top of page

Rudolf Tobias 150. aastapäeval



Tänavu tähistame Rudolf Tobiase 150. sünniaastapäeva. Tobias, Eesti professionaalse muusika alusepanija, oli ka Eesti esimene rahvusvaheliselt tunnustatud helilooja. 1912. aastast kuni surmani 1918 oli Tobias Berliini kuningliku muusikakõrgkooli õppejõud, alates 1914. aastast professor. Ta kuulus samuti Saksa heliloojate liidu (Genossenschaft Deutscher Tonsetzer) heliteoste hindamiskomisjoni koosseisu.

Suure helilooja juubeli puhul toimub Hiiumaal, tema lapsepõlvemaal, ulatuslik festival. 28. mail esineb Kärdla kirikus Saksa organist ja muusikateadlane ELKE VOELKER, kes kirjutas oma doktoritöö Rudolf Tobiasest ja kelle Rudolf Tobiase raamatut tänavu esitletakse. Kontserdi juurde kuulub ka Tiia Järgi koostatud ettekanne Tobiase elust ja loomingust. 29. mail on Elke Voelkeri Tobiase raamatu esitlus.

Järgnevas intervjuus räägib Saksa muusikateadlane ja organist Elke Voelker lähemalt oma tutvumisest Tobiase loominguga ja tööst meie suure helilooja loomingu uurimisel.

Elke Voelker. FOTO CHRISTOPH M. FROMMEN

Kuidas avastasite endale eesti helilooja Rudolf Tobiase?

Rudolf Tobiase loominguga puutusin kokku 1992. aasta juunis, kui Estonia kontserdisaalis kanti ette oratoorium “Joonase lähetamine”. Saksa ajaleht Die Rheinpfalz oli mult tellinud selle kontserdi kajastuse. Järgnevatel aastatel oli mul mitmel korral võimalus mängida selles oratooriumis orelipartiid kontsertidel Tallinnas, Nürnbergi rahvusvaheline orelinädalal ja Dom zu Speyeri rahvusvahelistel muusikapäevadel. Samal ajal tutvusin Eesti juhtivate muusikateadlastega ja sain esimesed teadmised eesti muusikaajaloo eripäradest See on väga eriline, kuidas kõigist poliitilistest tagasilöökidest hoolimata suutnud üle saja aastaga enesekindlalt üles ehitada oma kultuuri ning integreerida loomingus väga edukalt Lääne-Euroopa ja Venemaa muusikaloolist pärandit. Sellest lähtudes tekkis mul huvi uurida lähemalt sellise kultuuripoliitilise arengu lähtepunkti, mis Eesti muusikas on tihedalt seotud Rudolf Tobiase loometööga. See oli keeruline pingeväli, milles nimetatud helilooja liikus Eesti ja Euroopa kultuuri vahel.

Millised aspektid Rudolf Tobiase juures olid teie jaoks eriti huvitavad? Eriti huvitav on Rudolf Tobiase anne panna erinevaid muusikastiile uutesse kontekstidesse. Selline süntees on tema kunstilise isiksuse tunnus. Varasemate muusikaliste stiilielementide kasutamine ei ole siin aga mitte mineviku imiteerimine või transfiguratsioon. Pigem soovib Tobias niimoodi väljendada igavesi tõdesid. Tema teostes leiab viiteid kaasaegsetele – mitmes kohas näiteks Gustav Mahlerile, kes suri vaid seitse aastat enne Tobiase lahkumist. Kui võrrelda näiteks Tobiase kolmeteistkümne moteti dissonantsete kõladega helikeelt impressionistlikult koloreeritud Kalevipoja-teemaliste helinditega, oratooriumi “Joonase lähetamine” hilisromantilisusega või “Walpurgi burleski” ekspressionismiga, saab aru, et Tobias liikus väga teadlikult ja vabalt kõige erinevamate muusikastiilide vahel. Tema suurejooneline oratoorium “Joonase lähetamine” on kindlasti kestva väärtusega teos ka rahvusvahelisel tasandil.

Kui keeruline oli Tobiase kohta uurimistööd teha, kuidas õnnestus tutvuda eestikeelsete materjalidega?

See tõesti ei olnud lihtne ja nõudis mitmeid nädalaid materjali kogumist Rudolf Tobiase elukohtadest Eestis, Peterburis, aga ka Saksamaal ning lugematuid tunde tõlkimist. Minu tänu kuulub paljude raamatukogude ja üksikisikute abile ja lahkusele, kes andsid teavet, koopiaid ja filme. Eelkõige Eesti teatri- ja muusikamuuseumile, rahvusraamatukogu arhiivile, samuti Tartu ülikooli raamatukogule, Peterburi konservatooriumi töötajatele ja Berliini kunstide ülikooli arhiivile. Lisaks olen sügavalt tänulik muusikateadlasele ja Rudolf Tobiase teoste väljaandjale Vardo Rumessenile. Vestlesime temaga palju, eriti töö algfaasis. Ta sõitis minuga kõigisse Eesti paikadesse, kus Rudolf Tobias oli elanud ja töötanud. Ka muusikateadlane Priit Kuusk toetas mind palju nii sõna kui teoga. Tänu intensiivsele uurimistööle Rudolf Tobiase ja eesti muusikaajaloo kohta oli mul võimalus töötada aastaid ka entsüklopeedia “Muusika ajaloos ja tänapäeval” (“Die Musik in Geschichte und Gegenwart”) arvukate artiklite autori ja toimetajana.

Arvatavasti pidite õppima ka eesti keelt. Kui keeruline oli seda õppida?

Jah, kohe uurimistöö algul oli tarvis õppida eesti keelt, et saada ligipääs vajalikule muusikateaduslikule kirjandusele, mis on peaaegu eranditult eesti keeles. Õnneks sain loa osaleda intensiivses õppeprogrammis Westfaali Wilhelmi-ülikoolis Münsteris (interdistsiplinaarsete Balti uuringute instituut), mida toetas Robert Boschi fond. Õpe toimus Bonnis Bad Godesbergis ja Tartu ülikoolis. Asjaolu, et eesti keel kuulub soomeugri keelte hulka, ei teinud õppimist sugugi lihtsamaks, vähemalt mulle, kelle tuttavam ala on germaani ja romaani keeled. Kuid just sukeldumine sellesse nii keeleliselt kui kultuuriliselt uude maailma andis mulle palju.

Kuidas tekkis idee Rudolf Tobiase raamatust?

Seoses helilooja 150. sünniaastapäevaga osalen tänavu ka Eesti muusika pidupäevadel Hiiumaal, mida korraldab Hiiumaa kultuuri selts. Sel puhul pöördus minu poole Hiiumaa muuseumi teadusdirektor Helgi Põllo ja me kaalusime koos, kas minu doktoritöö põhjal oleks võimalik välja anda eestikeelne ajakohane raamat Rudolf Tobiasest. Olin sellest ideest kohe vaimustuses. Raamatu esimest osa “Helilooja Rudolf Tobias – sissejuhatus oma ellu ja loomingusse” esitletakse nüüd festivalil. Raamatu teine osa koos teoste analüüsiga ilmub aasta lõpuks. Need raamatud võiksid anda impulsi edasisteks uurimistöödeks.

Olles nüüd aastaid tegelenud Rudolf Tobiase uuringutega – mis on teie nägemuses Tobiase tähendus Eesti muusikakultuurile?

Eestis peetakse Rudolf Tobiast esimeseks professionaalseks klassikaliseks heliloojaks. Samas veetis ta peaaegu poole oma elust välismaal, esmalt õppides ja töötades Peterburis, seejärel alates 1908. aastast siirdus ta Euroopasse, asudes elama Leipzigi ja lõpuks Berliini. Nii võib tekkida küsimus, mil määral on ta eesti helilooja. Kuid see, et ta oli alati tihedalt seotud oma kodumaaga ja kogu oma loomingus nägi end eestlasena, ilmneb mitte ainult tema heliteostes, vaid ka tema lugematutes kriitilistes või reformimeelsetes kirjalikes väljendustes ja artiklites, kus ta muuhulgas võitleb eheda eesti helikeele eest. Tobias on ka tugevdanud eesti rahvustunnet oma teostega “Eks teie tea” või “Sanctus”, mida on esitatud ka laulupidudel. Ja mitte ainult nende teostega! Peale selle on kindlasti väga oluline, et Tobias vastavalt Gustav Suitsu tuntud lausele “Olgem eestlasteks, aga saagem ka eurooplasteks!” vaatas alati oma kodumaa piiridest kaugemale. Abstraktne ja eesmärgita kunst, mis ei anna vastuseid oma aja pakilistele küsimustele, oli talle võõras. Tema loomingus on alati soov väljendada kuulajale teadlikult eestiliku ja rahvusliku identiteedi metatasandil midagi elulist. Selles peitub kindlasti siiani eesti muusikaajaloo jaoks eriline tähendus.

Saksa keelest tõlkinud Ia Remmel


Saksa organist ja muusikateadlane Elke Voelker on õppinud Mannheimi muusikakõrgkoolis, kus oreli erialal oli tema juhendaja Leo Krämer. Ta õppis romanistikat Mannheimi ülikoolis, muusikateadust ja germanistikat Heidelbergi ülikoolis ning kirikumuusikat Mainzi ülikoolis. Ta on ennast täiendanud Ameerikas ja Prantsusmaal Pariisis. Elke Voelkerit on tunnustatud mitmetel konkurssidel, teiste hulgas konkursil “Concours International d’Orgue de la Ville de Paris” ja I preemia rahvusvahelisel orelikonkursil “Dom zu Speyer”. Oma Sigfrid Karg-Elerti esituste eest on ta pälvinud mitmeid tunnustusi ja ta on ka Londonis asuva Karg-Elerti seltsi auliige. Palju aastaid oli Elke Voelker Speyeri toomkiriku peaorganist ja muusikajuht. Oma doktoritöö kirjutas Elke Voelker Rudolf Tobiasest – “Der estnische Komponist Rudolf Tobias (1871–1918) – Leben und Werk” (2012, Universität Heidelberg). Kodulehekülg www.elkevoelker.de
199 views

Comments


bottom of page