_page-0001.jpg)
Eelmise aasta lõpul tõlkeraamatuna ilmunud Peter C. Bouteneffi uurimus “Arvo Pärt. Vaikusest sündinud” (originaalis “Arvo Pärt: Out of Silence”, 2015) mõtestab Pärdi loomingut idakristluse teoloogilisest vaatenurgast lähtuvalt. Peter Bouteneffi kompetentsuses ei maksa siinkohal kahelda: on ta ju ise teoloogiaprofessor, kes õpetab Püha Vladimiri õigeusu teoloogia seminaris süstemaatilist teoloogiat. Ning samas on ta ka konservatooriumiharidusega muusik, kes on Arvo Pärdiga isiklikult tuttav ning temaga muusikalis-teoloogilistest seostest varasemalt ka pikemalt vestelnud.
Kõnealuse raamatu sissejuhatuses sõnastab Bouteneff oma uurimuse põhiidee niiviisi: “Idakristliku vaimuliku traditsiooni teetähised aitavad heita olulist valgust Arvo Pärdi muusikale.” Siiski pole Bouteneffi autoripositsioon ei ülemäära kategooriline ega absoluutsele tõele pretendeeriv, sest ta lisab täpsustuseks: “Meie ülesanne pole tõestada, et õigeusus kiriku teoloogia on otseselt inspireerinud või sünnitanud Pärdi heliloomingu stiili, andnud talle tõuke komponeerida mingis kindlas võtmes või pannud aluse tema arusaamale kannatusest ja lootusest.” Nii et see on vaid üks paljudest võimalustest mõtestada Pärdi muusika vaimsust. Bouteneff rõhutab ka ise, et raamatust ei maksa otsida Pärdi loomingu teoloogilist salavõtit.
Mis puudutab Bouteneffi käsitluse metodoloogiat, siis märgib autor, et tegemist pole muusikateadusliku analüüsiga. “Selliseid Pärdi loomingu käsitlusi on enam kui küll,” mainib ta vaatamata sellele, et tema uurimuses on rohkesti viiteid paljudele muusikateaduslikele kirjutistele. See raamat koosneb pigem hüpoteesidest ja mõtisklustest, mis otsivad seoseid Pärdi muusika ja teoloogia vahel.
Bouteneffi kirjutis kui tervik jaotub oma ülesehituselt kolmeks (“selle uurimuse käigus külastame kolme ala”, lk 20). Esimeses osas on autoril, nagu ta tunnistab, eesmärk panna paika aluspõhimõtted mõistete “vaimsus” ja “religioon” tõlgendamisel Pärdi loomingus. See on seotud helilooja muusika kuulajate-poolse retseptsiooniga, aga ka sakraalse teksti tähendusega Pärdi muusika kogemisel ja helilooja loomeprotsessis.
Raamatu teine osa tegeleb vaikuse teemaga. Bouteneff tõdeb ühelt poolt, et vaikust peetakse sageli Pärdi muusika loomupäraseks omaduseks. Kuid teisalt märgib, et vaikus ja vaikimine on olemuslikud kategooriad ka õigeusu kiriku traditsioonis (“sisemise vaikuse ja palve kasvatamisel”, lk 21).
Kolmanda osa teemaks on ühtsuses sisalduvad duaalsused. Teoloogilisest aspektist vaadatuna on sellisteks duaalsusteks näiteks “patt ja andestus” ning “inimlik ja jumalik”. Pärdi muusikas aga, nagu Bouteneff kirjutab, on tegemist tunnetuse antinoomiate (nt “kurbus ja lohutus”, “meeleheide ja lootus”) vaimse ühendamisega. Ja autori sõnul võib ka Pärdi tintinnabuli-stiili kahte häält (neist üks astmelises, teine kolmkõla-intervallilises liikumises) vaadelda kui ühtsuses sisalduvad duaalsust. Aga heidame nüüd Bouteneffi raamatule üksikasjalikuma pilgu ning vaatleme, millised tema seisukohad on ehk kõige tähenduslikumad ja järeldused huvitavamad.
Vaimsus ja religioon
Esimese peatüki algus mõtiskleb vaimsuse ja religiooni teemadel üldisemalt, vaadeldes nende kahe seoseid ning seoste muutumisi ka ajaloolises kontekstis. Peter Bouteneff viitab siin Šveitsi teoloogile Karl Barthile, kelle sõnutsi religioon on inimkonna eneseõigustus jumala ees, kelle nad oma näo järgi loonud on (Karl Barth, “On Religion: The Revelation of God as the Sublimation of Religion”). Mingis mõttes on see kindlasti “religiooni” kui institutsiooni halvustamine.
Bouteneff kirjutab siinkohal, et ehkki ka õigeusu teoloog Alexander Schmemann peab “religiooni” tõelise kristluse antiteesiks, mis sarnaneb ebausuga, ammutab Pärt inspiratsiooni sügavalt läänekristlusest. Seega roomakatoliku palvest ja liturgilisest traditsioonist. Aga teisalt ka idakristlusest, kui selle all silmas pidada õigeusu traditsiooni laiemalt (peale Venemaa ka Kreeka, Süüria, Armeenia, Gruusia ja kopti kirikud). Nii et “religioon” on kultuuriloolises mõttes laiaulatuslik ja traditsioone säilitav, institutsionaalne kategooria.
See-eest “vaimsus” on väga subjektiivne mõiste ja sobib pigem isiklike kogemuste kirjeldamiseks. Bouteneff märgib, et “vaimu” defineeritakse sageli apofaatiliselt, ehk mida “vaimsus” mitte ei ole. Seega vaimsus on tüüpiliselt käsitletud kui mittemateriaalne, mittetuntav, mittenähtav, üleloomulik jms atribuute kätkev kategooria. Nii et raskesti defineeritav mõiste.
Edasi küsib Bouteneff, kas religioon saab üldse olla vaimne? Ning tõdeb, et suure osa tänapäeva lääne ühiskonna kogemuses on religioon vaimsuse surm. Olgu siis “lubjastunud” teoloogia või kirikuringkondades toimuvate kahtlaste skandaalide tõttu. Samas kattuvad “vaimne” ja “religioosne” mitmel moel, kuna enamikule usklikest on seesama transtsendentne, kirjeldamatu vaim (võibolla “Jumal”) nende usu ja toimimise tuum.
Arvo Pärdi muusika on Bouteneffi hinnangul “vaimsust” ja “religiooni” ühendav nähtus – alates 1976. aastast moodustavad peaaegu kogu Pärdi loomingu just teosed sakraaltekstidele. Autor kirjutab: “Tema jaoks on vaimne ja religioosne omavahel orgaaniliselt seotud: tema religioon pole ei pelgalt väline sümptom ega vaimselt seosetu.” (lk 31)
Järgnevalt käsitletakse raamatu avapeatükis Pärdi loomingu kuulajate-poolset retseptsiooni ehk nn Arvo Pärdi fenomeni, kusjuures teema alustuseks märgib autor julgelt: “Tema ja ta muusika on jõud, mis loob silla kõrg- ja popkultuuri vahele.” Edasine teemaarendus on võrdlemisi esseistlik, siin on palju viiteid Pärdi muusika meediakajastustele ja kuulatavuse reitingutele (praegu enim esitatav nüüdishelilooja maailmas jms). Siiski viitab Bouteneff ka mõnevõrra kriitilisematele meediakajastustele ja märgib: “Mõnikord tundub, et Pärdi loomingu hindamine sõltub suuresti mõistmisest, kuidas miski võib ühtaegu olla nii eraldi kui ka sügavalt kohal. Mitte siit ilmast, aga empaatiliselt selle sees; kogemuse ja tunnetuse piire ületav …” Ja resümeerib kohe: “Kujutan ette, et budist võtaks selle paradoksi kohe omaks.”
Kõnealune paradoks on teatud vaatenurgast siiski näiline, sest asi on selles (nagu autor märgib), et aegruum ja igavik on alati koos. Ja seda Pärt otsibki (tsiteerides heliloojat): “See on mu siht. Aeg ja ajatus on ühendatud. Praegune hetk ja igavik võitlevad meie sees.” (lk 38) See ongi transtsendentsus ja kohalolek ühtaegu. Enda poolt lisaksin, et meid ümbritsev maailm ja selle tajumine on kaks eri asja. Üks vaimne kogemus võib ju selle maailma kohta öelda rohkem kui sada teooriat. See selgitab ka, miks Bouteneffi väitel on Pärdi muusikal maailmas lausa teraapiline mõju. Ta kirjutab: “Mõistatus on selles, et see muusika ei peatu kurbuses: kurbusse kinnitatuna, sellesse lahutamatult põimitult, kõlab puhta lootuse hääl.” (lk 45)
Esimeses peatükis saab veel lugeda põhjalikku analüüsi liturgilise teksti kõlamisest Pärdi muusikas. Kuid kõnealune osa teksti rollist on nii pikk (29 lehekülge) ja detailirohke, et lühirefereerimise asemel soovitan huvilistel seda ise raamatust lugeda.
Vaikusest sündinud
Teine peatükk “Vaikusest sündinud” vaatleb mõistet “vaikus” kahest aspektist. Neist esimene räägib Arvo Pärdi loomekriisist pärast “Credo” valmimist 1968. aastal, mil helilooja aastateks vaikis, ja selle põhjustest toonastes NSVLiidu tingimustes.
Teine aspekt aga kannab alapealkirja “Vaikusest leitud muusika” ning siin saame lugeda filosoofilis-metafüüsilisi arutlusi vaikuse tähendusest muusikas laiemas plaanis (nt Mozart: “Muusika ei ole nootides, vaid vaikuses, mis nende vahel on”, lk 108) ning mõistagi Pärdi muusikas eriti. Arvo Pärt: “Ja kui me räägime vaikusest, siis peame silmas pidama, et tal on otsekui kaks tiiba – vaikus võib olla nii meist väljaspool kui ka meie sisemuses. Meie hinge vaikus, mille üle ei ole isegi välismüral võimu, on tegelikult otsustavam, aga palju raskemini saavutatav.” (lk 95)
Bouteneff märgib õigustatult, et 1976.–1977. aastatel, mil Pärt tuli välja oma esimeste tintinnabuli-stiilis teostega, olid interpreedid segaduses ja hämmelduses, et “siin on nii vähe noote, et polegi midagi mängida”. Esialgu ei mõistetud, et Pärdi tintinnabuli-teosed tähendavad ei rohkemat ega vähemat kui senise paradigma täielikku muutust terve XX sajandi muusika kontekstis. Mis lähtus toona veel suuresti modernismi-avangardismi leksikast ja mentaalsusest.
Heaks teetähiseks on vaikuse-teema puhul Pärdi “Tabula rasa” (1977), mille kohta Bouteneff tabavalt kirjutab, et see “on ka näide teosest, milles on isegi pideva heli puhul tunda vaikuse eetost.” (lk 110) Rääkimata sellest, et helitöö teine osa kannabki otsesõnu pealkirja “Silentium” (“Vaikus”). Samas selgitab autor, et mõistele “vaikus” ei maksa Pärdi loomingu kontekstis läheneda liialt otsesõnu ja kasutab siin arusaadavuse huvides sõna “taandamine”, mis tähendab kõikide ebaoluliste helide kõrvaldamist. Bouteneff kirjutab: “Taandamine on Pärdile ülitähtis; see on loobumine kõigest, mis pole hädavajalik.” (lk 112)
Pärdi elu ja loomingut arvestades toob Bouteneff “vaikuse” mõiste puhul välja selle viis aspekti, mis võiksid helilooja eripära iseloomustada mitmes mõõtkavas: vaikus, sündinud kriisist ja kannatusest (Pärdi otsinguaastad 1968–1976); vaikus kui ära- ja kohalolek (mida vaikus väljendab ja mida loob); vaikus kui mitmevalentsus (vaikus võib olla nii hävitav kui tervendav) ning viimastena vaikus kui loovus ja vaikus kui omadus. Kas sellise liigituse puhul on tegemist mingi transtsendentse metafüüsikaga või mitte, jäägu iga lugeja enda otsustada.
Kokkuvõtteks peab ütlema, et tegemist on hästi info- ja sisutiheda kirjutisega, mille päris mitmed teemad jäid antud ülevaates küll käsitlemata, ega kõike ei jõuagi. Bouteneffil on siin tunda nii teoloogiliste selgitustega süvauurimuslikku lähenemist (tekstide roll Pärdi loomingus) kui esseistlikku ülevaatlikkust (Pärdi muusika meediakajastustest). Samuti pikemaid või veidi lühemaid filosoofilisi mõtisklusi kultuuriajaloo teemadel.
Selle raamatu lugemine ei eelda teoloogilist või muusikalist eriharidust, kuid uudsetele vaatenurkadele avatud, avarapilguline ja laiemas mõttes kultuurihuviline võiks lugeja olla kindlasti!