Tõnu Kaljuste: mul ei ole kitarri ja mikrofoni, vaid mul on koor, kelle kaudu ma mõningaid asju püüa


FOTO KAUPO KIKKAS

Meie varjud on väga pikad

kui tuleme õhtul heinalt

ja me ise oleme lühikesed


kirikakar paneb palveks

käed kokku üle pea

naine sirbiga ronib üles nõlva

nagu tuhande aasta eest


ussaia taga

on nõmm

nõmme taga on mets


kanarbik kanarbikukarva


kuhu sa lendad mesilind

see taevas

on nii lage ja suur


kord me ju tuleme tagasi

kord meie tuleme kõik


Nende Jaan Kaplinski luuleridadega algas kontsert, millega 7. augustil tähistati Veljo Tormise 91. sünniaastapäeva ning millega Tõnu Kaljuste naasis pärast kahe aastakümne pikkust pausi enda loodud Eesti Filharmoonia Kammerkoori (EFK) peadirigendi kohale. “Ma ootasin seda,” ütleb dirigent ilma igasuguse kõhkluseta koori 40. hooaja eel. Nüüd tegutsevad Kaljuste kunstilisel juhtimisel taas mõlemad tema asutatud kollektiivid – Eesti Filharmoonia Kammerkoor ja Tallinna Kammerorkester –, mille olemasolu on temale alati tähendanud üht tervikut.
Kava, millega Kaljuste EFK peadirigendikoha üle võttis, oli mitme näoga. Olgugi et läbivalt Tormise muusikast, troonis selle keskel regivärsiline tsükkel “Eesti kalendrilaulud”, kummalgi pool äärtes aga eesti luuletajate tekste võimendav laul. Alguses Jaan Kaplinski “Kord me tuleme tagasi” ja lõpus Hando Runneli Noor-Eesti vaimus manifest “Viru vanne”:

Tuleks võtta see tuletungal,

mille Tuglas on pillanud peost,

mitte kohkuda vaenlaste hulgast,

mitte ehmuda sõnnikuveost,

mida nõuab üks vaimuelu

(või ehk elu üleni?)


Mida see “Viru vanne” teile praegu tähendab? Mis on see tuletungal, kes on vaenlased ja mida kujutab endast sõnnikuvedu 40-aastase Eesti Filharmoonia Kammerkoori jaoks?


Tõnu Kaljuste: Seda ta tähendabki, nagu Runnel väga üheselt kirjutab. Kui te seda laulu kuulete, hakkavad mingisugused akordid rääkima väga erinevaid suhteid sellesse teksti. See, kuidas Tormis Runneli teksti loeb, oli minu jaoks väga värskendav. Ta kirjutas selle 1980. aastal, aga mõnes mõttes on see vaimuelu küsimus igivana. Me räägime oma keelest ja kultuurist tihtipeale pateetiliselt ja meil on omad sümbolid. Selles laulus on kaks sümbolit – Virumaa ja Kungla. Nendest nimetustest on järele jäänud ainult väline kest ehk kaks hotelli. See teine, Kungla hotell on nüüd Hiltoni hotell. Need vaimsed väärtused, mis vajaksid teatud aja tagant uuesti ümbersõnastamist, on Runnel Noor-Eesti ja Tuglase vaimus inimesteni toonud. Mulle tundub, et tänasel päeval võiks see kõnetada ja kui me 13. septembril Riigikogus (sügisistungjärgu avaistungil – Toim.) Eesti hümni laulame, tahaks seal laulda ka “Viru vannet”. Las Riigikogu liikmed ka kuulevad Runneli teksti, veidike mõtiskluseks.


Mõtisklemiseks nii neile, kes seda teksti kuulevad, aga kindlasti ka neile, kes seda laulavad. Kui vaatate 40-aastast filharmoonia kammerkoori, kes mingis mõttes on ennast tänaseks juba tõestanud, siis mis te arvate, kas nad on veel valmis teiega ette võtma seda sõnnikuvedu ja kõike muud, mis vaimuelu edendamise juurde kuulub?