top of page

Spordist ja põllumajandusest ehk Millest need Puuluubi tüübid tegelikult laulavad


FOTO SCANPIX / SVEN ARBET / EKSPRESS MEEDIA

Tänavu täitub kümme aastat ansambli Puuluup sünnist. Just nii kaua on Ramo Teder koos Marko Veissoniga viljelenud zombie-folki, nagu muusikud oma stiili, muie suunurgas, iseloomustavad. Elluärganu osa täidab seejuures Hiiu kannel (rootsipäraselt talharpa või jouhikko, nagu soomlased ütlevad), mille populariseerimisele pärimuskultuuri viljelejate seas on puuluuplased tublisti kaasa aidanud.

 

Kuidas te ise tee selle instrumendi juurde leidsite?

Ramo Teder: Vist 2004. aastal, kui andsin Turus ühe kontserdi Pastaca-projektiga. Pärast minu mitte-kõige-paremini-õnnestunud etteastet tuli lavale pikkade juustega habemik, seadis jouhikko põlvede vahele ja hakkas hullult mõnusalt, hea “gruuviga” mängima. Eks ma olin Eestis seda pilli kuulnud ja meeldis niisugune sahistamine ka, aga samaväärset emotsiooni, nagu seal Turus Pekko Käppi mängu kuulates, polnud tekkinud. Tegin tutvust, küsisin jouhikkot proovida ja sealt see pisik tegelikult sisse tuli. Markoga kohtusin esimest korda 2008. või 2007. aastal Viljandis talharpa laagris, kuhu kogunes rahvast Islandilt, Soomest, Rootsist, Norrast ja Inglismaalt. Ise lõin kaasa algajate grupis, Raivo Sildojalt värskelt ostetud pilliga.

Marko Veisson: Neli aastat marineerisid seda mõtet või oli Raivol pillivalmistamise järjekord nii pikk?

Ramo: Järjekord oli küll, kas nüüd just neli aastat, aga mõte pidi ka idanema ja kasvama. Soome meistri Rauno Niemineni pillid tundusid tol hetkel hullult kallid. Sildoja omad olid odavamad. Praegu on mul kolm Niemineni pilli, ühe ta kinkis ja kaks ostsin.

Marko: Mina sain ka ühe, nii et Nieminen on nagu Puuluubi sponsor. Peale selle läheme tema juurde, kui on vaja midagi ümber teha või sättida.

 

Hiiu kannel on pealtnäha lihtne pill, mida seal ümber teha?

Marko: Viiul tundub ka lihtne pill olevat.

 

Viiulit on keerulisem mängida kui Hiiu kannelt.

Ramo: Oleneb, mida mängida. Jazzistandardeid või klassikat on viiuliga selgelt lihtsam teha.

 

Puuluup Ramo pilgu läbi.

Aga millised need uuendused ikkagi on?

Ramo: Keeled näiteks. Algselt kasutati hobuse sabajõhvi, mis on väga orgaaniline materjal, aga absoluutselt mitte ilmastikukindel. See tähendab, et kui keegi hakkab ruumis higistama, poetab pisara või avatakse korraks aken, läheb pill kohe häälest ära.

Marko: Meie esimestel kontsertidel juhtus nii, et keerulisemates tingimustes (ja folkkontserdil enamasti nii on), kui tuba läks soojaks ja niiskeks, vajusid jõhvkeeled poolteist tooni ära.

Ramo: Lambasoolest keeled on võrreldes jõhviga pisut stabiilsemad ning seisavad paremini hääles, aga kuluvad jube ruttu läbi ja lähevad narmendama, suur tagavara peab kogu aeg kaasas olema. Mul on juhtunud, et vahetan kontserdi ajal kõrgemaid keeli kolm korda. Ja sageli häälestasin poole loo pealt, kui tuli “lahtise keele” koht, nii et sai käe ära võtta. Seda on teised mängijad ka teinud. Aga suuresti Niemineni teene on, et nüüd pruugitakse siinkandis peamiselt jõhvi imiteerivaid nailonkeeli, mille saund on võrdlemisi autentne. Veelgi stabiilsemad on metallist keeled, viiuli või vioola omad. Samas on need kõige vähem autentsed, eriti lahtine keel jääb kõlisema. Mina olen selle vältimiseks pannud n-ö otsa peale, virbli külge keelte ümber kinnitusnätsu, et oleks tuhmim saund.

Marko: Traditsioonilisemal neljakeelsel talharpal on alumised keeled n-ö burdoonid, mille peal meloodiat ei mängita. Aga kui panna kõige madalamaks vioola keel või midagi jämedamat, saab ka bassi mängida. Elektroonika plokkidega tekitame vajadusel veel oktavi võrra madalamat heli.

Ramo: Meil on mõlemal praegu selleks kasutusel tšello keeled. Minul on vist D ja Markol on G. Aga muutusi on veel, näiteks talharpa autentne roop on lame, nii et kui poognaga tõmbad, kõlavad kõik keeled praktiliselt korraga ja mängida saab ainult ühes helistikus. Aga kui teha roop natuke kumeram, nagu uutel pillidel enamasti on, võib lahtiste keelte vahel kolme helistiku vahel valida.

Marko: Eks pillimees tegi vanasti selle talharpa endale ise, nende teadmiste ja tööriistadega, mis tal parasjagu olid. No võibolla tegi mõne kellelegi teisele ka. Rauno Niemineni sugune meister on aastakümneid teadmisi kogunud, süstemaatiliselt instrumenti järjest paremaks “tuuninud”. Väga palju on tehnilisi nüansse, mida meie ei teagi, ehkki oleme ka kumbki ühe talharpa ehitanud. Meistrite pillid on muidugi palju paremad, nii et esinemiseks kasutame enamasti Niemineni omasid. Eestis teeb väga häid Hiiu kandleid Raivo Sildoja, minugi esimene pill oli temalt. Rait Pihlapil valmivad väga omanäolised mänguriistad. Niemineni käe all õppinud eksperte on õnneks veel, näiteks Mihkel Soon teeb suurepäraseid pille.



Viljandis. FOTO TAAVI ARUS

 

Kasutate neid omatehtud pille ka?

Marko: Kui on vaja videotes ringi karata ja tekib hirm midagi ära lõhkuda, siis võtame need kätte. No tegelikult on okei pillid, aga kui neid on kodus rohkem, jääb paratamatult mõni unarusse. Iga pill kõlab paremini, mida rohkem seda kasutada, aga ei jõua kõigiga mängida.

 

Kui palju teil siis erinevaid pille on?

Ramo: Minul on kuus.

Marko: Mul on neli, aga üks on lihtsalt n-ö proovimisel, nii et tegelikult siis kolm. Alustasin Sildoja pilliga ja olen sellega siiamaani väga rahul. Suurepärane instrument, näeb küll Niemineni omaga võrreldes üsna teistsugune välja, just korpus on nagu rohkem edasi arendatud. Samas on sel jällegi jõhvkeeled peal, selles mõttes on traditsioonilisem. Sõltub muidugi, mida traditsiooniks pidada, lõppude lõpuks seegi pidevalt muutub. Standardit ei ole, tehti ka viiuli kuju imiteerivaid variante ja nii edasi. Tegu pole valdkonnaga, kus keegi tuleks ütlema, et kuule, sul on valesti tehtud.

Ramo: Nieminen selle kumera roobi peale küll kirtsutab nina.

Marko: Kas ta siis ise mängib sirge roobiga? Ei mängi ju.

Ramo: Väidetavalt mängib vist jah. Ja nende peale, kes mängivad sõrme siseküljega, on ta ka kuri. Tegelikult on siseküljega märksa kiirem, mugavam ja loogilisem mängida. Näpud ju tahapoole ei paindu, välisküljega mängides pead lihtsalt mõtlema kogu aeg sellele, et võtad sõrmi ära ja paned tagasi. Ja nimeta sõrmega mingeid tagurpidi trillereid teha on peaaegu võimatu.

Marko: Akordide võtmine käib ikka ühe näpu sisekülje ja teise tagaküljega. Ja tegelikult on hea ikka osata tagaküljega mängida. See, kui jämedad sõrmed sul on, mõjutab mingil määral saundi, samamoodi nagu keelte materjalgi. Tagaküljega mängides võid saada puhtama heli.

 

Kuna Marko isa elab Vormsil, on levinud arvamus, et oledki vormsilane, kellele antakse oskus talharpat mängida emapiimaga kaasa.

Marko: Jah, tegelikult kolis isa sinna elama, kui minu Hiiu kandle armastus muutus tõsiseks ja oli lihtsalt vaja sellele mingit legitiimsust leida. Väga hea, kui niisugune mulje jääb, eriti välismaalaste silmis. Kui ma suvel Vormsil pillilaagris olles ütlen, et lähen nüüd isa juurde, siis kõik vaatavad alati suure lugupidamisega.

 


Tallinn Music Week'il. FOTO SULEV LANGE

Kust see huvi sul siis tuli?

Marko: Kuulsin 2000. või 2001. aastal Viljandi kultuuriakadeemias töötades ansamblit Wirbel ja olingi Hiiu kandle sahinast võlutud. Mulle meenutas see kusjuures tuva bändi Yat Kha, neil on kasutuses kahe keelega poogenpill igil, mis sarnaneb kõla poolest talharpale. Pöördusin Celia Roose poole, kes juhtis toona pärimusmuusika õppetooli. Tema korraldas nii, et Meelika Hainsoo õpetas mind kord nädalas ühel Anneli Kont-Rahtola valmistatud Hiiu kandlel. Muul ajal lasin mõnel muusikatudengil pilli häälde panna ja harjutasin ise. Kultuuriakadeemias ei pandud pahaks, kui käisid tööajal pillimängu harjutamas. Siis juba moodustasime tudengitega ansambleid ja nii see mängukindlus kasvas. Too laager, millest Ramo rääkis, oligi esimene suurem kogunemine Viljandis, Vormsi laager toimus vist aasta varem. Aga seal me tõesti tutvusime, kusjuures meie kaks ning Annika Mändmaa olime sageli hilisööl viimased mängijad. Meil oli huvi lisaks traditsioonilisele repertuaarile igasuguseid muid lugusid mängida.

Ramo: Vennaskond või Led Zeppelin või ABBA või hoopis mingi omalooming, osad traditsioonilise materjali austajaid panid selle peale varsti pillid käest ära. Nii et jah, Markoga meil see asi klappis algusest peale.

Marko: Mina üritasin neid Yat Kha lugusid ka saagida.

 

Yat Kha loomingus on nii hardcore-rocki kui mediteerimise muusikat. Mulle endale tundubki Hiiu kannel olevat selline haldjapill, mille saatel on hea mediteerida.

Marko: See käib mulle kohutavalt närvidele, ehkki saan muidugi aru, kus niisuguse romantilise suhtumise juured on. Talharpa pärineb viikingite ajastust, eks paljud tolle kultuuri entusiastid seetõttu teda mängivadki. Minu natuurile ei ole liigne romantiseerimine või mingile pillile haldjalugude külge pookimine omane. Kahtlemata kõlab ta veidi salapäraselt. Eriti kui naturaalsete jõhvkeeltega mängida, kuuleb ülemhelisid korraga nii palju, et rohkemate mängijate puhul jääb mulje, nagu laulaks keegi kaasa naishäälega. Nii et viikingiromantika ning talharpa mängimine käivad käsikäes, eriti Skandinaavias. Meil levis pill läänerannikul ja seal, kus rootslased elasid, ehkki seda mängisid eestlasedki. Vormsis säilis ajalooline side kõige kauem, XIX sajandi teise kolmandiku lõpuni oli see seal põhiline rahvapill.

 

Mulle endale tundub, et Hiiu kandlega saab väga edukalt igasugu loodushääli teha. Tuulist metsa või mere kohisemist näiteks.

Marko: Neid helisid saab teiste pillidega ka teha. Muidugi, meie tahame selle võrdlemisi lihtsa pilli, nagu sa ütlesid, piire kompida ja võimalusi avardada. Ühelt poolt aitab kaasa elektroonika, korpust võib kasutada rütmipillina, saab pizzicato’s mängida, igasuguseid ebastandardseid võtteid kasutada. Aga vähemalt XIX sajandil mängiti Hiiu kannelt peamiselt tantsuks ja ma eriti ei usu, et keegi üritas sellega metsa häält jäljendada. Kes tahtis puude kohinat kuulda, see läks metsa. Talharpa saatus Vormsil on muidugi päris huvitav, tänu Rootsist tulnud evangeelsele misjonärile Lars Johan Österblomile oleks traditsioon täitsa välja surnud. Legendi järgi alanud jutlustaja saarele saabumise järel Vormsil suur usuline ärkamine, ka innustas ta neid oma ahjudele korstnaid ehitama ning põrandad puhtaks kasima. Eks rahvas oli tänulik, et suits enam toas silmi kipitama ei pannud ja jalgealune ka puhtam, selline moodne innovatsioon. Sellega tuli kaasa moraalne hügieen, avati koole, kõik saare 13 kõrtsi pandi kinni ja rajati palvemajad. Aga vaenama hakati ka vanu rahvakombeid ja tavasid, rahvalaule ja -tantse peeti patuseks ning mehed viskasid talharpad lõkkesse, kuna pidasid pille saatana tööriistadeks. Yngve Rosenblad ja Marju Tamm, kes Vormsi Hiiu kandle ajalugu on rohkem uurinud, on rääkinud, et õigeusu ja luteri kogudusse kuulunud mehed toda hullust kaasa ei teinud. Nii õnnestus traditsioon ikkagi säilitada.

 

Millal te otsustasite hakata kahekesi bändi tegema?

Ramo: Alguses mängisime Annika Mändmaa eestvõttel kolmekesi, tema valis repertuaari, tegi seadeid ja õmbles meile linased riided selga. Mängisime regilaule ja traditsioonilist Hiiu kandle repertuaari, omaloomingut seal eriti polnud. Luud oli selle trio nimi.

Marko: Pigem oli tegu Viljandi pärimusmuusika festivali rituaalide teema tõttu sündinud projektiga. Pillimängu juurde kuulus veel lodja purje peale kuvatav varjutants. Aga see oli esituskoha suhtes üsna nõudlik kava, mistõttu tegime kokku vist ainult kolm kontserti. Saime bändi tegemise tunde sisse, aga repertuaari mõttes soovisime Ramoga pigem omaloomingu poole liikuda ja sellest sündiski Puuluup.

 

Mida loete enda kõige esimeseks looks?

Ramo: “November”, meie esimese plaadi viimane lugu. Kusjuures see sündis päris esimesel salvestussessioonil, n-ö proovijämmimisel.

Marko: Tegime hakatuseks neli instrumentaal improvisatsiooni, saatsime Viljandi folgi programmipealikule Tarmo Noormaale, kes kutsus meid kohe festivalile mängima ka. Olime täitsa üllatunud, et see nii lihtsalt läks, ehkki meile endale need improvisatsioonid meeldisid väga.

 

Aga millest sai esimene hitt?

Ramo: “Süüta mu lumi” ilmselt. Kui ei olnud “Puhja tuulik”.

Marko: Äkki oli “Heinakõrs”?

Ramo: Üks kolmest, täpselt ei mäleta. Kui võrrelda, siis “Puhja tuulikus” on kõige rohkem sõnu. Marko on selle teksti autor.

Marko: Väljamõeldud keeltes laulusõnad tekivad enamasti improvisatsiooni käigus. Aga sageli ka eestikeelsed refrääni alged või mingid väljendid, nagu “süüta mu lumi” näiteks. Pikem tekst jah võib olla eraldi kirjutatud, enamasti teen seda mina, vahel teeme koos, täiendame teineteise laule jne. “Puhja tuuliku” sõnad sündisid, sest ma sõitsin tihti Tartu-Viljandi vahet. Varahommikul poolunisena teed silmad lahti, talvise udu seest kerkib äkki tontlik elektrituulik. Millegipärast niisugune vaatepilt mõjus inspireerivalt.

 

Tihti küsitakse ilmselt, millest te laulate?

Marko: Igal kontserdil selgitame, et põhiliselt spordist ja põllumajandusest. “Heinakõrs” näiteks räägib inimese armastusest töö vastu. Palju on suusatamise-teemalisi laule ja põllumajandusest laulmine on folkmuusikule lihtsalt kohustuslik. Meie stiiliks on zombie-folk, selles mõttes, et talharpa mängimise traditsioon suri vahepeal välja.

 

Et ärkas uuesti ellu nagu zombie?

Marko: Just. Ja nagu ebasurnute puhul teada, päris sama ta enam ei ole; nii on ka meie Hiiu kandled veidi mugandatud ja elektroonilise võimenduse kaudu kõlavad teistmoodi.

 

Minu meelest sai Puuluup väga kiiresti kuulsaks. Kuidas teile endale tundub?

Marko: Ramol on selle mõõtmiseks kindel kriteerium.

Ramo: Taksojuhid! Mul oli kunagi lausa harrastus küsida taksojuhtidelt, kas nad teavad sellist bändi. Mitte ükski ei teadnud. Aga Bolti juhid ei räägi enam juttu ka, nagu vanakooli taksistid, nii et viimased aastad pole sellist statistikat rohkem teinud.

Marko: Ma olen Tartus küll fännidest Bolti juhtide peale sattunud. Aga see populaarsuse asi on suhteline, esimene kontsert Viljandis õnnestus tõesti hästi, sealt edasi on läinud lineaarselt tõusvas joones. Esimesel aastal oli kontsertide vahel paar kuud pausi, nii et iga kord tegime bändilaagri, tuletasime lugusid meelde ja õppisime uusi. Nüüd tuleb uute lugude kirjutamiseks see paus tekitada ja suvel on nii palju kontserte, et sisuliselt saame ainult talvel seda aega võtta. Eriti peale seda, kui hakkasime rohkem välismaal esinemas käima – suuresti tänu sellele, et Juliana Volož hakkas meie agendiks. Koroona tõmbas küll veidi pidurit, aga nüüd on asi jälle käima läinud.

 

Trad.Attack! seadis endale eesmärgiks kõigis maailma riikides esineda, mis teie plaan on?

Marko: Meil oli eesmärk teha iga Eesti helimehega vähemalt üks kontsert. Aga nüüd ilmselt muutsime mõlemad kurssi – nemad juba valivad, kuhu minna, meie oleme jäänud truuks ühele helimehele Viljar Rosinale.

 

Kui paljusid helimehi teil õnnestus kasutada?

Marko: Umbes sama palju, kui Trad.Attack! riike läbi käis. Võibolla isegi rohkem. Aga siis hakkas üks mees korduma ja me jätsime ta endale. Viljar on nüüd juba rohkem kui helimees, pigem pereliige. Lisaks on ta kõva pillimees, keda meil tuleb publikust eemal hoida, muidu tõmbab kogu tähelepanu endale ja meid ei taha enam keegi kuulata.

 

Eelmisel aastal reisisite ikka väga lahedates kohtades, näiteks Indias. Saite kultuurišoki ka?

Marko: Olen antropoloogiliste uuringutega seoses sattunud varem Ghanasse, nii et pelgalt oma nahavärviga silma torgata oli mulle tuttav olukord. Selles mõttes see esmakordne India-kogemus polnudki nii hull. Pealegi Ramo on blond ning võttis põhilise löögi enda peale. Kui koos ringi käisime, oli mul selgelt rahulikum.

 


Indias.

Kuidas kontserdid seal läksid?

Ramo: Esimesed paar saali olid päris väikesed, kas mingis teatris või?

Marko: Prantsuse kultuurikeskuses, kolmekümne tooli ümber. Oli ka jazziklubisid, suur festival, mis sarnanes ükskõik millisele muusikafestivalile Euroopas või Ameerikas. Energia tõusis küll väga kõrgele juba enne lavale jõudmist, tuli hoolega jälgida, et sind publiku emotsiooniga lavalt minema ei pühita. Aga õudselt äge, kui mitu tuhat inimest lava ees kaasa elas. Ilmselgelt rahvale meie asi meeldis.

 

Välisministeerium andis teile eelmise aasta tegevuse eest aumärgi, olite nagu eesti kultuuri saadikud välismaal.

Marko: Meil ei ole mingit kultuurisaadikuks olemise agendat, aga sageli tullakse peale mängu ütlema, et tekkis soov Eestit külastada. Välismaal võtab publikuga kontakti saamine teinekord rohkem aega, oleneb nende taustast, kui kaugel me kultuurilises mõttes üksteisest asume; isegi ealised erinevused või koht mängib rolli. Aga ühel hetkel käib klõps ning olemegi samal lainel. See on tore hetk. Ja mida me ütlesime ka välisministeeriumis preemiat vastu võttes – on suur õnn olla kultuurisaadik riigile, millega väärtushinnangud suuresti kattuvad. Ja pole sellist tunnet, et jätaks parema meelega auhinna vastu võtmata.

 

Millised välisreisid on eriti toredana meelde jäänud või kus oli nii lahe, et läheks veel?

Ramo: Niisugust kohta ei meenugi, kuhu ei tahaks tagasi minna. Euroopas on mõnes mõttes süsteemid kõige turvalisemad ja tuttavamad. Sõltub võõrustaja traditsioonist muidugi ka.

Marko: Pigem isegi sellest, mis tüüpi publikut konkreetne koht kohale toob. Et kas on alternatiivmuusika klubi või pop-festival, avalik esinemine linnaruumis või restorani mäng. Millise kultuuritaustaga inimesed seal elavad, on sageli teisejärguline. Ja loeb ka, kas “meie publik” on kontserdi üles leidnud. Väga lahe on end reklaamida ja näidata, kus me kõik käime ja teeme, aga veel lahedam on, kui rahvas tuleb kohale, et sind näha. Mitte et on festival ja nagunii tuldaks, vaid et nad teavad: Puuluup mängib! Viimasel ajal on saanud üpris palju Prantsusmaal mängida, meil on seal agentuur, kes vahendab regulaarselt mänge headesse kohtadesse. Aga aeg-ajalt on vaja käia uutes kohtades, ehkki me oleme vägagi teadlikud keskkonna jalajälje suurusest, mida lendamine kaasa toob. Kui vähegi võimalik, teeme siis pisut pikema tuuri, ei sõida ainult ühe kontserdi pärast, aga alati ei õnnestu. Festivalipublik jätab muidugi veel suurema jalajälje. Ühesõnaga toimetame valdkonnas, kus see teema vajab mingil hetkel lahendamist, aga vähemalt neist asjust räägitakse, eriti muusikatööstuse konverentsidel. Varem räägiti rohkem vaimsest tervisest ja taolistest asjadest.

 

Kultuuripärandi säilitamine on ka oluline. Või kas saab teie loomingut üldse rangelt võttes nimetada pärimuseks, mida tuleks säilitada?

Marko: Meie missiooniks võib nimetada Hiiu kandle populariseerimist.

 


"WOMEXil" esinemas.

Siis on ju hästi, mängijaid on tublisti juurde tulnud.

Marko: Tõsi, enam ei tunnegi kõiki Eesti talharpa mängijaid, mis on väga tore! Me toetume oma muusikaga Hiiu kandlele ja selle võimalustele, aeg-ajalt on meie lugudes tsitaate või viiteid kas selle või mõne muu instrumendi pärimuslikule repertuaarile, ehkki põhiosas pigem mitte. Veel on autorilooming, me ei tee rahvalaulu seadeid, kui üks Mooste folgivõistluse jaoks valminud pala välja arvata.

Ramo: Päris mitu rahvalaulu seadet oleme teinud ikka. “Hobusemängu” versioon on peaaegu igas laivis sees.

Marko: Õige küll. Siis oleme ikka päris folkbänd! Me korjame neid mõjutusi väga erinevatest piirkondadest, olles läbi imbunud Hiiu kandle ja Eesti pärimuse mõjudest. Aga seejuures ei kujuta me ette, nagu oleksime klassikaline pärimusmuusika ansambel, mida iganes see peaks tähendama. Minul on suur lugupidamine inimeste vastu, kes lähevad arhiivi, otsivad üles vanad salvestised, uurivad, kuidas neid esitati, püüavad taastada vana mängu- või laulutehnikat ja tunnetust, nagu neil sajandivanustelt vaharullidelt kostab. Aga meie saame sellest edasi minna. Oleme ühtlasi tähele pannud, eriti viimasel ajal, et suurtel maailmamuusika esitlusfestivalidel, nagu näiteks “WOMEX”, mis on selles kontekstis suurim, kohtab kummastavalt vähe artiste, kes täiesti autentset muusikat esitavad. Mingi biit ikka taustal kõlab. Võibolla ükskord see muutub ja pöördutakse tagasi juurte juurde, aga praegu domineerib suur globaalne “mix” ehk siit, sealt ja kolmandast kohast asjade laenamine. Midagi Lõuna-Aafrikast, midagi Lääne-Aafrikast, viimasel ajal Lõuna-Ameerikast näiteks cumbia. On moevoolud, nagu kõiges muuski. Meie looming pole mingi autentne rahvamuusika, aga kandled on ja äkki tekitab Puuluubi mäng kelleski soovi Hiiu kannelt õppida.

Ramo: Eks autentse pärimuse jaoks on teised festivalid. Meie käime niisugustes kohtades, mis on juba uudsuse või omaloomingu suunaga.

Marko: Pigem jah väikese kallakuga sinna popi poole, suurematele massidele. Ja lood on ka kolm-neli minutit pikad, mitte pooletunnised.

 

Millest teie lavaline olek sõltub? On välja kujunenud teatud kindlad tantsud ja asjad, aga teinekord läheb kõvemaks tralliks ja publiku kätele viskumiseks.

Marko: Kontsert algab nii, et alguses vaikselt istume. Oleme üritanud seda muuta, aga ei suuda kuidagi. Välja arvatud siis, kui on esitlusfestival, kus tuleb arvestada, et otsustajal, kellest võib sõltuda, millisele festivalile sind kutsutakse, võib olla aega viis minutit. Et nendes huvi äratada, peab küll kogu aeg sada sees olema.

 

Mida see juurde annab, kui äkitselt pooleteise meetri kõrgusele karata või muid trikke teha pillimängu kõrvale?

Marko: See võib juurde anda, aga ka eemale peletada; meie teeme ikka seda, mida meile meeldib teha. Loodetavasti ei tule ennast kunagi mingi konjunktuuri järgi liiga palju sättida. Võibolla sajast inimesest viiele ei lähe korda, mida me teeme, aga üheksakümne viiele jälle läheb. Eesmärk on mängida seal festivalil või klubis, kuhu tulevad need “sinu inimesed”, kelle pärast tegelikult muusikat tehaksegi.

 

Aga miks Ramo kogu aeg sokkide väel on?

Ramo: Mul on laval kontaktmikrofon, millega basstrummi saundi teha. Sokiga kõlab see bopp-bopp, kingaga kopp-kopp. Bopp-bopp on parem.

 

Kodupublikut erutab praegu teie koostöö bändiga 5MIINUST. Kui te koos esinete, kas siis tuleb kohale ka veidi krapsakam või teistsuguse suunitlusega rahvas?

Marko: Oleme teinud koos kaks kontserti, kus eristab küll, milline on meie publik ja kes ei ole mitte kunagi varem Puuluubi laivil käinud. Päris äge tegelikult, eriti Tartus oli vähe valgem saal ja rahvas paistis selgemini kätte. Aga meil tuleb koos 5MIINUSega keikasid veel, saab siis näha, kas ja kuidas tõeline sulandumine tekib. On täiesti okei, kui päris lõpuni ei tekigi, lihtsalt vahepeal on tore asju mingist teisest perspektiivist vaadata.

 

Koos ansambliga 5MIINUST "Eesti Laulul". FOTO SCANPIX / KEN MÜRK / ERR

Kas näete end ka Eesti esindajana “Eurovisioonil”?

Marko: Kui valitakse, tuleb minna. Oleme ikkagi hingelt kõik spordiinimesed. Tõtt-öelda oli selle looga (“(nendest) narkootikumidest ei tea me (küll) midagi”) “Eesti laulu” võistlusele minek Päevakoera idee. Meie olime niisama eufoorias, et hea energia ja meeleoluga lugu kukkus välja, mina suhtusin võistluse mõttesse algul üsna tõrjuvalt. Praegu saan muidugi aru, miks ta tahtis nii teha ja täitsa lahe, et see lugu poolfinaali välja valiti. See asetab veidi uude konteksti kogu meie varasema loomingu. Aga sõltumata tulemusest “Eesti laulul” anname kevadel ühise plaadi välja. Oleme sellest palju rohkem elevil, tundub tulevat äge asi. “Eurovisioon” on ainult üks kontsert, aga plaat on igavene.

 

Kas see koostööplaat sünnib samal põhimõttel, et saate kokku ja hakkate improviseerides ühes suunas minema?

Ramo: Täpselt, kõik lood oleme teinud nii, et meie poolt on alguseks mingi luuper taustaks, 5MIINUSe poolt alustab nende põhiprodutseerija Karl Kivastik ehk Põhja-Korea. Samal ajal kõik ülejäänud hakkavad teksti genereerima; kui tuleb kellelgi idee, siis ta laulab selle ära ja ongi korras. Kõik sünnib koha peal, ühisloominguna. Väga mõnus on teha, hoopis teistsuguse tundega, nagu Marko ennist rääkis. Toimunud bändilaagrid on olnud puhas nauding.

 

Kui palju juba valmis tehtud on?

Ramo: Üksteist lugu, nii et sisuliselt on terve plaaditäis justkui olemas. Võibolla tuleb juurde midagi, võibolla jääb vähemaks. Aga eks me püüame sel aastal ikka vähemalt ühe Puuluubi singli ka avaldada. Või kaks. Mis puutub kontsertidesse, siis paistab tulevat üsna välismaa-keskne aasta, vähemalt suvel. Eks esineme Eestis ka, aga suuremate festivalide ajal oleme ilmselt kodunt ära. Igale poole ei saa minna, aga nende asjadega tegeleb meie agent ja tema koostööpartnerid. Pakkumisi on tehtud mitmest kohast.

 

Olete mõlemad vanuse poolest seal keskea künnisel juba, aga tegelikult ikkagi noored inimesed, jõuate veel palju korda saata, kõvemad rockivennad kütavad kaheksakümnesena nii et vähe pole. Kas pauerit jaguks?

Ramo: Kunagi ei tea öelda; praegu tundub küll, et jagub, aga kes teab, mis aasta pärast saab. Siia juurde üks naljakas seik: Taavi Arus teeb meist praegu dokumentaalfilmi ja kuulsin hiljuti kõrvalt, kuidas üks tuttav küsis Taavilt, et oled juba mitu aastat seda Puuluupi üles võtnud, millal valmis on? Taavi vastas, et praegu on igav, kõik on hästi, mehed esinevad, rahvas plaksutab ja mingit draamat ei ole. Eks tuleb nii kaua teha, kui lähevad tülli või laiali või juhtub midagi niisugust. Rääkisin seda Markole, too hõõrus käsi, et jess, nelikümmend aastat veel siis!

 

Seda muret ei ole, et lööte üksteiselt naised üle või tekivad loomingulised erimeelsused?

Ramo: Eks me vaidleme ikka, mis sobib ja mis mitte. Aga mitte selliselt, et üksteisest päriselt eemalduksime. Algusaastail esinesime vähe, siis ei olnud niisugust tunnet, aga praegu käime ringi nagu vana abielupaar.

 

Sellist hetke pole veel tulnud, et kõik jutud on ära räägitud ning vabal ajal pole enam midagi öelda?

Ramo: Eks ikka on, aga õnneks tulevad mingid uued teemad peale. Ma arvan, et oleme üksteisest puhkamise ära õppinud, nii et ei hakka teineteist väga häirima.


130 views

Comentarios


bottom of page