• Margus Haav, kultuurikriitik

Sõpruse Puiestee. Klaveritoas / Sõpruse Puiestee


Sõpruse Puiestee seitsmes kauamängiv rändab taas romantilis-nostalgiliselt tagasi 1980. aastatesse. Kuigi seda kümnendit mäletatakse sageli sündipopi taimelavana, sündis sellel ajal ometi palju kaunist kitarrimuusikat. Sõpruse Puiestee kasutab küll retrosüntesaatoreid, kuid on oma olemuselt ikkagi rockbänd. Nad pole kunagi häbenenud oma kiindumust selle perioodi vene postpungiliku traadimuusika vastu ning selle tõestuseks on ka värskelt plaadilt kultusbändi Kino kaver “Zakroi za mnoi dver”.


Endale paari aasta pärast kahekümnenda sünnipäeva tähistamist lubada võiva Sõpruse Puiestee koht Eesti rockiajaloos on üsna unikaalne. Kuigi nende debüütalbumil “Mustale merele” leidus mitu tele- ja raadiohitti, nagu näiteks “1905” ja “Ma olen õnnelik, et inimesed on nii ilusad ja head”, kuulub bänd peamiselt siiski rocki pool-põrandaalustesse kihtidesse. Raske oleks neid ette kujutada lõbusal aastavahetusõhtul teleris, kuigi samas, miks mitte. Sõpruse Puiestee on osalenud isegi “Eesti laulu” konkursil ja “Rahu, ainult rahu” jõudis 2011. aastal poolfinaali! Sõpruse Puiestee pani enda jaoks juba alguses paika liiklusskeemi meenutavad konkreetsed piirjooned, kust selgub, kust tänav algab ja kus lõpeb, millistes foorides põleb hele ja millistes sünge tuli. Sünge tulega foore paistab rohkem olevat. Sõpruse Puiestee kandvateks jõududeks olid ja on omaaegse Vennaskonna kandvad jõud, loomingulis-kunstiline tandem, suurepärane meloodiameister Allan Vainola ja tähenduslike sõnadega nii luule- kui proosavormis sina peal olev Mait Vaik.


“Klaveritoas” on nii sisult kui vormilt tõepoolest 1980-ndates, alates kümnest palast, mis mahuksid kenasti ära vinüülplaadile, ning lõpetades pealtnäha küll lihtsa, kuid samas krüptilise sõnumiga. Kino kaverile lisaks leiab plaadi lõpuloona instrumentaalpala “Poksimatši pilet”. Sõpruse Puiestee tunneb ennast koduselt areaalis, milles domineerib nukra kallakuga romantika, asfalt läigib pigem pisaratest kui higist, vabrikukorstnatest hõljuv suits kipub varjutama tähistaevast, kuid kannab selle-eest täitumata, ent selle võrra veelgi magusamaid ja ehedamaid unistusi kauge atmosfääri poole.