, nähtamatult oli levimas troostituse rooste.

Kui noored lauljad aga oma vahetu värskuse, elujõu ja lustiga lavale astusid, lõi see aja kooriku korraga puruks. Järsku sündis ühendus olemise puhta tuumaga, tohutu osasaamisrõõm.

Mäletan esimesi kontserte kui ekstaatilist vapustust, vabaduse võimast puhangut. Veljo Tormise “Ingerimaa õhtud” ja “Raua needmine” jäidki sisse – üks helisema, teine kõmisema – aastateks, aastakümneteks.

Eesti Filharmoonia Kammerkoor mõjus omamoodi püha salaseltsina, kuhu kuulusid üksnes äravalitud. Kõik nad valdasid lindude keelt ja oskasid lennata – aga mitte ainult; neil oli võime kuulajaidki lendu tõsta. Kammerkoori täiesti eriline missioon oli aga aeg-ajalt parvena maanduda mõnel müütilisel maal, millest üksnes raamatutest lugeda võis, ja viia sinna teateid, elavat tunnistust ühest iseäralikust haldjarahvast ja tema hingejõust. Ja alati pudenes tagasi tulles nende tiibadelt pisut vabaduse säratolmu.