_page-0001.jpg)
8. oktoobril toimus Tallinna Keskraamatukogu saalis kontsert “Ära vaata mu lauludesse” sarjast “Kammermuusikud linnas”. Kadri-Ann Sumera kureeritud õhtul olid tema partneriteks sopran Maari Ernits ja metsosopran Tuuri Dede. Muusikud olid kavasse valinud laulud Gustav Mahlerilt ja Richard Straussilt, mis just neile endile aastate jooksul eriti südamelähedaseks saanud olid.
Esimesena liitus pianistiga Tuuri Dede, kes esitas valiku Straussi XIX sajandi lõpul loodud lauludest, mis originaalis klaverisaatega, kuid nii mõnigi rohkem tuntud hilisemas orkestreeringus. Dede võlub publiku hetkega oma siira ja pisut tütarlapseliku oleku ja muidugi mahuka ning ühtlase tämbriga. Kuid kohe sama esimese hetkega, mil kõlas “Zueignung”, tekkis küsimus – miks on puldil noot, kui tegemist on absoluutsete hittide ja n-ö lemmiklauludega. Häiriv detail kadus neljanda laulu ajal (“Morgen!”); on tõepoolest üüratu elamuslik vahe, kui lauljal on lugu peas ja seega ka omaseks lauldud.
Teist plokki Mahleri “Rückerti lauludega” tuli esitama siin vähe kuuldud, Amsterdamis õppinud Maari Ernits, kes on hoopis teistsugune lavanatuur. Tema Wagneri potentsiaali (pikad fraasid, tugev madal register, loomulik saksa keel) ja ka juba teatava kogemusega (Hollandi Wagneri ühingu stipendium; Senta roll) hääles prevaleeriv küllalt ulatuslik vibraato võib liigituda osaliselt maitseküsimuse alla, kuid see sundimatus, enesekindlus koos teatava distantseeritusega ja keskendumine laval on võrratu.
Järgnesid neli laulu pika aja jooksul kirjutatud tsüklist “Des Knaben Wunderhorn”, lavale astus taas Tuuri Dede, läbinuna totaalse muutuse. Fantastiline ja külluslik “Võlusarv”, kus rahvapärimus helilooja fantaasiat lõputult innustanud ja mis sisaldab emotsioone absurdihuumorist jäise surmahinguseni, tõi esile laulja parimad omadused – loomulik näitlejaanne, hea karakteriloome ja emotsioonide väljendamine hääle erinevate värvide kaudu. Üks kontserdi tipphetki oli “Das irdische Leben”, mis struktuurilt meenutab Schuberti laulu “Erlkönig”, olles aga märksa kompaktsem ja kandes enda kohal tunnetuslikult juba kümme aastat hiljem loodud tsükli “Kindertotenlieder” sünget varju.
Et siiski mitte liiga emotsionaalsena koju minema ei peaks, oli kontserdi lõpetuseks valitud Maari Ernitsa esituses paar Straussi laulu, kus ülistatakse tagasihoidlikku, mitte esile trügivat, vaid varjatud (ning seetõttu hoopis võimsama) ilu ja mõjujõuga naisterahvast. Viimasena aga kõlas “Beim Schlafengehen” tsüklist “Vier letzte Lieder”, andes mõsta, et ükskord tuleb siiski see hetk, kus võib kogu maailma raskuse enda õlgadelt ära anda ning ennastki, täis rahu, ühe kõikehõlmava jõu kätte usaldada.
Lisaks muusikalistele elamustele tabasin end mõttelt, kui eriline pianist ja kontserdielu tegelane on Kadri-Ann Sumera. Kui haruldane on oskus jutustada esitatavast muusikast sihtgruppi arvestavalt, kuid mitte alahindavalt; kui loogiliselt saab kava üles ehitada; kui mitmekihilise ja loomingulise partnerluse saab üles ehitada lauljaga, esitades mõlemaid osapooli sügavalt puudutavat repertuaari. Ja täiesti fantastiline oli ta oskus anda edasi just klaveril minu jaoks Straussi absoluutset essentsi, mis avaldub näiteks ooperi “Der Rosenkavalier” lõputertsetis – see eriline ja lõputult voolav meetrum, kus ükski takti algus justkui polekski määratletud esimese löögiga, kus seetõttu mingi kindel meeleolu ja ülim pingestatus võib kesta pikki minuteid ning mille lõhkumiseks ei tahaks nende minutite jooksul kordagi isegi välja hingata!