_page-0001.jpg)
Tartus aprillikuu lõpus esietendunud Eino Tambergi “Cyrano de Bergerac” ei kanna juhuslikult Eesti kauneima ooperi tiitlit. Iga (taas)kohtumine selle teosega on elamus. Ja iga kord otsekui üllatud, kuidas küll ajal, mil muusikas valitsesid enamjaolt kõlaeksperimendid, ratsionaalsus ning värvikad rütmimängud, lõi Tamberg niivõrd romantilise helikeele ja sisuga teose ... Muusikast mitte vähem naudingut ei valmista Jaan Krossi vaimukas, teravalt täpne, samas poeetiliselt tundlik libreto, pakkudes nii äratundmisrõõmu kui ka uusi, värskeid leide.
Ooperi tõi lavale Vanemuise balletijuht Mare Tommingas, olles ühtlasi lavastuse kostüümikunstnik, samuti valgus- ja videokujunduse idee autor.
“Cyrano” lavapilt on küllaltki minimalistlik, jättes vaataja kujutlusvõimele piisavalt ruumi ja õhku. Sügavama mõõtme laval toimuvale andsid videoinstallatsioon, tundlik valguskasutus ja pisikesed, ent olulised detailid – laest langev luigesulg, vette kukkuvad sõnad, tuules kiikuvad kõrred. Ooperit raamivad read Cyrano kirjadest, mis sisuliselt on väga põhjendatud (ja visuaalselt lummav!), samas lauljaile on see siiski lisaülesanne, kuidas draamateksti võimalikult loomutruult edasi anda. Kogu lavastuse liikumisjoonises on tunda koreograafist lavastaja kätt, staatika karisid suudetakse küllaltki osavalt vältida, langemata samal ajal tühise ja mõttetu sagimise küüsi.
Etenduses, järjekorranumbrilt kolmandas, polnud traagelniite peaaegu näha, üksikuid eksimusi tuli ette nii laval kui orkestriaugus, kuid üldjoontes ilmestas õhtut ladus kulgemine. Siinkohal tänusõnad ja kummardus dirigent Risto Joostile ning peakoormeister Aleksandr Bražnikule – “Cyrano” partituur pole kindlasti midagi erakordselt lihtsat ja Vanemuise ooperikoori mehi oli rõõm kuulata. Kuigi sõitsin Tartusse väikese hingevärina ja võibolla ka teatud eelarvamusega, siis pettuda ei tulnud peaaegu milleski. Eriti aga ooperi nimitegelases. Veel päevi pärast etendust rändasid mõtted Simo Breede mõtestatud rollikäsitluse peale, mis vaikselt, ent seda järjekindlamalt endasse haaras, kasvades iga minutiga. Tema Cyranos oli kõike – sügavust, lihtsust, mängulusti, väärikust, eelkõige valitses aga mingi kummaline sisemine rahu kombineerituna erksusega, silmad peegeldamas hingevarjundeid. Ta ei teinud justkui mitte midagi, ta lihtsalt oli. Braavo!
Christiani, Cyrano mõtete ja tunnete kauni kehastajana astus üles Oliver Kuusik. Kui ideaalmaailmas peaks Cyrano olema ikka tõepoolest inetu ja Christian väga ilus, siis midagi pole teha, ooperis tuleb vaatajail rakendada aeg-ajalt kujutlusvõimet. Visuaalset erinevust Cyrano ja Christiani vahel oli keeruline täheldada, mõlemad olid üsna ühte mõõtu nii pikkuselt kui kehaehituselt. Cyrano kõrval näib eneseteadlik ja küllaltki pinnapealne Christian kergekaallasena, kuid vaatamata konarlikule algusele on ka tema tegelaskujul oma kindel areng, teekond, mille lõpp määrab paljuski ülejäänute saatuse. Mind on alati vaevanud küsimus, kas tõesti peab Christian nii rumal olema ja kas seda peab veel ka võimendama ... Kuusiku koomilised hetked olid aga tõepoolest väga nauditavad (rõdustseen!), samas III vaatuse siiras monoloog vaat ehk kõige hingepuudutavam.
Kõige nõrgem tegelaskujudest on Roxane, õigem oleks vast isegi öelda, kõige pealiskaudsem. Tamberg on Roxane’i kergemeelsuse valanud äärmiselt kaunisse muusikalisse helikeelde, kus fiorituure ja melisme voolab otsekui küllusesarvest. Partii on kirjutatud Anu Kaalu vokaalset eripära silmas pidades, ja kuigi koloratuure ja liikuvust on vokaaljoonises palju, peab see paradoksaalsel kombel olema võimalikult lihtne ja loomulik. See, mida kuuleme, on Roxane’i olemuse peegeldus. Mida sügavamaks ja “täiskasvanumaks“ Roxane muutub, seda vähemaks jääb tema partiis ka elegantset kapriissust. Pirjo Jonase puhul tahaks toonitada, et lavakujuna on saavutatud pea sajaprotsendiline täistabamus, see on ilmselgelt tema roll, mida ta suudab kanda välja ka näitlejana, kuid vokaalis igatseks rohkem muretut kergemeelsust ja vabadust.
Kõrvalrollidest tegi särava etteaste Rasmus Kull vilka ja värvika Ragueneau’na, samuti äratas kohest tähelepanu Kristjan Häggblomi Poeet. Jätkem see nimi meelde!
Suure üllatuse valmistas finaal, kus naiskoor oli meeskoori vastu vahetatud. Kaugusest kostvad hääled manasid esile kõlaliselt kauni atmosfääri, kuid hetkeks välgatas siiski ketserlik mõte, et kas tõesti Roxane viibib meeste kloostris … Samas võib seda vangerdust vaadata muidugi hoopis laiemalt, ehk oli see hoopis Christiani hääle kaja, mis Roxane’i kloostrimüüride vahel aastaid saatis? Küll aga tekitas täielikku nõutust asjaolu, et osa Tambergi muusikast oli justkui puudu. Hakkasin paaniliselt mälus sobrama, kas ooperist on ehk mitu versiooni, mis on sisuline põhjendus teistsugusele lõpplahendusele ja kas selline “lõikumine” on üldse kuidagi eetiline. Välja oli jäänud Cyrano surmahetk, samuti Roxane’i kõige olulisem lause: “Ühest armsamast kaks korda ilma jään” – kvintessents, mis avab ja valgustab niivõrd paljut. Lõpuks ometi näeb Roxane tervikpilti, kuid mõistmine tuleb liiga hilja. Kõik jäi kuidagi õhku rippuma, lahendust ei saabunud tegelikult ei Cyrano ega Roxane’i jaoks. Jah, oli vaikus, oli eemaldumine, äraminek, kuid Roxane nagu ei suutnudki Christiani küljest lahti lasta. Mõistusega võttes sai ta kõigest justkui aru, südameni see aga ei jõudnud ... Uus lõpplahendus muutis mitte ainult lõppu, vaid avas mõneti täiesti uue sisulise teelahkme. Kahtlemata on lavastajal õigus oma nägemusele, aga midagi minus jäi siiski taga igatsema seda Tambergi õrnalt helisevat lõppakordi, mis oleks jutustusele pannud kauni punkti. Sellegipoolest pean lavastust Vanemuise teatri suureks õnnestumiseks ja kindlasti tulen lähitulevikus ka teist koosseisu vaatama. Armastuse teema tundub tänapäeval kuidagi kulununa, me pruugime seda sõna tuhandeid kordi, kulutame teda, tajumata kunagi päris lõpuni, mis see on. Isetus, alandlikkus, suuremeelsus – kui võõrad tunduvad need mõisted meie aja kontekstis. Ja ometi on see teema aktuaalsem kui kunagi varem. Armastus pole teene teene vastu, vaid midagi, mille me anname ära südame soovil, midagi vastu nõudmata. Aitäh teatrile selle meeldetuletuse eest!
Eino Tambergi ooper “Cyrano de Bergerac”. Edmond Rostandi värssnäidendi tõlkinud ja libreto koostanud Jaan Kross. Lavastaja, kostüümikunstnik Mare Tommingas, muusikajuht ja dirigent Risto Joost, dirigendid Martin Sildos, Taavi Kull, valguskujundaja Andres Sarv, videokujundaja Juho Porila, koormeister Aleksandr Bražnik. Osades: Cyrano de Bergerac – Raiko Raalik või Simo Breede, Roxane – Pirjo Jonas või Maria Listra, Christian de Neuvillette – Oliver Kuusik või Juhan Tralla, krahv de Guiche – Tamar Nugis või Atlan Karp, Ragueneau – Rasmus Kull või Heldur Harry Põlda, kolm poeeti – Oliver Timmusk, Kristjan Häggblom, Taavi Tampuu; Vanemuise ooperikoori meesrühm ja sümfooniaorkester. Esietendus 22. aprillil Vanemuise väikeses majas, vaadatud etendus 5. mail.