Sumera “Südameasjade” taastulemine


Lepo Sumera multimeediaetendus “Südameasjad”: Kirke Karja (muusikaline juht, klahvpillid, elektroonika), Jana Kütt (vokaal), Karl-Juhan Laanesaar (trummid), Tobias Tammearu (saksofon, elektroonika) ja Raimond Mägi (elektrikitarr, elektroonika). Lavastajad Emer Värk (ka kunstnik) ja Anatoli Tafitšuk, dramaturg Liisa Saaremäel, valguskunstnik Mikk-Mait Kivi, helirežissöör Karl-Elias Teder ning Madis Eek (tehniline produktsioon). 29. augustil Uue Loomingu Majas.


Lepo Sumera (1950–2000) audiovisuaalse muusikalise performance’i “Südameasjad” omaaegsest esiettekandest on möödas ligi veerand sajandit. Seetõttu mõjus teade “Südameasjade” – juba tehnilises mõttes komplitseeritud multimeediaetenduse – taastulekust publiku ette huvipakkuva üllatusena.


Rääkides selle Sumera teose tehnilisest komplitseeritusest, tuleb peale muusika silmas pidada helilooja enda südame ehhokardiograafi heli ja pildi, video, valguse ning elektrooniliste helitaustade sünergilist ühendamist ühtseks ja terviklikuks kunstiliseks ruumiks. See on meediumide hulka ja eripära arvestades üsna riskantne ettevõtmine nii kunstilise tulemi kui tehnilise sujuvuse mõttes.


Kuid õnneks noored muusikud klahvpillimängijast muusikajuhi Kirke Karja eestvedamisel neid riske ei peljanud. Kaasa lõid ka kunstnik-lavastaja Emer Värk ja dramaturg Liisa Saaremäel koos tehnilise produktsiooni tegijatega ning selle tulemusena sai augusti lõpus Uue Loomingu Majas näha koguni viit järjestikust “Südameasjade” etendust. Ühele neist jõudis ka siinkirjutaja.


Enne veel, kui kõnealusest uuslavastusest lähemalt rääkida, mõne sõnaga Lepo Sumera “Südameasjade” (1999) kunstilisest ideest ja audiovisuaalsest kontseptsioonist, lähtuvalt sellest, kuidas helilooja ise on toona esiettekande eel oma teost tutvustanud (mis kirjas ka nüüdsel kavalehel). Kõik algas sellest, et Sumera sattus Mustamäe haigla südamearstide hoole alla ja puutus kokku ehhokardiograafiga. “Sellest hetkest peale,” kirjutab Lepo Sumera, “kui kuulsin oma keha häält ja nägin minu sees toimuvat, oli selge, et tegu on erakordselt põneva materjaliga, mida saab mitmel viisil töödelda, kasutades tänapäevaseid tehnilisi vahendeid.” Veerand sajandit tagasi olid “tänapäevased” tehnilised vahendid (nt VHS video) küll pisut teised kui praegu, kuid digitaalne helitöötlus oli olemas ja Sumera südamehelide elektroonilised teisendused on kuuldavad ka tänasel päeval.

Helilooja kunstiliseks ideeks oli siduda ehhokardiograafist pärinevate südamehelide elektroonilised töötlused akustiliste instrumentide mängu ja teemakohaste videolahendustega. Mõistagi lähtusid nüüdsed noored muusikud ja video-valguskunstnikud Kirke Karja eestvedamisel samast kontseptsioonist. Seetõttu märgib ka dramaturg Liisa Saaremäel kavalehel, et südametuksed said ühendavaks lüliks nii heli-, ruumi- kui visuaaldramaturgia loomisel. Millest muust lähtudagi, kui arvestada tõika, et Sumera “Südameasjadel” pole tegelikult kindlat narratiivi. Selles mõttes, et siin pole konkreetset “lugu” ega süžeed. Kõik, mida publik etendusel näeb ja kuuleb, on omavahel suuresti seotud vabade assotsiatsioonide ja mitmevalentsete kunstiliste sümbolitega. See asjaolu andis tegijatele mõneti vabamad loomingulised käed nii nüüdses lavastuses kui kunagises originaalteose ettekandes.


Mäletan “Südameasjade” esmaesitust SEB-panga Tornimäe pangahoones 1999. aasta novembris “NYYD”-festivalil. Toonane muusikute ansambli koosseis erines pisut nüüdsest: siis flööt, sopransaksofon, tšello ja löökpillid, nüüd naishääl, saksofon, elektriline bass, trummid ja klahvpillid. Nii ei olnud muusikalises mõttes tegemist Sumera originaalmuusika taasesituse, vaid pigem selle vabama tõlgendusega.


Küsisin tollal Lepo käest (kohtusime siis päris tihti), et kuidas ta on kõik need muusikalis-visuaalsed komponendid “Südameasjade” partituuris kokku pannud, et need ettekande ajal koos ja sünkroonis püsiksid. Sain tema vastusest aru niiviisi, et suurem osa muusikalõike on partituuris täpselt fikseeritud, samas kui on ka ad libitum episoode, mis on etteantud laadis improvisatsioonilised ja annavad nii muusikutele mänguruumi end videopildiga ajaliselt täpsemalt sünkroniseerida.


Kui rääkida “Südameasjade” heli-, ruumi- ja visuaaldramaturgiast, siis algupärases ettekandes SEBi tornis oli ruumi kasutatud ka vertikaalmõõtmes – näiteks ühes episoodis musitseerisid interpreedid klaasliftis sõites. Üldse tundus tollase esituse mulje praegusega võrreldes kuidagi “läbipaistvam”, kergem ja kammerlikum. Ütleme, et mängulisem. Seevastu mõjus hiljuti nähtu nii auditiivselt kui visuaalselt pigem “raskelt”, tumedalt ja massiivselt. Oli mõneti teises, deep-dark ambitsiooniga võtmes huvitav tõlgendus. Kui analüüsida visuaali, siis oli näha tegijate viiteid (inim)olemise algelementidele – videoekraanil põimuvad sümbolistlikud mehe-naise figuurid, laval väikesest purskkaevust ilmuv ja teisalt kuskilt ülevalt voolav päris vesi ning paaris kohas ka elav tuli … Sinna juurde ehhokardiogrammi südametuksete heli ja pilt muidugi samuti.


“Südameasjade” muusika ettekandel oli see eripära, et viieliikmeline ansambel kõlas harva kõik viiekesi koos – põhiliselt vahetus ühe interpreedi elektrooniliselt töödeldud sooloepisood järgmise muusiku soologa ja nii edasi kuni mõne duo- või trionumbrini. Kuid võimenduse ja elektroonika kasutamine andis helipildile kui tervikule kahtlemata omamoodi sidususe ja homogeensuse, sõltumata hetkel musitseeriva ansambli suurusest. Tõsi, ühe trummisoolo puhul tekkis ilmselt ruumi akustikast lähtuvalt ja madalate sagedustega seonduvalt ebameeldiv, “plärisev” resonants, kuid seda polnud õnneks pikalt.


Esitusest rääkides ei tahaks interpreetidest kedagi eraldi välja tuua, kuna kõik olid artistlikult veenvad, ehkki igaüks isemoodi ja omas võtmes. Kuid ma ei saa kiusatusele vastu panna ja tõstaksin sellegipoolest esile Kirke Karja polürütmilise, keeruliste rütmifiguuridega süntesaatoripartii teose lõpus. Nendes rütmijaotustes oli midagi postminimalistlikult lummavat!

Ja lõpetuseks – usutavasti võis nii mõnelgi kuulajal-vaatajal tekkida pärast seda multimeediaetendust küsimus, mida Lepo Sumera oma “Südameasjadega” kunstnikuna õieti öelda tahtis? Et milles oli kogu loo “moraal” ja point? Aga võibolla oli point selles, et “moraali” polnudki. Oli intellektuaalne mäng muusika, elektrooniliselt töödeldud helide (südametuksed-kahinad), valguse, esinejate lavalis-ruumilise liikumise ja videopildiga. Mängulisust kohtame Sumera loomingus ju veelgi – meenutagem “Dracula ja Zombie” teatraliseeritud ettekannet Hortus Musicuselt (1993), “Seenekantaadi” ladinakeelseid seenenimetusi koori laulusõnadena varasemast ajast jms. Mängul on aga see eripära, et ta ei kordu täpselt kunagi ei males, tennises, teatris ega kontserdil. Seetõttu polnudki “Südameasjade” nüüdne ettekanne algupärase etenduse kordus, vaid selle loominguline tõlgendus vabas mänguruumis.